Kalju Komissarovit hüüdsid kõik Komaks. Võib-olla selja taga, aga mul on temast jäänud mulje, et nii võis teda kõnetada ka otse. Kuigi ma ei mäleta, et keegi Ugala kollektiivist oleks seda teinud, kui ta seal 80ndate keskel oma hiilgelavastusi tegi. Aga tal oli selline olek, et oleks võinud.

Repertuaariteatris saab näitleja teda ees ootavast rollist teada direktori käskkirjaga, vähemalt oli see nii sovettide ajal (ma ei taha kasutada sõna nõukogude, sest tänapäeval on sellel teine tähendus). Nii ka mina, kui noore näitlejana 1984. aastal Viljandis Ugala teatris alustasin. Sain suisa kaks rolli Tšõngõž Ajtmatovi romaani „Ja sajandist on pikem päev“ põhjal tehtavas lavastuses. Selle pidi lavale panema Ajtmatovi rahvuskaaslane Iskander Rõskulov ja Komissarovile oli ette nähtud Jedigei roll. Aga Rõskulov jäi tulemata ja nii määrati „Koma“ ka lavastajaks. Ta tegi siis ka ise instseneeringu, nüüd lugesin kusagilt, et koos Jaak Allikuga.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel