Kuidas ma 7aastastega koos suusatama õppisin
Valisin mäesuusatamise. Esimene takistus tabas mind juba renditud slaalomisaabaste jalga panemisel. Mulle ei sobi sedasorti saapad, mis mu jalad nii kõvasti vangistavad. Mul on sprinteri sääremarjad, jämedad jurakad, mis ei mahu hästi kõrge säärega suusasaapasse. Valus on. Mulle sobivad naelikud – kerged nagu balletisussid, terad all nagu gepardiküünised, mille abil üle väljade kihutada.
Järgmine katsumus – nende jõehobukingadega käimine. Kusjuures need saapad lükkavad jala täiesti ebaloomulikku asendisse, nii et käia sain ma kas tervet keha ette kallutades või siis tervet keha taha kallutades. Ja valus hakkas lõpuks mõlemas asendis – krampi läksid pöialihased, hüppelihased, sääremarjad, kõik. Proovisin siis parimate ministry of silly walks traditsioonide kohaselt suurest mäest alla ronida ja kõmpida kuidagi õppenõlva juurde. Kui ma oma eratreenerini jõudsin – kelleks oli muidu minust peajagu lühem ja 20 aastat noorem punapäine neiu –, ütlesin ma talle esimese asjana: „Sel trennil pole vist mõtet. Ma ei saa normaalselt liigutada.“
Ta soovitas saabastel klambrid kõige lõdvema peale panna, et jalgades veri liikuma hakkaks. Aga mul olidki klambrid kõige lõdvema peal. Võtsime siis klambrid üldse korraks lahti ja ma puhkasin ja ohkisin pisut enne trenni.
Kui klambrid sai uuesti kinni pigistatud, tuli esimene harjutus. Ohutu kukkumine. Pikali sain ma hästi. Püsti tagasi enda jõul absoluutselt mitte. Nii et minust kaks korda väiksem neiu sikutas mind oma jõuga püsti. Mulle tundus see tema vastu ülekohtune ja pärast iga püsti saamist pakkusin, et vast aitab tänaseks. Ta ei andnud alla. Ütles, et algajate asi.
Kõik ülejäänud harjutajad sel õppenõlval olid muide 7–12aastased lapsed. Ja nii palju kui märgata suutsin, üsna vilunult laudadel ja suuskadel liikumas. Ja siis üks jurakas mina, keda poole väiksem neid kantseldab ja püsti tirib. Treener soovitas järgmisel korral parem saapapaar leida ja selleks iga proovitava paariga enne pool tundi käia.
Siis viis ta mind tõstukile. Ka seda tuleb harjutada. Treener selgitas, et lihtsalt hoiad sellest jeblunnist kinni ja see tõmbab sind ise üles. Hoidsin kinni, hästi kõvasti, ja kui liikuma hakkasin, siis kohe plaksti pikali. Sikutas mind püsti ja uuesti. Katsusin end laste eest eemale veeretada ja takerdusin mingisse võrku. Suusad, jalad, käed harali, pea alaspidi. Tegin aeglaseid ettevaatlikke samme, põlvi hästi kõrgele tõstes. Ilmselt meenutasin just munast koorunud ränga geneetilise veaga pardipoissi. Palusin trenni lõpetada.
