"Kui ei tegele avalikult protestiga, siis on Venemaal kõik võimalik"

Oma elu Eesti ja Venemaa pealinnade vahel jagav tuntud vene kunstnik Vladimir Dubossarski avas eile õhtul oma esimese isikunäituse Tallinnas. Dubossarskiga rääkis elust ja kunstist siin- ja sealpool piiri Kadri Karro.

Vladimir Dubossarski „Magusam kui mesi"

Vaala galeriis 8. jaanuarini 2018.

Kui 2015. aasta kevadel Vladimir Dubossarskiga (53) esimest korda kohtume, otsib ta parajasti Tallinna elukohta. Ta on üks Venemaa tuntumaid maalikunstnikke, koostöös Aleksandr ­Vinogradoviga domineerisid nad alates 1990ndatest jõuliselt postsotsialistliku kodumaa kunstipildil, osalesid mainekatel näitustel, sh Veneetsia biennaalil. Dubossarski soov oli tulla Tallinna, sest „tahaks rohkem loodust ja rahu“, sest „tahaks teistmoodi elada“, sest talle meeldib Eesti põhjamaine loodus, „kivid, meri, mets, seened, marjad, kalapüük“.

Eelmisel nädalal, kui pärast talviselt libedast mäest üles rühkimist Vaala galerii ukse avan, näen, et suur osa sellest, mille pärast kunstnik Eestisse tulla soovis, on leidnud tee tema maalidele. Töödest enamik valmib galeriis kohapeal. Seal on 101 väikseformaadilist mereteemalist akvarelli („Ma ei ole varem selliseid teinud, hakkasin neid tegema Eestis“) ja hulk suuremaid rõõmsavärvilisi lõuendeid. Meri, puud, lilled, kadakad („Ülo Soosteril olid kadakad“). Aga siis järsku delfiinid, troopiline kokteil, apelsinid. Kolm kassi, pringid roosad rinnad, tiivad küljes („Albatross,“ ütleb kunstnik), kolm versiooni kalamehest. Ja jälle meri, paat, veski. Ja siis äkki triptühhon Jeesusega. „Juhuslikult sattus siia üks perekond. Nad olid esimesed inimesed, kes minu siin töötamise ajal uksest sisse astusid. Ja naine siis räägib, et noh, maalite siin ja loodetavasti tulevad need maalid teil ikka sündsad. Ja mina, et jah, arvatavasti ikka sündsad, jah. Ja tema, et no hea küll, maalige siis ja edu teile ja jumal teid aidaku. Ja mulle hakkas tunduma, et nad on vist Jehoova tunnistajad. Läksid ära ja siis naine tuli veel tagasi ja andis mulle brošüüri, et lugege. Jumalast. Mõtlesin siis, et järelikult tuleb jumal ka maalida. Ja maalisingi.“

Kuidas elu Eestis tundub?

Raske öelda. Ma olen ikkagi rohkem Venemaal. Eestis pigem puhkan. Siin on puhata mugavam. Lapsed, pere, kohtun sõpradega. Ja praegu töötan.

Tallinnas käivad pidevalt Moskva ja Peterburi inimesed. Moskvas pole olnud kümme aastat aega nendega korralikult rääkida, ainult teretad. Aga siin on teine aeg, istud kohvikus, käid festivalil, päev möödub. See võrdub kümne-viieteist aastaga Moskvas. Siin on aega suhelda. Moskvas pole see võimalik, seal on kõigil tuhat eri asja peas. Aga siin on inimestel pead puhtad, jalutad, räägid.

Kultuurisidemed Eesti ja Venemaa vahel on üsna tugevad. Tretjakovi galeriis tuleb järgmisel aastal suur Eesti kunsti näitus. Peterburi kunstnikel on praegu siin näitus. Hea näitus.

Poliitiline olukord on keeruline, aga kultuur on väga avatud. Kohtusin näiteks Andrei Zvjagintseviga, kui ta suvel Eestis käis. Mulle meeldib, et Tallinnas on väga hea kultuuriprogramm. Hästi palju huvitavat toimub, muusika, kunst. Väikese linna kohta huvitav programm, hea atmosfäär. Toimub pidev transiit. Pidev liikumine, Andrei Monastõrski käib, Lev Rubinštein käib (tuntud vene kontseptualistid – K. K.). Kultuur näitab, mismoodi toimub normaalne kooseksisteerimine maailmas. Toimub energiavahetus. Ja see on oluline.

Kuidas Venemaal kunstielu on?

Väga aktiivne praegu. Ühest küljest ikkagi mingil määral provintslik, meinstriimidest kaugel. Aga imelikul kombel praegu hästi aktiivne. Palju noori huvitavaid kunstnikke. Palju häid vene kunsti näitusi nii Venemaal kui piiri taga. Tretjakovi galeriis ja Puškini muuseumis on uued direktorid. Tänapäevased direktorid. Kui need varem olid natuke sellised retromuuseumid, siis nüüd on neil huvitav programm, ka nüüdiskunsti osas.

Kõik on võimalik nii kaua, kui see ei ole seotud mingite poliitiliste avaldustega.

Selles mõttes on Venemaal üsna kummaline olukord. Kui sa ei tegele avalikult protestiga, ei astu avalikult kiriku vastu välja, siis on kõik võimalik.

Isegi Pjotr Pavlenski, ta pani ju FSB ukse põlema. (Kunstnik Pavlenski pani 2015. aasta novembris põlema FSB ukse – K. K.). Ta ei süüdanud vana KGB ust, vaid pani põlema reaalse, tegutseva FSB ukse! Ja teda ei pandud kinni. Kujuta nüüd ette, et Ameerika kunstnik paneks põlema Pentagoni ukse? Ma arvan, et pandaks vangi. See on täiesti võimalik.

Meil sai ta trahvi.

No aga praegu istub ju üks Venemaa tuntumaid lavastajaid koduarestis, süüdistatuna raha kõrvaldamises. Mis siis Kirill Serebrennikoviga juhtus?

See on keeruline küsimus. Kirilliga on keeruline lugu. Ega ma tegelikult ka rohkem ei tea kui see, mida loen. Ma küll tunnen teda, oleme koos saates olnud, oleme tuttavad. Pole enam ammu temaga kohtunud.

Suhtles liiga palju poliitikutega?

Võimalik, võimalik… No kuidas öelda… Lihtsustatult võiks seda olukorda kirjeldada nii: kõnnid õhtul mööda pimedat tänavat. Kogu elu oled niimoodi kõndinud. Mitte kunagi pole mitte midagi juhtunud. Aga ühel õhtul äkki röövitakse sinult mobiiltelefon. Ja pärast seda ütlevad kõik, et kas sa siis ei teadnud, et hilja õhtul pimedas on ohtlik käia. Ja sa vastad, et ma olen ju kogu elu nii käinud. Ja mõni võib kümme elu nii käia, et midagi ei juhtu, aga teist röövitakse päevasel ajal kesklinnas. Võib ka nii minna.

Nii et selline küsimus, millele selget vastust ei ole. Jah, ta sõbrustas võimudega.

(Pikk vaikus.)

Seda tuleb lihtsalt väga täpselt mõista. Meil Venemaal on absoluutselt läbipaistmatu majandus. Ta on nii läbipaistmatu, et eestlased ei saa sellest üldse aru (naerab).

Mingid reeglid on, aga kelle reeglid ja missugused, see on arusaamatu. Ka mulle tegelikult. Ma lihtsalt saan aru, et see on nii arusaamatu, et ei vääri isegi arutlemist. Ja suhtumine rahasse, toetusrahade saamisse, sellesse, kuidas raha kasutada, on täiesti teistsugune.

(Räägib pikalt 2012. aastal Venemaa kaitseministeeriumis ilmnenud korruptsiooniskandaalist ja kaitseministeeriumi korrumpeerunud ametnikust Jevgenia Vassiljevast, kelle kodunt leitud briljante ei loetud tükikaupa, vaid kaaluga. Skandaali tulemusel vallandati Venemaa kaitseminister Anatoli Serdjukov – K. K.)

Kogu süsteem on üles ehitatud sellisel moel, et avatult ei ole võimalik tegutseda. Kõik on kõver ja kõik tegutsevad kõveraid teid pidi. Iga inimese kohta on seetõttu võimalik komprat leida. Süsteem on vale ja inimesel ei jää muud kui selles vales eksisteerida.

Ja sellise süsteemi ohvriks Kirill langeski. Ta on lavastaja, teeb filme, lavastab teatris, korraldab festivale – kuidas ta seda peaks tegema? Oma raha eest? Eraraha eest? On ju normaalne, et ta saab headeks projektideks riigilt raha. Ta viis need ellu, ma olen ka paari näinud. Ja sealt leida ebaõigeid majanduslikke samme – see on kindlasti võimalik. See, et ta on kuskilt mitu miljonit varastanud, on lihtsalt naeruväärne süüdistus. Seda ma kindlasti ei usu.

See ei ole lihtsalt poliitika, see on palju keerulisem süsteem. Ühiskonna sees ei ole poliitikat. Poliitika oli 1990ndate alguses, kui ühiskonnast midagi sõltus. Praegu ei sõltu ühiskonnast midagi. See ei ole seotud poliitikaga, see on seotud arusaamadega.

Iga inimese kohta võib midagi leida. Ma olen veendunud, et nad leiavad midagi ka Serebrennikovi kohta, muidu nad poleks seda asja ette võtnud.

Ja sa ütled, et sellel ei ole poliitikaga midagi pistmist?

See on absurditeater. Möödunud nädalavahetusel oli Suures Teatris Serebrennikovi uue lavastuse „Nurejev“ esietendus. Lavastaja istub koduarestis. Esietendusele tulla ei saa. Aga kohal on Putini pressisekretär Peskov, hulk ametnikke. Kõik tähed on kokku kogunenud. Istuvad loožis, etendus toimub, seda ei keelatud ära. Olukord on selline – mõista seda, nagu tahad. Sürrealistlik situatsioon.

Nii et jah, see pole lihtsalt poliitika, see on kõik koos. Serebrennikovi kasutatakse kui näidet, ta on praeguse olukorra metafoor. Seadused ei tööta. See on nagu pilt praeguse aja olukorrast.

Milline aeg sellel pildil siis joonistub?

See aeg ja see riik on selline: meil on mingi raha. Kuidagi me seda riiki selle rahaga juhime. Võtsime Krimmi, võitsime Süürias, meil on mingid väiksed saavutused. Nojah, majanduslikult on mingeid probleeme, aga praegu veel pensione maksame, stabiilsus on. Maailmas meid austatakse (уважают!), või kardetakse (naerab).

Paljud tunnevad nii. AGA – ärge unustage, et teie juurde võidakse tulla. Ja seda te peate mõistma. Mõelge ise, kuidas või mille pärast. Aga see ei ole 1937. aasta, vaid tullakse otse ja avalikult ja leitakse midagi, milles te süüdi olete.

Tuleb mängureegleid teada ja nende järgi käituda, kui ei meeldi, tuleb ära sõita. Me ei hoia sind kinni, me ei sega. Mine, võid isegi raha kaasa võtta. Ja väga paljud jõukad inimesed ongi ära läinud. Minnakse Londonisse, Berliini, aga ka Lätti ja Eestisse, ka Ukrainasse.

Ukrainasse?

Jah, kõigest juhtunust hoolimata. Inimesed usuvad, et mingi aja pärast muutub seal kõik normaalseks.

Sa ka usud seda?

Mina? Jah. Kahjuks ei sõltu see Ukrainast. See sõltub Euroopa Liidust. See ei sõltu ka Venemaast. Millise seisukoha euroliit Ukraina suhtes võtab. Ja ka see on selge, et Donetskis ja Luganskis on veel pikka aega väga halb olukord. Ja Venemaa peab sealse olukorra eest vastutuse võtma. Inimlikult ma ei usu, et need osad Ukrainaga enam ühise riigina koos eksiteerida saaksid. Seal on liiga palju verd valatud.

Aga kunsti juurde tagasi tulles. Kaasaegsele kunstile on ka Venemaal riiklik toetus. Toimub Moskva biennaal, noorte biennaal. Need on hästi korraldatud. Mitte uhkelt, aga piisavalt rahastatud. Väga hea on Uurali biennaal. Isegi regioonides toimub praegu üht-teist. Siis on selline fond nagu V-A-C, ehitavad muuseume, rahastavad noori kunstnikke, annavad välja stipendiume. Abramovitši rahaga toimib Garage. Seal on praegu suur Murakami näitus. Nad rahastavad ka suuri oste näiteks Tretjakovi galeriisse. Seda pole palju, aga ikkagi. Ja veel on mingeid erainitsiatiive, Kandinsky preemia näiteks.

Moskvas on praegu päris palju ruume, kus korraldada suuri sündmusi – Vinzavod, Artplay, Fabrika.

Ma ei tea juba poolte noorte kunstnike nimesid. 1990ndatel teadsid kõik kõiki nime ja näo poolest, sadakond teada-tuntud kunstnikku kogu Moskva peale…

Jah, praegu on väga aktiivne kunstielu. Iga päev kaks-kolm nüüdiskunsti näituse avamist.

Kunstiturg on aga stagnatsioonis. Kuid kunstielu on üsnagi aktiivne, isegi produktiivsem kui 2000. aastatel, kui oli palju rohkem raha. Selline paradoks siis.

Millisel kunstil on tulevikku?

Mulle tundub praegu, et vene kunstil on perspektiivi. Ja see ei ole seotud poliitikaga.

Näiteks Marat Gelman kureeris hiljuti Londonis Saatchi galeriis näituse „Art Riot“ (kogub mõtteid). Kunstilise aktivismi mõte selle näitusega lõpeb. Vaevu elav ja veel vibreeriv seisund, mis kohe lõpeb, sureb. Selline eksportvariant. Meenutab Nõukogude aja Moissejevi ansamblit, kalinkat või Aleksandrovi koori. Vot see näitus on selline, kõige halvemas mõttes. Selles ma ei näe vene kunsti perspektiivi. Et oleme režiimi vastu ja oleme sellised ja sellised.

Vene kunsti perspektiivi ja ressurssi näen ma apoliitilisuses. Digitehnoloogiates, äraütlemises võimust. Digikunst sellepärast, et see on kõige rahvusvahelisem, kõige ligipääsetavam keel. Aga see võib olla ka mõni teine meedium. Apoliitilisus ongi kõige olulisem protest. See, kui sa üldse ei osale nendes mängudes.

Just Pussy Riot oli põhjus, ma arvan, miks Pavlenskit vangi ei pandud. Mõeldi, et miks meile selline segav hemorroid. Sellepärast saadeti ta lihtsalt maalt välja. Ja nüüd istub ta Prantsusmaal uurimise all, sest ta pani seal pangaukse põlema. Ja seal ei hakanud keegi arutlema selle üle, kas see on kunst või mitte. Ja eks siin ole ka üht-teist koomilist – Venemaal pani kõige salajasema asutuse ukse põlema ja pääses vangist, Prantsusmaal süütas pangaukse ja võeti kinni.

Võimuvastasel kunstil on väga piiratud ressurss. Kui seda võimu enam pole, sureb ka see kunst. Kui sa oled millegi vastu, siis sa oled teisalt ka selle poolt. „Kommunistide järel vihkan ma kõige rohkem antikommuniste,“ nagu Dovlatov ütles. Ühe mündi kaks külge.

Parem on elada oma elu, luua oma maailma. Võib-olla see kõlab idealistlikult, aga just abstraktsed ja idealistlikud projektid on kõige pikema elueaga. Ja neil on kõige rohkem perspektiivi. Mingitel hetkedel võib tunduda, et see kunst pole praegu aktuaalne, pole akuutne, aga mulle tundub, et praegu ei ole aeg aktuaalsuseks.

Need inimesed, kes tegelevad tänapäeva poliittehnoloogiaga, on väga haritud, targad ja nad võivad olla ka andekad. Ning nemad kasutavad kõiki neid vahendeid, mida kunagi kasutas kultuur ja millega kultuur saavutas mingeid tulemusi. Ja kunstnikuna sellele teele minnes satud sa manipulatsiooni tsooni. Ja neil teistel on sinust rohkem ressursse.

Ma sattusin hiljuti sellisesse olukorda.

Millisesse olukorda?

Hiljuti tehti Venemaal seriaal „Спящие“ (e.k magajad). Näidati esimeses kanalis kõige paremal ajal. Head FSB-lased võitlevad halbade Ameerika vastuluureagentidega. Peategelane on natuke Bruce Willise tüüpi kangelane, kelle jaoks on kodumaa kõige tähtsam. Ma olen ainult üht seeriat näinud ja sedagi sellepärast, et mulle saadeti screen­shot sellest sarjast, kus osa tegevusest toimub minu ja Vinogradovi maali taustal. Meil on selline kolm korda kuus meetrit maal 2000. aastast ja sellel on kujutatud sõda, no mingis mõttes nagu Tšetšeenia sõja repliik. Vene mets, vene põld ja sõdurid tulistavad, aga pole selge, keda tulistavad. Kangelaslik pilt pealkirjaga „Вдохновение“ (e.k innustus).

Töö viitas tegelikult Puškini ridadele. Ja siis selle pildi taustal toimus selle ideoloogilise filmi tegevus.

Pilt võeti ilma loata. Ja tehtud oli see niimoodi, et pilti paluti näitusele. Galerist helistas, et teeb näitust, ja küsis seda pilti. Mingi grupinäitus, ma isegi ei käinud seal. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et kas see on juhus või oli see näitus ettekääne pildi saamiseks sinna seriaali...

Ja loomulikult meile keegi ei öelnud. Loomulikult peaksid nad selle eest maksma. Ja kui ma küsiks raha, siis nad ka maksaks. Aga – kui ma võtan raha, siis ma annan mõista, et olen selle ideoloogiaga nõus. Aga – kui ma hakkan sõdima, et nad kasutasid minu pilti ideoloogilistel eesmärkidel ja mina olen selle vastu, siis tullakse minu juurde, nagu Serebrennikovi juurde mindi. Ja küll leitakse, mida öelda. Miks teil näiteks see või teine trahv on maksmata. Ükskõik, mida. Nii et ma otsustasin, et ei tee mitte midagi.

Aeg on imelik. Võib-olla ei ole inimesed kunagi oma ajaks valmis. Aga kuidagi mulle siiski tundub, et keegi ei olnud valmis selliseks ajaks, nagu praegu on. Mingis mõttes tundub, et kõik on väga stabiilne, pikka aega ühtmoodi, aga teisalt jälle väga heitlik. Selline absurdne aeg, kõik töötab, aga keegi ei tea, kuidas töötab. Ja siis kuskil on keegi, kes seda mõistab, kes seda reguleerib.

Kui ma olin noorem ja lugesin mingeid memuaare, raamatuid, siis ma arvasin, et on võimalik jõuda asjade tuumani, mõista, kuidas asjad on ehitatud ja toimivad. Praegu ma enam nii arva. Maailm tundub nii ebareaalne, kõike näidataks nagu meelega mitte sellisena, nagu see on, ja nii igal pool – toimuva mõtet ei ole lihtsalt võimalik reaalselt mõista.

Kui kolmekümnendatel olid Venemaal repressioonid, siis inimesed ütlesid: aga me ei teadnud seda, me ei teadnud teist, ei olnud infot. Praegu on aga kogu maailma info kõigile kättesaadav, loe, uuri, lase ­Google’i tõlkest läbi, kui keelest aru ei saa. Aga see informatsioon ei vii mõistmiseni, ei vii sind sammugi lähemale arusaamisele. Isegi eksitab, sest kõike on nii palju.

Mulle tundub sellises maailmas kõige mõistlikum elada lihtsa inimese elu. Nii kaua kui võimalik. Ja maalida rõõmsaid pilte.