Paljudele festivalidele saab piletid internetist ette ära osta, siis ei pea ka järjekordades passima. Kuigi, nagu ütles talvel PÖFFi väisanud “Berlinale” direktor Dieter Kosslick, võib järjekorras seismine üks väga romantiline tegevus olla – inimesed on üksteisele lähedal, võimalusi uute tutvuste tekkimiseks on palju rohkem kui feromoonidega katsetamisel (loe ka Maris Sanderi samateemalisest eksperimendist A-osas).


1. Kodukinofestival.


Ei tea, kas see tuleb vanadusest, aga hetkel maandub esikohale just mõnus ja hubane kodukinofestival. Pole vaja muud teha, kui soetada soovidekohane dvd-valik kutsuda head sõbrad seltsi, hankida tuttava tuttavalt eriti kvaliteetse pildi jaoks üks videoprojektor...


Kulutused garderoobile, transpordile, öömajale on minimaalsed. Ja mis kõige toredam – oma toidu ja joogi kinosaali kaasavõtmise pärast ei tee teile keegi etteheited.


2. “Armastus ja Anarhia”




Kõige publikusõbralikum ja stressivabam festival Helsingis, millele olen sattunud. Ei ole võistlusprogrammides mõõduvõtmist, on lihtsalt ­väga mõistlik hulk aasta jooksul silma ­jäänud ja ilma teinud filme. Mõistlik hulk ­filme omakorda tähendab vähem paanikat oma kava koostamisel – pole hullu, kui üks seanss on välja müüdud, umbes sama heale teisele ikka kohti leidub.


Kui sooduspakkumistel silma peal hoida, siis saab Helsingisse ja tagasi odavamalt kui Tartusse ja tagasi. Ajakirjanikuna on seal ka hea käia – kunagi pole kohal nii upsakaid staare, kes jutule ei annaks. Mugavalt kesklinnas koos on ka kõik festivali kinosaalid, ühest kinost teise jõudmiseks kulub vähem kui kümme minutit.


3. PÖFF



Miks PÖFF alles kolmandal kohal? Täiesti subjektiivsetel põhjustel. PÖFF ei tähenda allakirjutanu jaoks pidu-pidu-pidu, vaid tööd-tööd-tööd. Aga Areeni lugeja ärgu lasku end sellest heidutada. PÖFF riisub ühena aasta viimastest festivalidest tervelt filmiaastalt koore.


Vähesed friigid saavad lubada endale luksust PÖFFi ajaks puhkus võtta, et filmimaratonil edukalt võistelda. Oleks vaid Eestimaal korralikke kinosaale rohkem... Hea on see, et Tallinnast on PÖFF laienenud Tartusse, Narva, Jõhvi, Kärdlasse.


4. Venezia



Lido saarel Venezia kesklinnast nii kolmveerandtunnise vaporetto-sõidu kaugusel kauni plaaži vahetus läheduses on septembri lõpus mõnus käia Eesti nutusele suvele pikkust lisamas. Saab ujuda, saab äikest ja saab päikest. Nädala jooksul jõuab üle visata vaid festivali territooriumil pakutav toit – sai selili, sai külili. Sai singiga, sai juustuga.


Filmivalik – pole põhju st nuriseda, sest kõik suuremad festivalid flirdivad viimasel ajal üha enam Hollywoodi indie-hoovustega ja nimekate staaridega, sest just Tom Cruise’id ja Lindsey Lohanid on need, kelle peale põhiosa maailma meediast kohale jookseb. Filmiajakirjanikud moodustavad kõmupressi kõrval tühise osa.


5. “Berlinale”




Veebruarikuine Berliin on vahelduva eduga lörtsine ja vihmane. Sestap ongi hea soojas kinosaalis filme vahtida – pole muid ahvatlusi ja atraktsioone. Mainekas festival on küll ülioluline tootjatele aasta esimese kohtumispaigana, aga ennekõike on “Berlinale” ikkagi suunatud tavalisele vaatajale. Kuigi tark on piletid internetist ette ära osta, muidu võib ukse taha jääda. Publiku puuduse üle festival kurta ei saa. Öösiti aga tuleks kindlasti tutvust teha vastuolulise metropoli alternatiivsema skeenega. Tänu odavlennufirmadele on sõit Berliini praegu küll ülisoodne.


6. Karlovy Vary



Luksuslik oaas mägede vahel, Tšehhi kuurortlinn Karlovy Vary on turistimagnetiks tänu oma tervisevetele. Karlovy Vary magnetiks festivalide võrdluses on aga “Berlinale” ja Cannes’i auhinnatud filmide keset suve keskpõrandale kokku toomine ning lisaks saab sealt hea ülevaate Ida-Euroopa kino hetkeseisust. Mõttekas on lunastada festivali pass, mis maksab ­umbes 40 eurot. Paljudele öistele pidudele ­tagab pass samuti prii ­sissepääsu. Festivalipublik on noor ja uljas, seljakotiga seiklejaid on kohal üle Euroopa. Õlu on odav, toit samuti – maitse üle ei vaielda, aga Tšehhi köök gurmaani lemmikute hulka päris kindlasti ei kuulu.


7. Cannes




Côte d’Azuril asuvas vahemerelise kliimaga rikkas suvituslinnas keerleb maikuu kahel nädalal elu ainult ümber Euroopa prestiižseima festivali. Kõik on kohal. Kui sind ei ole siin, siis sind pole olemas. Jne.


Läbivaks märksõnaks kultuurituristile on Cannes’ist rääkides kindlasti glamuur. Cannes’is on tõenäosus oma jumaldatud iidolit vilksamisi kohata vist kõige suurem, sest prominentsetel külalistel on mereäärsel promenaadil ja liivaranda püstitatud vabaõhukohvikutes suurepärane võimalus end näidata. Filme vaatama lihtne inimene teoreetiliselt küll pääseb, aga praktiliselt on see pea võimatu ilma filmiprofessionaalist sõbrata käevangus. See-eest saab nautida reaalajas kulgevat sõud, mille ekraaniks meri ja palmid ning peategelasteks glamuursed diivad ja prominentsed härrad.


8. Rotterdam




Kui on soov kiigata kino homsesse päeva, siis just Rotterdam on selleks õige koht. Eksperimentaalse filmikeelega ja julgete teemadega uhkeldavas Rotterdamis kohtuvad kõrge ja madal. Ületatakse piire – niipalju, kui neid veel jäänud on. Rotterdamis ei pane keegi pahaks, kui su alternatiivsusejanu poole filmi peal ikkagi täis saab ja sa minema jalutad.


Rotterdamis ulatab filmikunst käe ka mitmetele kunstiprojektidele, kohtub muusikaga, miksib žanre ja meediume. Atmosfäär on kergelt boheemlaslik ja multikultuurne. Ning lisaboonusena on Rotterdam arhitektuuriliselt üks ütlemata imetlusväärne koht.


9. Amsterdam




IDFA on kõige olulisem dokumentaalfilmide festival. IDFA annab nähtamatutele näo ja tummadele hääle, ja kauba peale saate maailma vaatamiseks mitu paari uusi prille. Tohutult antropoloogilist infot, võikad paljastused, veidrad harjumused, poliitilised mahhinatsioonid, šamaaniloitsud, elu haiglas, elu bordellis, elu naisena mehe kehas ja vastupidi. Elu planeedil Maa läbi nii paljude silmade. Ka IDFA-l on tark juba varakult kavaga tutvuda ja piletid broneerida. Eriti eksootiliseks muudab reisi seegi, kui üürida kamba peale paatmaja mõne kanali veeres.


10. Aasia ja Ameerika festivalid – Goa,
Pusan, Toronto, “Sun­dance” jpt







Miinuseks on kahtlemata kaugus – pelgalt mõte üle kümnetunnisest lennukisõidust on minusugusele aerofoobile halvav, aga kes lendamist ei pelga, sellele julgen soovitada.