05.07.2007, 00:00
Kuhu panna kujud?
Pirita Selveri taga Lellepi pargis lõppes 22. juunil
Tallinna 5. paeskulptuuri sümpoosion. Kaheksa kujurit – Lea
Armväärt, Riho ja Ilme Kuld, Lembit Palm, Hannes Starkopf, Ekke
Väli, Anne Rudanovski ja Rene Reinumäe lõid kümne
päeva jooksul Orgitalt toodud paekiviplokkidest skulptuurid. 27. juulil
algab paeskulptuuride vedu linna neile määratud haljasaladele.
Tulemused on dekoratiivsed ja kaunid, ent panevad ühtlasi pisut südant valutama. Sümpoosioni skulptuure on Tallinnas tehtud juba viiendat aastat ja mööda linna seega paigutatud umbes 40 paeskulptuuri. Möödunud aastaist on eriti Mustamäe haljakutele jäänud mitmeid paekujusid. Tehnikaülikooli juurde paigutatud Lembit Palmi metallraamis minimalistlik paekivitahukas, Riho Kulla meisterlik kotkakuju Mustamäe Linnavalitsuse juures, Ilme Kulla valge öökull Mustamäe gümnaasiumi ees ja mitmed paeskulptuurid Männi pargis sulanduvad keskkonda.
Varasemad paesümpoosionid ongi peetud Mustamäel, veelgi varasemad Paides, mis tänaseks lausa paeskulptuuridest küllastunud. Ent paeskulptuurid on jõudnud ka vanalinna, Nunne tänavale ja Tornide Väljaku veerde, kus seisab 1930. aastail toonase president Pätsu “Tallinna rohelise vöö” hästi ja põhjalikult läbimõeldud kava meenutav Juhan Raudsepa purskkaevuskulptuur “Veeneiu”.
Ilmselt olen korraldajate suhtes pisut teenimatult negativistlikult meelestatud, ent olen ikkagi veendunud, et dekoratiivskulptuurid ei peaks ilmuma mistahes ajalooliselt väljakujunenud linna haljasaladele “lihtsalt niisama”.
Äsja lõppenud skulptuurisümpoosioni lõpptulemusedki on ju määratud juba kindlatesse kohtadesse. Lembit Palmi sinise klaasaknaga teravatipuline maamärk Pirita kloostri territooriumile on kui kingitus linnavalitsuselt, Hannes Starkopfi “Südamega puri” samasse Selveri jalakäijate silla juurde, noore Rene Reinumäe “Õuna tuuma füüsik”, hommage varalahkunud Ülo Õunale, jällegi Tehnikaülikooli juurde jne. Ent, stopp!
Oleme palju rääkinud ja kirjutanud linna poolt kunstnikelt tellitavatest teostest.
Kuluprotsentidest, mis peaksid olema planeeritud kõikide hoonete ja avalike haljasalade loomise juures nendega kaasnevatele kunstiteostele, riigi ja linnade teadlikust tellimusest kunstnikele. Avalike skulptuuride paigutamisel linnaruumi peaks eelnema maastikuarhitekti professionaal-ne töö. Iga avalik skulptuur miljööväärtuslikus linnaruumis peaks ju ometi sattuma just selleks planeeritud kohale ja peaks olema autori poolt loodud just sellele konkreetsele kohale. Arvestusega, et skulptuur jääb sellele kohale aastakümneteks kui mitte veelgi kauemaks.
Paesümpoosionid, nagu ka Sagadis ja mujal korraldatavad puuskulptuuri sümpoosionid, on suurepärane võimalus skulptoreile end lühikese aja jooksul professionaalselt mobiliseerida, töötada koos kolleegidega, elada kümmekond päeva loomingulises pinges, muretsemata oma töö edaspidise saatuse pärast. Usun, et see pakub skulptoreile vägagi positiivseid emotsioone.
Ent kas linn ei võiks kujuritelt tellida konkreetsetesse paikadesse skulptuure või dekoratiivseid vorme ateljeetööna, ehk ka püsivamast materjalist kui mõne aastaga avamaastikul tihtipeale kihiti lagunev dolomiit? Dolomiit on küll Põhja-Eesti ajalooline ehituskivi ja n-ö varju all säilinud skulptuuride eluiga võib mõõta Tallinnaski sajanditega, ent juhuslikul linnahaljakul võib paekivist sümpoosionitöö iga kujuneda lühikeseks ja seda mitte ainult põhjamaiste ilmastikuolude tõttu.
Tulemused on dekoratiivsed ja kaunid, ent panevad ühtlasi pisut südant valutama. Sümpoosioni skulptuure on Tallinnas tehtud juba viiendat aastat ja mööda linna seega paigutatud umbes 40 paeskulptuuri. Möödunud aastaist on eriti Mustamäe haljakutele jäänud mitmeid paekujusid. Tehnikaülikooli juurde paigutatud Lembit Palmi metallraamis minimalistlik paekivitahukas, Riho Kulla meisterlik kotkakuju Mustamäe Linnavalitsuse juures, Ilme Kulla valge öökull Mustamäe gümnaasiumi ees ja mitmed paeskulptuurid Männi pargis sulanduvad keskkonda.
Varasemad paesümpoosionid ongi peetud Mustamäel, veelgi varasemad Paides, mis tänaseks lausa paeskulptuuridest küllastunud. Ent paeskulptuurid on jõudnud ka vanalinna, Nunne tänavale ja Tornide Väljaku veerde, kus seisab 1930. aastail toonase president Pätsu “Tallinna rohelise vöö” hästi ja põhjalikult läbimõeldud kava meenutav Juhan Raudsepa purskkaevuskulptuur “Veeneiu”.
Ilmselt olen korraldajate suhtes pisut teenimatult negativistlikult meelestatud, ent olen ikkagi veendunud, et dekoratiivskulptuurid ei peaks ilmuma mistahes ajalooliselt väljakujunenud linna haljasaladele “lihtsalt niisama”.
Äsja lõppenud skulptuurisümpoosioni lõpptulemusedki on ju määratud juba kindlatesse kohtadesse. Lembit Palmi sinise klaasaknaga teravatipuline maamärk Pirita kloostri territooriumile on kui kingitus linnavalitsuselt, Hannes Starkopfi “Südamega puri” samasse Selveri jalakäijate silla juurde, noore Rene Reinumäe “Õuna tuuma füüsik”, hommage varalahkunud Ülo Õunale, jällegi Tehnikaülikooli juurde jne. Ent, stopp!
Oleme palju rääkinud ja kirjutanud linna poolt kunstnikelt tellitavatest teostest.
Kuluprotsentidest, mis peaksid olema planeeritud kõikide hoonete ja avalike haljasalade loomise juures nendega kaasnevatele kunstiteostele, riigi ja linnade teadlikust tellimusest kunstnikele. Avalike skulptuuride paigutamisel linnaruumi peaks eelnema maastikuarhitekti professionaal-ne töö. Iga avalik skulptuur miljööväärtuslikus linnaruumis peaks ju ometi sattuma just selleks planeeritud kohale ja peaks olema autori poolt loodud just sellele konkreetsele kohale. Arvestusega, et skulptuur jääb sellele kohale aastakümneteks kui mitte veelgi kauemaks.
Paesümpoosionid, nagu ka Sagadis ja mujal korraldatavad puuskulptuuri sümpoosionid, on suurepärane võimalus skulptoreile end lühikese aja jooksul professionaalselt mobiliseerida, töötada koos kolleegidega, elada kümmekond päeva loomingulises pinges, muretsemata oma töö edaspidise saatuse pärast. Usun, et see pakub skulptoreile vägagi positiivseid emotsioone.
Ent kas linn ei võiks kujuritelt tellida konkreetsetesse paikadesse skulptuure või dekoratiivseid vorme ateljeetööna, ehk ka püsivamast materjalist kui mõne aastaga avamaastikul tihtipeale kihiti lagunev dolomiit? Dolomiit on küll Põhja-Eesti ajalooline ehituskivi ja n-ö varju all säilinud skulptuuride eluiga võib mõõta Tallinnaski sajanditega, ent juhuslikul linnahaljakul võib paekivist sümpoosionitöö iga kujuneda lühikeseks ja seda mitte ainult põhjamaiste ilmastikuolude tõttu.