14.03.2008, 00:00
Kui filminälg näpistab...
Margit Tõnson reastas kümme filmifestivali, mida väärib väisata, kui lennuhirm ei ahista ja rutiinsetest turismipakettidest kõrini.
Filmifestivalide hooaeg kogub tuure. “Sundance”, Rotterdam ja
“Berlinale” juba selja taga, aga aastas on festivale juba peagu
kaks korda rohkem kui päevi. Kui hkata varakult reisiplaane tegema, siis
ei lähe kulutusedki ülemäära suureks. Muidugi on Venezias
ja Cannes’is öömaja erakordselt kallis, aga mitme peale korteri
üürimine juba soodsam. Ja miks mitte pakkuda end vabatahtlikuna
tööle?
Paljudele festivalidele saab piletid internetist
ette ära osta, siis ei pea ka järjekordades passima. Kuigi, nagu
ütles talvel PÖFFi väisanud “Berlinale” direktor
Dieter Kosslick, võib järjekorras seismine üks väga
romantiline tegevus olla – inimesed on üksteisele lähedal,
võimalusi uute tutvuste tekkimiseks on palju rohkem kui feromoonidega
katsetamisel (loe ka Maris Sanderi samateemalisest eksperimendist A-osas).
1. Kodukinofestival.
Ei tea, kas see
tuleb vanadusest, aga hetkel maandub esikohale just mõnus ja hubane
kodukinofestival. Pole vaja muud teha, kui soetada soovidekohane dvd-valik
kutsuda head sõbrad seltsi, hankida tuttava tuttavalt eriti kvaliteetse
pildi jaoks üks videoprojektor...
Kulutused garderoobile,
transpordile, öömajale on minimaalsed. Ja mis kõige toredam
– oma toidu ja joogi kinosaali kaasavõtmise pärast ei tee
teile keegi etteheited.
2. “Armastus ja
Anarhia”
Kõige
publikusõbralikum ja stressivabam festival Helsingis, millele olen
sattunud. Ei ole võistlusprogrammides mõõduvõtmist,
on lihtsalt väga mõistlik hulk aasta jooksul silma
jäänud ja ilma teinud filme. Mõistlik hulk filme
omakorda tähendab vähem paanikat oma kava koostamisel – pole
hullu, kui üks seanss on välja müüdud, umbes sama heale
teisele ikka kohti leidub.
Kui sooduspakkumistel silma peal hoida,
siis saab Helsingisse ja tagasi odavamalt kui Tartusse ja tagasi.
Ajakirjanikuna on seal ka hea käia – kunagi pole kohal nii upsakaid
staare, kes jutule ei annaks. Mugavalt kesklinnas koos on ka kõik
festivali kinosaalid, ühest kinost teise jõudmiseks kulub
vähem kui kümme minutit.
3.
PÖFF
Miks PÖFF alles kolmandal
kohal? Täiesti subjektiivsetel põhjustel. PÖFF ei tähenda
allakirjutanu jaoks pidu-pidu-pidu, vaid
tööd-tööd-tööd. Aga Areeni lugeja ärgu lasku
end sellest heidutada. PÖFF riisub ühena aasta viimastest
festivalidest tervelt filmiaastalt koore.
Vähesed friigid
saavad lubada endale luksust PÖFFi ajaks puhkus võtta, et
filmimaratonil edukalt võistelda. Oleks vaid Eestimaal korralikke
kinosaale rohkem... Hea on see, et Tallinnast on PÖFF laienenud Tartusse,
Narva, Jõhvi, Kärdlasse.
4. Venezia
Lido saarel Venezia kesklinnast nii kolmveerandtunnise vaporetto-sõidu
kaugusel kauni plaaži vahetus läheduses on septembri lõpus
mõnus käia Eesti nutusele suvele pikkust lisamas. Saab ujuda, saab
äikest ja saab päikest. Nädala jooksul jõuab üle
visata vaid festivali territooriumil pakutav toit – sai selili, sai
külili. Sai singiga, sai juustuga.
Filmivalik – pole
põhju
st nuriseda, sest kõik suuremad festivalid flirdivad viimasel ajal
üha enam Hollywoodi indie-hoovustega ja nimekate staaridega, sest just Tom
Cruise’id ja Lindsey Lohanid on need, kelle peale põhiosa maailma
meediast kohale jookseb. Filmiajakirjanikud moodustavad kõmupressi
kõrval tühise osa.
5.
“Berlinale”
Veebruarikuine Berliin
on vahelduva eduga lörtsine ja vihmane. Sestap ongi hea soojas kinosaalis
filme vahtida – pole muid ahvatlusi ja atraktsioone. Mainekas festival on
küll ülioluline tootjatele aasta esimese kohtumispaigana, aga
ennekõike on “Berlinale” ikkagi suunatud tavalisele
vaatajale. Kuigi tark on piletid internetist ette ära osta, muidu
võib ukse taha jääda. Publiku puuduse üle festival kurta
ei saa. Öösiti aga tuleks kindlasti tutvust teha vastuolulise
metropoli alternatiivsema skeenega. Tänu odavlennufirmadele on sõit
Berliini praegu küll ülisoodne.
6. Karlovy Vary
Luksuslik oaas mägede
vahel, Tšehhi kuurortlinn Karlovy Vary on turistimagnetiks tänu oma
tervisevetele. Karlovy Vary magnetiks festivalide võrdluses on aga
“Berlinale” ja Cannes’i auhinnatud filmide keset suve
keskpõrandale kokku toomine ning lisaks saab sealt hea ülevaate
Ida-Euroopa kino hetkeseisust. Mõttekas on lunastada festivali pass, mis
maksab umbes 40 eurot. Paljudele öistele pidudele tagab pass
samuti prii sissepääsu. Festivalipublik on noor ja uljas,
seljakotiga seiklejaid on kohal üle Euroopa. Õlu on odav, toit
samuti – maitse üle ei vaielda, aga Tšehhi köök
gurmaani lemmikute hulka päris kindlasti ei kuulu.
7. Cannes
Côte
d’Azuril asuvas vahemerelise kliimaga rikkas suvituslinnas keerleb maikuu
kahel nädalal elu ainult ümber Euroopa prestiižseima festivali.
Kõik on kohal. Kui sind ei ole siin, siis sind pole olemas. Jne.
Läbivaks märksõnaks kultuurituristile on
Cannes’ist rääkides kindlasti glamuur. Cannes’is on
tõenäosus oma jumaldatud iidolit vilksamisi kohata vist
kõige suurem, sest prominentsetel külalistel on
mereäärsel promenaadil ja liivaranda püstitatud
vabaõhukohvikutes suurepärane võimalus end näidata.
Filme vaatama lihtne inimene teoreetiliselt küll pääseb, aga
praktiliselt on see pea võimatu ilma filmiprofessionaalist
sõbrata käevangus. See-eest saab nautida reaalajas kulgevat
sõud, mille ekraaniks meri ja palmid ning peategelasteks glamuursed
diivad ja prominentsed härrad.
8.
Rotterdam
Kui on soov
kiigata kino homsesse päeva, siis just Rotterdam on selleks õige
koht. Eksperimentaalse filmikeelega ja julgete teemadega uhkeldavas Rotterdamis
kohtuvad kõrge ja madal. Ületatakse piire – niipalju, kui
neid veel jäänud on. Rotterdamis ei pane keegi pahaks, kui su
alternatiivsusejanu poole filmi peal ikkagi täis saab ja sa minema
jalutad.
Rotterdamis ulatab filmikunst käe ka mitmetele
kunstiprojektidele, kohtub muusikaga, miksib žanre ja meediume.
Atmosfäär on kergelt boheemlaslik ja multikultuurne. Ning
lisaboonusena on Rotterdam arhitektuuriliselt üks ütlemata
imetlusväärne koht.
9.
Amsterdam
IDFA on kõige olulisem dokumentaalfilmide festival. IDFA annab
nähtamatutele näo ja tummadele hääle, ja kauba peale saate
maailma vaatamiseks mitu paari uusi prille. Tohutult antropoloogilist infot,
võikad paljastused, veidrad harjumused, poliitilised mahhinatsioonid,
šamaaniloitsud, elu haiglas, elu bordellis, elu naisena mehe kehas ja
vastupidi. Elu planeedil Maa läbi nii paljude silmade. Ka IDFA-l on tark
juba varakult kavaga tutvuda ja piletid broneerida. Eriti eksootiliseks muudab
reisi seegi, kui üürida kamba peale paatmaja mõne kanali
veeres.
10. Aasia ja Ameerika festivalid – Goa,
Pusan, Toronto, “Sundance” jpt
Miinuseks on kahtlemata kaugus
– pelgalt mõte üle kümnetunnisest lennukisõidust
on minusugusele aerofoobile halvav, aga kes lendamist ei pelga, sellele julgen
soovitada.