23.01.2002, 00:00
Kuidas kehastada vabadust?
Möödunud sajandi üks mõjukamaid ühiskonnakriitikuid Henri Lefebvre arutles
raamatus
The Production of Space
(1974) monumentide ja monumentaalse
ruumi üle. Tema arvates ei piisa monumendi olemuse kirjeldamisel üksnes selle
semantika, st sümbolite tähenduse lahti seletamisest. Monument on alati seotud
ruumiga ning seepärast ta üksnes ei tähenda, vaid ka on – tema olemist
väljendab kohapeal tekkiv meeleline aisting. Monument ei ole lihtne märk, sest
selle loomise taga seisnud kollektiivne tahe loob terve “tähenduste horisondi”
või “võrgu”, millest hakkab sõltuma monumendi “lugemine”. Ja nii omandab iga
üksik märk või kujund koos monumendiga sakraalse, igavikulise tähenduse.
Miks monumente on püstitatud ja püstitatakse?
Möödunud aasta lõpul
osalesime paari kunstiteadlasest kolleegiga Strasbourg’is suurel
rahvusvahelisel konverentsil “Skulptuuri vormitud (kujutatud) Euroopa mälu”.
Konverentsi lähteideeks oli ilmne tõdemus: monumentide eesmärk on jäädvustada
minevikku, et kollektiivselt paremini mäletada. Euroopa mälujäädvustus-
juhtumeid kokku võttes võib üldistada: ajaloolist monumenti iseloomustab
eelkõige isiksuse (jumalad ja kuningad, rahvakirjanikud ja
-kunstnikud)
ja/või natsioonikesksus.
Ajalooline mälestusmärk kujutab isikut või
sündmust reeglina idealiseeritud vormis. Sageli on kasutatud skulptuurset
jutustust – enam või vähem realistlikke pilte sõja- või muudest
kangelastegudest. Eelöeldu heaks näiteks sobivad Venemaa Aleksander III ja
Nikolai II aegsed imperiaalsed monumendid. Kõnekas on ka Hispaania nn Franco
monumendi lugu: mälestusmärk asub Guadarrama mägedesse rajatud “Langenute
orus”, selle kujundamist juhendas Franco isiklikult ja tulemuseks on peaaegu
“jumalustav” märk – Rooma Peetri katedraalist suurem basiilika ja 125 m kõrgune
rist.
Nüüdisaegset (Lääne) monumenti iseloomustab eelkõige personaalsetest
ausammastest loobumine (muidugi on erandeid). Luuakse valdavalt kollektiivseid
mälestusmärke. Kõige iseloomulikumaks tänapäeva-monumendiks on memoriaal
vägivaldselt või õnnetuse läbi hukkunuile – holokausti, terrorirünnaku, hullu
massimõrvari, lennu- või laevaõnnetuse ohvritele. Kunstilises vormis enam
mingeid kaanoneid ei ole, kuid torkab silma sündmuse otsesest kujutamisest
hoidumine ja ruumilis-metafoorsete lahenduste ülekaal. Nii näiteks mälestab
Oklahoma (USA) Rahvuslik memoriaal terroriakti käigus hukkunud pooltsada last
laiale muruväljale paigutatud skulpturaalsete klassitoolidega.
Mälestuste
kujutamise teema on neil päevil teatavasti aktuaalne ka meil. Erinevalt
vanadest rahvusriikidest puudub Eestil oma monumendiajalugu. Õieti on sellegi
puhul tegu “katkestuste ajalooga”, sest lõpuks on Vabadussõja/ Vabaduse
üleriiklikku monumenti rajatud juba peaaegu sada aastat – selle püstitamiseni
ometi jõudmata. Sobiliku monumendi üle murdsid omal ajal pead poliitikud ja
professionaalsed kunstnikud, kuid kohalik monumendiklišee loodi Eesti
Wabariigis hoopis “kohtadel”, väikelinnades ja alevikes. See kujutas endast
postamendil seisvat sõdurit, relv või lipp käes, või siis lihtsat tömpi
obeliski – kuulsuse igiammust sümbolit. Traditsioonilises vormis mälestusmärk
kandis tollal selgelt Eesti ühiskonna imagot: klassikalise kuju kaudu samastuti
Euroopa monumenditraditsiooniga ja kinnitati seega oma kuuluvust sinna.
Nõukogude ajal, kui vabadus võeti, sai kuuluvust Euroopasse seevastu kinnitada
“tundmatute sõdurite” läänelikult moodsa vormiga.
Aga nüüd? Nagu ka
Strasbourg’i konverents näitas, püstitavad kaasajal suuri Vabaduse monumente
need riigid, mis äsja iseseisvunud. Kuidas valada vabadust vormi postmodernses
ühiskonnas? Kas sootsiumil tegelikult üldse veel eksisteerib ühine
minevikutaju, Lefebvre’i “kollektiivne peegel”?
Eesti rahva huvi puudumist
Vabaduse monumendi vastu näitas üldrahvaliku korjanduse fiasko. Eesti kunstnike
huvi puudumist näitas äsja lõppenud Vabaduse monumendi võistlus, kus nimekaid
osavõitjaid peaaegu ei olnud. Vägisi tundub, et õige aeg – võidu- ja
vabadusejoovastuse aeg – lasti mööda. Kas praegu, mil paljudel on tegu
igapäevase toimetulekuga ja igasugust ideoloogilist aktiviteeti varjutab
tegevpoliitikute küüniline käitumine, on võimalik ükskõik missuguse
mälestusmärgiga luua monumendilt eeldatavat sakraalset ruumi, milles vabadus
oleks kõigi jaoks “kehastatud”?
Üks võimalus on kogu ettevõtmine ümber
defineerida ja tegelda mitte sakraalse, vaid demokraatliku ruumiga – korrastada
Vabaduse plats ja selle ümbrus enamikule meeldivaks keskkonnaks, vabana
paatoslikust kujundusest, mis tänases kontekstis mõjuks õõnsana. Just
niisugusena nägi “monumenti” võistlusel osalenute noorem põlvkond.