“4.48 psühhoos”
Autor Sarah Kane. Lavastajad Kalev Kudu, Kiwa.
Mängib Tartu
Üliõpilasteater. Järgmised etendused Athena Keskuse
pööningusaalis 28. aprillil ja 7., 8., 13., 22. mail.
Sarah Kane’i “4.48 psühhoos” ei ole mugav etendus,
mida vaatama minna. See räägib enesetapmisest, anoreksiast,
äärmiselt õnnetust armastusest ja lootusetusest ilma
igasuguste heledamate toonideta. Alternatiivteatrile kohaselt krutitakse pinget
ja ängi aina kõrgemale ja kõrgemale ning näidatakse
koledat, häirivat ja vastikut kunsti. Või elu või elu
lõppu või elu vastumeelseks muutumist elu objektile (elajale).
Ehk siis, publikusse paisatakse hullumajas istuva tüdruku,
tema haiglase teise mina ja raviarsti segaseid mõtteid. Kusjuures
originaaltekstis ei ole Kane üldse välja toonud, mitu näitlejat
laval olema peaks või kes mida ütleb. Ja ilmselt ei olekski seal
suurt vahet. Kottpimedas toas võib olla inimesi palju tahes, tuba
jääb ikka pimedaks.
Peategelast kehastav Kaija Maarit
Kalvet on 19aastane tüdruk ja tema vanuse puhul tahaks kangesti selle
ängi kirjutada moesõna “emo” või lihtsamalt
puberteedivalude alla, kuid tükki jälgides ei tohi unustada, et
teksti autor Kane oli “4.48 psühhoosi” kirjutades 28aastane
ning tappiski end vahetult pärast näidendi valmimist ära. Nagu
lubatud, poomismeetodil ja hullumaja tualetis. Samas ei saa seda etendust
käsitleda enesetapukirja või seletusena, sest see ei seleta suurt
midagi. Pigem kirjeldab röökimise, põrandal püherdamise,
nutu ja vaikusega seda ummikseisu, millest enam muud pääsu peale
surma ei ole. “Kindel teadmine oma surelikkusest on hakanud mind
niivõrd masendama, et ma olen otsustanud end ära tappa. Ma ei taha
elada.” Ühelt poolt ammendav, teiselt poolt üpris
mõttetühi asi, mida enne surma öelda. Et mida see siis
tähendab ja miks sa end kokku ei võta, nagu hädasolijatele
pahatihti ütlema kiputakse. “Maailm-ei-tunne-sinu-valu”
värk.
Kolmele näitlejale (Kaija Maarit Kalvet, Katrin
Kalma, Peeter Piiri) äärmiselt minimalistlikul laval lisandub peaaegu
omaette tegelasena Kiwa kohati improviseeritud heli ja pildi mäng. See on
teine kord, mil koos tegutsevad vanameister Kudu ja skandalist Kiwa ning mil
Üliõpilasteater etendab Sarah Kane’i. Ja need mõlemad
tandemid on huvitavad jälgida – kõigil osapooltel on
väga eriline käekiri, mis ühelt poolt teisi edasi aitab ja
teiselt poolt mõnusalt kaaslastele varba peale astub.
