Kui Pille tuli maha müüa

Mart Kivastik

“Autoportree naise ja hobusega”

Väike Öömuusika, 2015. 220 lk.

Raamatu kaanele valitud kirjatüüp on selline, et esimese hooga arvasin teose pealkirjaks “Autoportree veise ja hobusega” ning mõtlesin, et nüüd on iseenesest laia ampluaaga Kivastik jõudnud agraarküsimusteni. Tiitellehel märkasin enda eksimust “veiseks” peetud “naise” puhul, kuid muus mõttes oli mul veidi õigus – Kivastiku ampluaa on tõesti jätkuvalt lai ning kui mitte just agraarküsimusi, siis vaateid inimese kooselust teiste loomadega leiab siit küll. Teoses on nii meesloomade vaateid naisloomadele kui vastupidi, samuti meeste vaateid meestele, naiste vaateid naistele ja ka ühe mehe vaade hobusele. Viimane esineb kogumiku nimiloos, millel on ka üks viimase aja eesti kirjanduse suurepärasemaid alguseid: “Kui tuli välja, et kõik on täiesti perses, ei jäänud muud üle, kui Pille ära müüa. Peetril tekkis täielik masendus.” (lk 90)

“Autoportrees...” on lugusid, mille tegevus mõjub üsna autobiograafiliselt, on teisi, milles see on esindatud vaid abstraktsel eht-kivastikulisel moel ehk keelekasutuse ja üldise eluvaate (naturalismimaiguline ja melanhoolne pohhuistlik-irooniline enesevaatlus) kujul. Nõnda leiab siit tekste igale maitsele – eeldusel, et see maitse ei oleks linnar­priimäelik kõrgklassitsism. Sest seda Kivastiku maailmas kohe kindlasti ei leidu. On hoopis oma ülemust värdjaks nimetav apteekridaam 2015. a Tuglase novelliauhinna väärinud töös “Õnn tuleb magades”, pidevalt fuck, pussy või kurac (rõve sõim serbohorvaadi keeles) sajatavad Balkani filmimehed kogumiku jutustusemahtu avaloos “Angeliki” või lihtsalt maakeeli vanduvad tartlased. Ehe värk. Ja veel selline värk, mille puhul võib tõesti rääkida Mart Kivastiku maailmast.

Mingil moel lood nimelt põimuvad. Küll seiklevad – või noh, mis seiklevad, panevad tina, lärmavad, mölisevad ja satuvad sekeldustesse – eri lugudes ühtede ja samade nimedega inimesed, küll aimub mõnes loos Peetri, teises Pauli nime all tolgendavast kujust Kivastikku ennast. Ja seda üldse mitte halval moel. Pigem ongi Mart Kivastik suutnud luua ühe veenva koondkuju, eesti mehe arhetüübi, nii nagu ta kolmanda aastatuhande hakul meile vastu tuigub – globaalkülas end veidi kohmetult tundva, kerge punnkõhuga ja veidi joogisena, aga siiski elus olulist ebaolulisest hämmastava vahedusega eristava mehikesena. Ja viimatinimetatud omaduse olemasolu demonstreerib Kivastik käesoleva kogumikuga hiilgavalt.

Peeter Helme