Kui linnasõit oli nädala tippsündmus...
Sel ennemuistsel ajal, kui ainuke võimalus saada poodi, arsti juurde või ükskõik kuhu külast välja sõltus bussist, sest enamustel inimestel autot ei olnud… Nii võiks alata lugu, mille tegevus tundub toimuvat kauges minevikus. Minevikus, mis mõnes Eesti paigas tänini olevik. (Kuigi bussid on paremad.)
Sellest ajast kõneleb Jan Rahmani uus võrokeelne näidend “Sõit”. Rahman, kelle hiljutistest tegemistest meenub eelkõige Heli Laaksoneniga kahasse kirjutatud turu- ja võrukeelne “Maapuupäiv”, on oma ajast ilmselt suure osa bussidesse jätnud. Kõik, kes kas kooli või töö pärast on pidanud sageli Eesti ühistranspordi kahtlasi võlusid nautima, võiksid seda tükki vaatama minna; kui mitte muu, siis nostalgia pärast. Buss on kindlasti selle etenduse põhitegija. Noorematele ja kehvema mäluga inimestele: sellised loksud, nagu laval nähtav “sõiduriist”, olid meie teedel veel kümme-viisteist aastat tagasi harilikud. Ja te ei kujuta ette, kuidas need lõhnasid, rääkimata võimalusest tee äärde uut bussi ootama jääda.
Selle lavastuse plussiks on piisavalt realismi, et igaüks meist, kes külaelu travestia ning värvikate tüüpidega kokku on puutunud, äratundmisele jõuaks, ja koomikat, et asi liiga igavaks ei läheks. Nii meenutas mullegi Merca mängitud kotikoormaga hädas olev eit üht vanatädi, kes oli pahatihti isegi imelikum…
Buss ja bussipeatus olid vanasti kaheldamatult üks külaelu keskpunkte. Sõit linna aga sündmus, sest korra või kaks kuus näha suurlinna elu, turgu ja kaubamaja, oli paljudele pensionäridele meelelahutuse tippsündmus – tol ajal ju igapäevaseid seebikaid ei olnud.
Minu kui semiootiku kutsehaiguseks on märgata detaile, mis sageli midagi ei tähendagi, kuid võivad palju juurde anda. Neid leidub “Sõiduski”. Keset lava on... Piimapukk! Kui vanaaegseks ja eksootiliseks on muutunud see kunagine lehmapidaja igapäevase palverännaku memoriaal. Tõusid lüpsmiseks varavalges ja kärutasid oma piimanõud puki juurde, upitasid need üles autot ootama ja võisid olla rahul: tänaseks on kõik, homme jälle.
Vanamoodsatele imeloomadele nagu bussiloks ja piimapukk lisanduvad näidendis üpris moodsad imeloomad: turistid. Publiku vaieldamatud lemmikud olid külamehed, kes pahaaimamatule turistile (Raivo E. Tamm) eetrit sisse jootsid. Eesti publikut kirjeldab kõige paremini fakt, et krampides väänleva ja öökiva turisti üle naerdi südamest ja kaua. Üks noormees läks isegi nii kaugele, et tõusis koha pealt püsti, nägemaks, kas Tamm oksendab päriselt või siiski teeskleb. Kuna iga oie, iga öögatus tõid kaasa uue naerupahvaku, võiks katsetada, kumb kauem vastu peab: kas näitleja, kes maas tõmbleb, või publik, kes tema üle naerab.
“Sõit” koosneb anekdootlikest lookestest, mida seob omavahel bussisõit. Need ei hiilga just liigse algupärasusega, kuid õnnestunud dialoog ja näitlejatööd lubavad toimuvat nautida. Etendusele lisab sära Eesti üks parimaid lõõtsamängijaid Aivar Teppo. Episoodidevahelised laulud seovad etenduse tervikuks ja loovad meeleolu. Neil, kes võro keelt ei oska, pole vaja karta, et nad toimuvast aru ei saa. Isegi kui osa juttu arusaamatuks jääb, toimuva mõistmist see suurt ei sega.
Võru volikogu asendusliikme Adolf Engelbrechti (Raivo E. Tamm) platvorm tooks talle päris valimistel palju toetajaid. Kui kõik poliitikud probleeme sama selgelt näeksid, läheks elu Eestis varsti paremaks. Nõudkem koos Engelbrechtiga:
Võro liin ilosas!
Bussisõit odavas!
Politseile palka, pätile malka!
“Sõit”
Autor Jan Rahman.
Lavastaja Ain Mäeots.
Kunstnikud Sirly Oder ja Marion Undusk.
Mängivad Raivo E. Tamm, Merle Jääger, Liina Tennosaar, Ott Sepp, Tarmo Tagamets ja lõõtsamees Aivar Teppo.
Esietendus Tartus, Hansahoovis 29. juunil.
“Sõidu” lisaetendused augustis, 9., 10., 11., ja 12. kell 19.
