Kui näitus kolib kohvikusse

Galeristide ärarääkimise asemel viivad kunstnikud oma tööd kohvikupidajatele. Trendiga tegi tutvust Kadri Karro.

Kesköö Kalamajas. Kohviku ees tänaval on pikk laud, laua kohal lühter. Laua ümber on kogunenud inimesed. Meluga liituvad möödakäijad. Mis võib näida lihtsalt ühe spontaanse kogunemise või sünnipäevapeona, on tegelikult filmikriitik Andris Feldmanise fotonäituse avapidu.

Kohvikuseinad on tänuväärt näitusepind paljudele kunstiloojatele. Uurisin asjaga tegelevatelt inimestelt, kuidas ja miks toimuvad näitused kohvikutes.

Mõttest teostuseni

Reval Café ketti kuulub Tallinnas kuus kohvikut. Ettevõtte turundus- ja kommunikatsioonijuht Annely Treifeldt selgitab näituste korraldamise mõtet: “Mõte korraldada näitusi on tulnud ühest küljest vajadusest anda tooni kohviku interjöörile ning teisalt tõmmata kohvikukülastaja tähelepanu võtmes, et kunst ei eksisteeri vaid galeriides ja kitsale ringile, vaid kunst on meie ümber iga päev, meie tavakeskkonnas, niisamuti kohvikus.” Reval Cafésse tullakse juba ka ise näitusi pakkuma, kuid Treifeldt ütleb, et toimiva süsteemi aluseks on siiski kohvikute koostöö ArtPrindi kunstitrükikojaga. Just sealt tulevad regulaarselt näituste ideed ja teostus.

Sisearhitekt Maris Kerge, kes on tegev Kalamajas asuva kohviku Boheem juures, räägib, et toidukoha valmides oli näha, et seintele oleks kindlasti pilte vaja: “Mul oli enda kunagine näituseseeria “Joosep” alles ja esimese kiiruga läkski see üles.” Boheemis on tööde ülespaneku hõlbustamiseks olemas siinid, Maris lisab aga, et kõik muu on isetekkeline: “Alati on kuskilt keegi ilmunud ja oma näitusesoovi avaldanud. Mõni on meili saatnud, mõni on kohviku ettekandjate kaudu kontakti otsinud.”

Sille Ruus, kes korraldab näitustegevust lounge’is Museum, tunnistab, et näituste korraldamine seal on lihtsalt ajapikku välja kujunenud, esialgu selliseid plaane polnud. Nüüdseks aga pöörduvad autorid ise Museumi poole. “Esitlevad oma töid, kooskõlastame sobivuse ja näitus saabki teoks.”

Rakveres asuv Art Café on alates avamisest 2002. aastal olnud kunstikohvik. Kelli Pärnaste, Art Café kuraator, selgitab: “Näitused oli üks osa ideest, mis on edukalt ja pidevalt töötanud.” Pärnaste tunnistab, et alguses tuli kohviku väljapanekuteks ise huvilisi kunstnikke otsida, kuid nüüd käib asi pigem vastupidi. “Eks info levib,” tõdeb kuraator.

Publik

Olen ise eri toidukohtades käies näinud nii pigem tapeedina mõjuvaid väljapanekuid kui ka töid, mis tõesti pilku püüavad. Uurin, milline publik kohvikuskäija on.

Kelli Pärnaste Art Cafést kiidab kohvikus käijaid: “Kohvikukülastaja on väga hea “publik”, sest tellimuse täitmist oodates on aega enda ümber vaadata. Kuna inimesed juba teavad, et meie näitustel on tavaliselt tööd ka müügiks, tuntakse huvi näiteks hindade vastu, aga mitte ainult. Tavaliselt on näituse kohta seinal natuke lugemist ka – näituse tutvustus või autori elulugu.” Siiski mainib ta, et ei juhtu just väga tihti, et keegi mõne töö ka ära sooviks osta.

Maris Kerge ütleb aga, et ka kohvikutöötajad ise on päris huvitav publik. “Kuna nad veedavad seal töötades palju aega ja kohvik on justkui nende kodu, siis on nad pildivaliku suhtes tundlikud. Märkavad ja kommenteerivad, kas väljapanek loob neile helge meeleolu või teeb hoopis nukraks. Aga need seisukohad ei ole kunagi ühtsed.” Maris on selgeks saanud, et näitustega ei ole mõtet püüda kellelegi meeldida või võimalikku mittemeeldimist põdeda. Valitseb arvamuste paljusus.

Annely Treifeldt Reval Cafést lisab: “Kui kunst just ei ärrita ega šokeeri, on silmaga nähtav huvi tõtt-öelda tagasihoidlik, piirdudes vaid põgusa vaatlemisega.” Tuleb aga ette ka teistsuguseid olukordi. “Näiteks oli meil ühe näituse raames seinal läbilõigatud kõriga kauni naise foto. Selle kohta tuli küll külastajatelt kaebusi ja kommentaare. Siiski jätsime foto näituse terviklikkuse huvides seinale, tuues põhjuseks, et kunst on kunst ja jääb kunstiks ning sellesse tuleb vastavalt suhtuda,” räägib Treifeldt, kelle vastus annab tunnistust Reval Café kindlameelsusest kunsti eksponeerimisel. Ostuhuvi hindab ka Reval Café turundus- ja kommunikatsioonijuht väga väikeseks. “Kuigi see võimalus on, näib, et kunsti eelistatakse soetada siiski eeskätt galeriidest.”

Maris Kergele meenub mõni müüdud töö: “Tean, et üks Stina Kasemäe näituse töödest osteti ära. Ma pole täpselt kursis, kas see ostusoov tuli näituse järgi või oli ostja pildi juba varem välja valinud. Kuulsin ka, et Andris Feldmanise paarist fotost telliti juubelikingiks lisakoopiad.”

Näitused

Kohvikutes kohtab teistest žanritest enam fotonäitusi. Fotot on lihtsam interjööri sobitada, foto on vaatajale lihtsam haarata, tihtipeale on ka formaat näiteks maalidega võrreldes väiksem – ühesõnaga, vähem segadust, vähem vaeva. Maris Kerge tunnistab, et ka Boheemi omaniku lemmik on fotograafia. “Kunagi oli jutuks, et võib-olla võttagi see kunstimeetod teadlikuks eelistuseks. Aga nüüd on ikkagi paar korda maalinäitusi ka olnud.”

Art Café kuraator Kelli Pärnaste eelistab, et näitused oleks meeleolult vahelduvad ja stiililt erinevad. “Ehk siis näiteks kirevatele maalidele järgneks rahulikum foto. Alati ei saa muidugi asju nii planeerida ja õnneks on siiski iga näitus niikuinii oma nägu,” tõdeb ta. Annely Treifeldt täiendab omakorda, et teda paelub värvide ja vormide harmoonia, mis tekib näituse ja interjööri vahel.

Mis on meelde jäänud, mida sooviksid näitusekorraldajad esile tuua? Rakvere kohviku kuraator tõstab oma ebatavalisuses esile Mari Haaveli suured tekstiilist kellad, Sigrid Huiki maalitud siidkangad ja Anna Wildrose’i kollaažid.

Reval Café puhul meenub Treifeldtile hoopiski üks fotonäitus. “Meeldejäävaim on olnud Kaupo Kikkase glamuurne ja fantaasiarikas meigikunstnikke ülistav näitus “Sugar Town”, kus varieerusid teemad verest lilledeni ja pisaratest naeruni. Näitusel oli kümme portreetööd kümnelt meigikunstnikult.”

Maris Kerge tunnistab, et esimesena meenub just algus. “Lihtsalt seepärast, et see oli esimene, planeerimata ja samas ikkagi huvitavalt toimima hakanud väljapanek. Siis meenub Andris Feldmanise näituse avamispidu, mis toimus öösel kell 12 maja ees. Pika laua ja lühtriga.”

Vahel juhtub ka, et tuleb kunstnikule ära öelda, põhjused on erinevad. Treifeldt toob põhjustena välja tööde formaatide või viimistluse sobimatuse. Pärnaste tunnistab, et Art Café on siiani kõigi huvilistega kokkuleppele jõudnud.

Sille Ruus aga sõnab, et äraütlemisi tuleb ette. “Väga lihtsal põhjusel – need pildid lihtsalt ei sobi meile. Kunsti on ju igasugust ja iga koht peab leidma oma.”

Maris Kerge lisab, et mõned autorid on soovinud näitust ajale, kui Boheemil on kellegagi juba kokkulepped olemas, äraütlemise asemel on tulnud paluda soovijatel oma aega oodata.

Kui oleks võimalik, paneks Ruus Museumisse välja Gustav Klimti tööd: “Need pakuks soojust ja sobiks sügisesse.”

1. Kunst on kohvikus
2. Tallinnas:
3. ■Pärnu mnt Reval Cafés Riina Varoli fotonäitus “Enne pinda”,
4. ■kohvikus Boheem Märten Krossi Gruusia-teemaline fotonäitus,
5. ■pubis Hell Hunt Dan Mikkini fotonäitus “Tosin”,
6. ■Novellis disaininäitus “Gourmet”,
7. ■Café Petersonis Kadi Kurema graafikanäitus “Karuga kohvikus”,
8. ■Spiritis Jelena Rudi fotonäitus muusikutest.
9. Mujal Eestis:
10. ■Pärnus Frens Cafés fotonäitus “Kuu lähivaates ja maastikul”,
11. ■Rakveres Art Cafés Sadu ja Kalju Suure fotod Arvo Pärdist,
12. ■Haapsalus Epp-Maria galeriis ja Anni kohvikus on aasta läbi väljas Epp-Maria Kokamägi maalid ning Liisu Arro keraamika.