Peamiselt muusikuid koondav loominguline ühendus MKDK on tegutsenud juba 7 aastat. Seni suhteliselt peidetult ja stiihiliselt arenenud ettevõtmine on end nüüd registreerinud samanimelise mittetulundusühinguna, mistõttu on ka tegevus muutumas sihipärasemaks.

Rühmituse muusikalise suunitluse märksõnadeks on fusion, jazz, proge, rock, vaikus, müra, alternatiivmuusika rõhuasetusega improvisatsioonile. MKDK pidevalt suurenevasse seltskonda on koondunud sellised bändid nagu Phlox, BF (endine Beggars Farm), Luarvik Luarvik, Mesi, Romb, Hundva ja Projekt Unison.

MKDK  üks olulisemaid projekte on aastast 1998 korraldatav suvefestival “Pilvepillerkaar”, mis esitleb uut algupärast ning omanäolist eesti muusikat. Oma sõbraliku ja rahuliku atmosfääri tõttu räägitakse sellest kui heade inimeste peost, rahvas nimetab seda vabas looduses, enamasti muistsetel linnamägedel toimuvat ettevõtmist lihtsustatult ka hipiürituseks. Kohalike alternatiivmuusikute ringkonnas on festival aga väga hinnatud, iga aasta saavad korraldajad kuhjaga demosid, kuigi on teada, et sellelt tasuta peolt mingit esinemistasu loota pole.

Esmapilgul mitte midagi tähendava tähekombinatsiooni MKDK esialgne tähendus “Maailma Kõige Debiilsemad Kutid” on vist praeguseks minevik? 

Heikki: Tegemist oli lihtsalt nalja või sõnakõlksuga, millesse seda mantrana korrates hakkasid lõpuks ka ise uskuma. Selle maailma debiilsemad kutid- absurdi tõttu ei olnud esialgu tegemistesse väga tõsist suhtumist. Võib-olla tekkis nii lisaväärtus, millest tulenevalt on naljast tõsine asi saanud. Nüüd registreerisime MKDK mittetulundusühinguna ja tähekombinatsiooni uueks tähenduseks on Muusika ja Kunstide Dünaamiline Koondis.

Millised on MKDK tekkimise ja ühtlasi ka tegevuse pideva aktiviseerumise põhjused?

Heikki: Alguses oli tegemist peamiselt muusikutest koosneva sõprusringkonna või mõttekaaslaste seltskonnaga. Varem panid need, kes tundsid end MKDK-ga seotud olevat, oma tootele alla MKDK märgi, aga nüüd on muutunud asi ametlikuks.

Raul: See on ikkagi vaimne bränd inimestele, kes tahavad midagi teha. Loomingulise tegevuse, nt. muusika tegemise puhul on oluline leida sarnase mõttemaailmaga inimesi, mis annab teadmise, et sa ei ole üksi. See teadmine ongi üks osa MKDK-st. See ei peagi tingimata olema tehniline abi.

Samas ei ole MKDK mingi tsentraalne struktuur, vaid pigem nagu niidistik, mis igast punktist areneb ise edasi.

Millised on edasised plaanid seoses Pilvepillerkaarega?

Raul: Kuna see seni ikkagi suhteliselt peidetud pidu on teatud künnise ületanud, siis peab midagi muutma. Kindlasti ei tahaks areneda selliseks suureks festivaliks. Ilmselt peaks proportsionaalselt hoidma festivalile tulijate soovi sinna tulla, mitte teha seda liiga lihtsaks. Siis annaks omalt poolt selle energia jälle tagasi.

Heikki: Et kohale jõuda, peavad inimesed ületama mägesid ja meresid. Ja kui jõuad kohale ning näed, et lipukesed lehvivad, muusika mängib, kõik kohad on samasuguseid seljakottidega troppe täis, siis on tunne, et oled midagi ära teinud ning lähed baaridaamide juurde ja karjud, et andke mulle tasuta õlut, et see on hipiüritus, see on tasuta, sa oled selle ära teeninud — ka nii on juhtunud, aga samas ei tahaks tulevikus seda tasuta reeglit muuta. Üheks ideeks on koostöö mõne teatritrupiga, aga see sõltub rahalistest võimalustest.

Raul: On mõte kasutada järgmisel Pilvepillerkaarel raadiosaatjat, et võimaldada kontserdikülastajatel oma raadiosangaga kohapeal esinemisi salvestada.

Globaalseks tendentsiks on psühhedeelia, fusioni või misiganes taolise kõlaga muusikaliste suundade elavnemine. Kuidas te tunnete oma ettevõtmisi suhestuvat sellise ülemaailmse suundumusega?

Raul: Otsest sidet võibolla ei ole, aga see on tunnetatav. Hetkel tundub sellise uue ultramodernse buum kriisis olevat. 90ndate alguses oli tohutu digivaimustus, nüüd lähevad inimesed tehnoloogia juurest tagasi heli juurde.

Heikki: Kasvab peale seltskond, kelle jaoks see on uus, keda selline mittebändivärk ja elektrooniline tantsumuusika on ära tüüdanud. See tundub liiga mage ja kommerts ning äraleierdatud. Noored tahavad erineda üldmassist.

Raul: Kindlasti ei ole me ortodoksse lähenemisega selles suhtes, et peab tegema fusionit, proget ja kasutama selleks traditsioonilisi instrumente. Nagu näha asi liigub ja ma usun, et üsna varsti hakkame tegelema ka elektroonilise muusikaga - üks ei välista teist. Aga siiski ei saa mööda vaadata sellest, et akustilistel ja digitaalsetel asjadel on oma erinev esteetika.

MKDK-ga seotud muusika- ja ka teiste kunstivaldkondade projekte näib iseloomustavat improvisatsiooniline lähenemine?

Heikki: See on lihtsalt nii kujunenud. Oleme suuremalt jaolt amatöörmuusikud ja tõmbame ligi samasuguseid tegelasi, kes pungibände nagu ei taha teha ning kellel ei ole erilist klassikalist muusikaharidust või kellele selline muusika ei meeldi.

Meie bändid on kõik suuremal-vähemal määral jazzilikud. Võib-olla mingil hetkel on see olnud ka omaette eesmärk, aga üldiselt mitte. Paljud inimesed on seotud kunstiharidusega, mis kaudselt oleks nagu sarnane sellele, kui konservatooriumi inimesed hakkaksid maalima.

Raul: Tegelikult oleks tore kui konservatooriumi inimesed maaliks, aga asjade vahele tõmmatakse sageli mingid piirid ja üks nendest piiridest on professionaalsus, et teed lihtsalt tööd. Muusika nagu iga muu kunst on eeterlik, kõik asjad mõjutavad teda. Milleks seda välistada.

Kuuldavasti on plaanis juba sel kevadel avada ka MKDK klubi?

Raul: Tahame avada klubi, kus oleks võimalik korraldada kontserte nii MKDK bändidele kui ka teistele eksperimentaalsema suunitlusega projektidele.

Ühtlasi võiks see olla polüfunktsionaalne — toimuksid ka loengud, performance’id või misiganes. Klubi võiks toimida ka galeriina. Igatahes tegeleme hetkel selleks otstarbeks kunagise Polümeri tehase kummiloomade karvastamise osakonna ruumide viimistlemisega.

Mida on veel lähitulevikus toimumas?

Raul: Üks suurem ettevõtmine toimub Jazzkaare raames 17.aprillil -  Tallinn Underground nimeline üritus Kanuti Gildi saalis, kus esinevad MKDK bändid: Phlox, BF, Luarvik Luarvik ja Mesi koos S.P.A, flies.doc ja ZUGA tantsijatega. Proovid käivad ja tundub, et tuleb lahe.

Selle aasta jooksul on plaanis avaldada mitu plaati: albumid Phloxilt ja Mesilt, kindlasti midagi Luarvik Luarviku liikmetelt ning uus Projekt Unison, mis võrreldes senistega on jälle mingis mõttes uudne. Kui eelmine Unisoni projekt oli muusikaline anarhia, siis seekord on plaanis midagi kammerlikku ja akustilist. Ideeks on roheline teema, projekti esialgne tööpealkiri on “Rohuringid”.

Projekt peaks väljendama meie parasvöötme inimese suveihalust ja mingist ajast alates suvele keskendumist. See plaat peaks ilmuma aprilli lõpus või mai alguses.

* Jazzkaar esitleb: TALLINN UNDERGROUND 17. aprillil, 2003 algusega kl. 19.30  Kanuti Gildi Saalis.