Giuseppe Arcimboldo (1526–1593) näitus kuni 13. jaanuarini Pariisis Luxembourg’i muuseumis (19 rue de Vaugirard).

Ei kujuta ette, et mõni tänapäeva autokraat või türann lubaks endast maalida portreed, mille elemendid oleksid võetud põllupeenralt või puu otsast. Kui meie Stalinikeste ja Hitlerikeste nina oleks pirn, porgand või kartul või midagi sellist, siis muutuks ka hirmuäratav nägu lahkemaks ja võib-olla kogu isiksus inimlikumaks. Aga kahjuks puudub võimukandjatel enamasti huumorimeel.

Igatahes Austria Habsburgid olid küllalt erksa vaimuga, avara silmaringiga ning haritud, et õigesti hinnata Arcimboldo mitmekülgset kunstnikutalenti. Nõnda sai “Püha impeeriumi” keiser Rudolf II endale palju uhkema portree kui tavalised Euroopa valitsejad, keda maaliti enamasti rooma keisritena.

Rudolfil on siin üks silm metsvaarikas ja teine kirss. Kulmud koosnevad herne- ja oakauntest, ninale annab vormi pirn, ja seda üllatavat pilti kroonivad kuldsed viljapead. Tulemus oli vaimustav ja Giuseppe ­Arcimboldo sai selle eest krahvitiitli.

Keiserlik Viin, salapärane keskaegne Praha. Kogu see sünge ja samas elurõõmust rõkkav Kesk-Euroopa sobis manerist Arcimboldole rohkem kui lääne renessanss oma antiiksete fantasmidega. Ta oli küll sündinud Milanos, aga oma originaalset loominguteed algas ta Viinis Rudolfi isa Maximiliani teenistuses, kus ta organiseeris pidusid, joonistas imepäraseid kostüüme, tegi kohalikele vürstidele-vürstinnadele üsna klassikalises stiilis portreesid. Aga samas sündisid ka praegu laialt levinud “Aastaajad” ja “Neli elementi” (vesi, õhk, tuli ja maa), mis meeldisid peremehele nõnda, et see riputas need oma magamistoa seinale.

Vee “nägu” koosneb kaladest, vähkidest, korallidest, ja selles võib leida 62 eri liiki, mille kujutus näitab autori asjatundlikkust. Kõik on tõetruu ja täpne. Arcimboldo on botaanik ja zooloog, anatoom ja peale selle ka humorist. “Naljanumbrite” hulka võib lugeda natüürmorti, mida tohib ümber pöörata ja kus vaatleja avastab inimese pea: puuviljakorvist on saanud kübar!

Eriti naljakad tunduvad ka pildid, mis on ehitatud elukutset iseloomustavale materjalile. Nii näiteks koosneb “Raamatukoguhoidja” (1562) rindkere raamatutest. Üks lahtilöödud köide pea peal asendab kübarat, ja krussis sulgedest kasvab tihe habe…

Arcimboldo huumoris esineb ka kõva annus häbematust, kui vaadelda medaljone ebasündsate lugude autori ja poeedi Aretino nöökimiseks: kirjaniku pea koosneb fallostest: neil on tema ajutegevuses suurem osa kui mõistusel!

Viinist läheb Arcimboldo Prahasse, kus ta ka sureb. Praha on sel ajal eriti elav kultuurikeskus, kus võib kohata eripäraseid vaimuinimesi, kunstnikke, ketserlikkuse piirile jõudvaid mõtlejaid ning teadusemehi. Habsburgide õukonnas liigub astrolooge, alkeemikuid, selgeltnägijaid, kabaliste, nõiakunstnikke. Arcimboldo tunneb kõige vastu huvi. Tema enda looming on fantastiline; ta loob fantastilist täiesti banaalsete argiste vahenditega. Ja selles suhtes on ta ainulaadne. Tal ei olnud ka õpilasi, mingit vaimset järelkasvu. Ainult imetlejad, nagu meie aja sürrealistid ja Roland Barthes.

Aga kui me suvetaevas liikuvaid pilvi vaatleme ja tähele paneme, kuidas need sinisele “lõuendile” nägusid ja kujusid joonistavad, siis oleme me kõik mingil määral Arcimboldo järglased.