Kui uus arhitektuur tuleb Viinist
Pealiskaudsele uitajale, kes juhtub Heliose kinosaali maketinäitusele, vaatab esmapilgul makettidelt vastu väga selge stiil. See on petlik. Käekirja taga on peidus uus Eesti arhitektuur, mis oma mõttejõuga ulatub ümber väikse Maa. Viinis pesitsevad eesti arhitektuuritudengid on esmapilgul, tudengile omaselt, üle võtmas teatud vormiloogikat, mida sealsed õppejõud – Wolf D. Prix, Zaha Hadid, Greg Lynn, Hani Rashid jt – viljelevad. Kuid see ei ütle meile üleüldse, mida nad tulevikus tegelikkuses valmis ehitavad. Või lammutavad. Ja mida nad arhitektuuri kui professiooni jaoks oma loominguga edaspidi tähendavad. Arhitektuurivaldkonna tänase hetke suuremat sisemist, kasvavat lõhenemist ei lahenda tänaste arhitektuuritudengite lahkumine ei Viini, Los Angelese ega mõnda New Yorgi kooli. Pole oluline, millisesse “koolkonda” keegi paistab kuuluvat.
Heliose kino näitusel on ka näiteks neid, kes uuest õppeaastast Londonis Bartlettis, või ka Los Angeleses Sci-Arcis koha sisse võtnud. On nende loomingulises arengus oodata muudatusi? Küllap mitte olulisel määral, kuivõrd nendegi koolide kasvandikud produtseerivad keskeltläbi üsna sarnase käekirjaga loomingut. Küsimus võib tihti peituda vaid digitaalsete ja tehnoloogiliste vahendite erinevuses, mitte aga niivõrd sisulises kontseptuaalses lahknevuses.
Meelde jääb Egiptuse kultuurikampus, mille kallal töötasid Alvin Järving, Sille Pihlak ja Viktoria Sandor. Siin on makettide abil osavalt esitletud eri programmiliste osade ruumimõju. Kämpuse asukoht – 80 km Kairost (üle 20 miljoni elaniku) ja 20 km Ismailiast (750 000 elanikku) – toob silme ette konteksti, kus piiriks veetud ruum, lineaarne tudengiküla, muutub saabuja jaoks lummavast miraažist millekski enamaks – arhitektuuriks, mis suudab lahendada kohaliku mikrokliima, tegevustiku ja infrastruktuuri küsimused.
Referentse on palju, esmalt tulevad meelde kas või viited Le Corbusier’le ja Algiers’i viaduktilinnale. Kuid siin on mõjusid Winy Maasi ja The Y Factory megalomaanilistest ideedest, autorid on küllap lugenud Walter Benjamini mõtteavaldusi ja tuttavad Patrik Schumacheri parametrismi-dogmaga. On tunda, et ilmselt ollakse kodus Koolhaasi, Superstudio, Constanti (New Babylon!) nomaadilinnade utoopiatega, mis kumavad läbi seinaks surutud hiiglasliku majutussüsteemi fassaadide valguse ja varjumängu, kus põhjaküljel pidutsevad tudengid lubavad lõunakülje asukaid rahus magada.
Siim Tuksami objektid on vormikäsitluselt ja kontseptuaalselt puhtamadki, samas filigraanselt nüansseeritud. Siin tulevad esile kahtlemata ka Greg Lynni mõjud, kelle stuudios Siim on õppinud, lisaks Wolf D.Prixile. Tektooniline kohtub komposiitsega, jäik pehmega, tehnika poeesiaga. Paviljoniprojektis võib aimata, et autor on otsinud geomeetrilise optimeerimise võimalusi, kus saavutada minimaalse arvu kurrutustega maksimaalne ruumiefekt. Internaatkooli projektis ei paiguta Siim mitte hoonet maastikku, vaid loob maastikku hoone abil, seestpoolt väljapoole. Ta voolib tühimikest jätkuva ja võrgustikuna ühilduva ruumi, kus hoone massiivsus ei mõju enam üldse rusuva ega raskena, vaid elastse ja tundlikuna, majutades niššides mitmeid funktsioone. Päevavalguse pääs ruumi on sama oluline kui hoonest avaneva vaate mäng optikaga. Siim on praktiseerinud nii Coop Himmelb(l)au juures kui ka näiteks Gehry Technologies’s, Pariisis, ja hetkel jõudnud New Yorgi kaudu vahetusüliõpilaseks SCI-Arc’i kooli Los Angeleses, Peter Testa käe alla tema robootika ja simulatsiooni laboris.
See Heliose kino maketinäitus on tallinlasele küllap piisavalt eksootiline, samas võiks ta olla ka meie keskmisele ilmarändurile ääretult kodune. Et arhitektuuritudengid Eestisse jääksid ega jookseks Viini, Londonisse või Los Angelesse, võiks ju teoreetiliselt unistada sellisest arhitektuurihariduse korraldusest, kus arhitektuuriteaduskonna õppejõud on olemuslikult koostööaltid teiste teadusvaldkondade eksperimentaalseimate tippudega. Kus valdkondadevaheline tegelik sidusus ei ole ainult sõnakõlks ja kus eri teaduskondade omavaheline koostöö ei teeninda ainult vormiloogilisi huve. Ja kus unustatakse ära – päriseks – küsimused ideoloogilisest korrektsusest, “heast maitsest” ja majanduslikust otstarbekusest.
