Kui ansambel Pia Fraus pead tõstis, ei tundunud see just kõige innustavam ajastus. Kopli kunstikooli õpilastest moodustatud bänd andis esimese kontserdi aastal 1999 ja – oeh, oeh, oeh… – mängis shoegaze’i.

Asi oli selles, et imeilus kitarrimuusikastiil shoegaze, mis meloodiliselt meenutas oma kaunimatel hetkedel kõrgmäestike kohal lendlemist ja andis vapustavaid efekte, justkui oleks kassetilint müra ülekoormuse käes venitama hakanud, oli selleks ajaks ära tehtud. 80ndate lõpus ja 90ndate alguses – ära tehtud, kokku pakitud, riiulile pandud. 90ndate lõpus, 2000ndate alguses olishoegaze, va kingapõrnitsemine, enamasti huumor, parimal juhul sedasorti retro, mille hiilgeajast oli veel liiga vähe möödas, et seda taas tõsiselt võtta või armastada.