The Production of Space
(1974) monumentide ja monumentaalse ruumi üle. Tema arvates ei piisa monumendi olemuse kirjeldamisel üksnes selle semantika, st sümbolite tähenduse lahti seletamisest. Monument on alati seotud ruumiga ning seepärast ta üksnes ei tähenda, vaid ka on – tema olemist väljendab kohapeal tekkiv meeleline aisting. Monument ei ole lihtne märk, sest selle loomise taga seisnud kollektiivne tahe loob terve “tähenduste horisondi” või “võrgu”, millest hakkab sõltuma monumendi “lugemine”. Ja nii omandab iga üksik märk või kujund koos monumendiga sakraalse, igavikulise tähenduse.

Miks monumente on püstitatud ja püstitatakse?

Möödunud aasta lõpul osalesime paari kunstiteadlasest kolleegiga Strasbourg’is suurel rahvusvahelisel konverentsil “Skulptuuri vormitud (kujutatud) Euroopa mälu”. Konverentsi lähteideeks oli ilmne tõdemus: monumentide eesmärk on jäädvustada minevikku, et kollektiivselt paremini mäletada. Euroopa mälujäädvustus- juhtumeid kokku võttes võib üldistada: ajaloolist monumenti iseloomustab eelkõige isiksuse (jumalad ja kuningad, rahvakirjanikud ja

-kunstnikud) ja/või natsioonikesksus.

Ajalooline mälestusmärk kujutab isikut või sündmust reeglina idealiseeritud vormis. Sageli on kasutatud skulptuurset jutustust – enam või vähem realistlikke pilte sõja- või muudest kangelastegudest. Eelöeldu heaks näiteks sobivad Venemaa Aleksander III ja Nikolai II aegsed imperiaalsed monumendid. Kõnekas on ka Hispaania nn Franco monumendi lugu: mälestusmärk asub Guadarrama mägedesse rajatud “Langenute orus”, selle kujundamist juhendas Franco isiklikult ja tulemuseks on peaaegu “jumalustav” märk – Rooma Peetri katedraalist suurem basiilika ja 125 m kõrgune rist.

Nüüdisaegset (Lääne) monumenti iseloomustab eelkõige personaalsetest ausammastest loobumine (muidugi on erandeid). Luuakse valdavalt kollektiivseid mälestusmärke. Kõige iseloomulikumaks tänapäeva-monumendiks on memoriaal vägivaldselt või õnnetuse läbi hukkunuile – holokausti, terrorirünnaku, hullu massimõrvari, lennu- või laevaõnnetuse ohvritele. Kunstilises vormis enam mingeid kaanoneid ei ole, kuid torkab silma sündmuse otsesest kujutamisest hoidumine ja ruumilis-metafoorsete lahenduste ülekaal. Nii näiteks mälestab Oklahoma (USA) Rahvuslik memoriaal terroriakti käigus hukkunud pooltsada last laiale muruväljale paigutatud skulpturaalsete klassitoolidega.

Mälestuste kujutamise teema on neil päevil teatavasti aktuaalne ka meil. Erinevalt vanadest rahvusriikidest puudub Eestil oma monumendiajalugu. Õieti on sellegi puhul tegu “katkestuste ajalooga”, sest lõpuks on Vabadussõja/ Vabaduse üleriiklikku monumenti rajatud juba peaaegu sada aastat – selle püstitamiseni ometi jõudmata. Sobiliku monumendi üle murdsid omal ajal pead poliitikud ja professionaalsed kunstnikud, kuid kohalik monumendiklišee loodi Eesti Wabariigis hoopis “kohtadel”, väikelinnades ja alevikes. See kujutas endast postamendil seisvat sõdurit, relv või lipp käes, või siis lihtsat tömpi obeliski – kuulsuse igiammust sümbolit. Traditsioonilises vormis mälestusmärk kandis tollal selgelt Eesti ühiskonna imagot: klassikalise kuju kaudu samastuti Euroopa monumenditraditsiooniga ja kinnitati seega oma kuuluvust sinna. Nõukogude ajal, kui vabadus võeti, sai kuuluvust Euroopasse seevastu kinnitada “tundmatute sõdurite” läänelikult moodsa vormiga.

Aga nüüd? Nagu ka Strasbourg’i konverents näitas, püstitavad kaasajal suuri Vabaduse monumente need riigid, mis äsja iseseisvunud. Kuidas valada vabadust vormi postmodernses ühiskonnas? Kas sootsiumil tegelikult üldse veel eksisteerib ühine minevikutaju, Lefebvre’i “kollektiivne peegel”?

Eesti rahva huvi puudumist Vabaduse monumendi vastu näitas üldrahvaliku korjanduse fiasko. Eesti kunstnike huvi puudumist näitas äsja lõppenud Vabaduse monumendi võistlus, kus nimekaid osavõitjaid peaaegu ei olnud. Vägisi tundub, et õige aeg – võidu- ja vabadusejoovastuse aeg – lasti mööda. Kas praegu, mil paljudel on tegu igapäevase toimetulekuga ja igasugust ideoloogilist aktiviteeti varjutab tegevpoliitikute küüniline käitumine, on võimalik ükskõik missuguse mälestusmärgiga luua monumendilt eeldatavat sakraalset ruumi, milles vabadus oleks kõigi jaoks “kehastatud”?

Üks võimalus on kogu ettevõtmine ümber defineerida ja tegelda mitte sakraalse, vaid demokraatliku ruumiga – korrastada Vabaduse plats ja selle ümbrus enamikule meeldivaks keskkonnaks, vabana paatoslikust kujundusest, mis tänases kontekstis mõjuks õõnsana. Just niisugusena nägi “monumenti” võistlusel osalenute noorem põlvkond.