See oli ühel 2005. aasta süvatalve kolmapäeva õhtul, kui võtsin ette oma iganädalase muusika kuulamise öö. Mul selline komme: võtan ette nädala jooksul kogunenud plaadid ja kuulan need läbi. Hommikuni.

Sel ööl läks pisut tavatult, sest kleepusin ühe plaadi külge. Pärast esimest kuulamist midagi muud enam kuulata ei saanud ega tahtnud. Jäingi seda kuulama. Mõnda lugu mitu korda järjest. Tervele plaadile jälle uuesti ring peale. See plaat ajas mind eufooriasse – ma ei olnud kunagi varem midagi sellist kuulnud: kõlas ennastsalgavalt lo-fi’lt, justkui praaksaundiga, ja laulud ise liikusid noodiredelil täiesti etteaimamatus suunas. Enneolematu! Olin õnnelik, olin joovastuses.

See oli Ariel Pinki Haunted Graffiti album “The Doldrums”. Ka too esineja oli minu jaoks uus. Meenus sel hetkel, et olin seda nime ja seda plaati näinud vaid Aivar Tõnso 2004. aasta parimate plaatide tabelis, mille ta oli mulle Areeni aastakokkuvõtte jaoks saatnud. Mõtlesin veel, et küll Tõnso on vaikne ja tagasihoidlik inimene. Sellest plaadist pidanuks ju kõigile karjuma, mitte omaette selle seltsis nokitsema?! Hiljem, mäletan, heitsin Tõnsole Ariel Pinki asjus vaikimist ka ette. Aga minul on komme karjuma hakata, kui midagi väga meeldib. Ja selsamal ööl saatsin SMSi sõber Raul Saaremetsale – “ariel pink!!! a must hear!”.

Enne kui sündmusteahelaga edasi lähen, olgu selgitatud üks DJdele ja raadiosaatejuhtidele – ja ka muusikaväljaannetele/-ajakirjanikele – üsnagi oluline asi. Neile ametimeestele on äärmiselt tähtis ja suur au olla mõne artisti esmaavastaja. Esimene, kes hiljem sensatsiooniks saanud artisti muusikat peol või raadios mängis. Esimene, kes tundmatut leheveergudel kiitma hakkas. Olla hea muusika sõnumitoojaks. Põhimees. See on selline esimese öö aupaiste. Ihaldatud orden rinnas, et sul oli julgust ja võimekust see vapustav artist (või lugu) maailma jaoks välja tuhnida ja kuulsaks tõugata.

Niisiis. Tol ööl kihutasin Saaremetsale veel meiliga plaadil leiduva loo “For Kate I Wait” video lingi. Järgmine päev kirjutas Raul mulle juba ise: “Palun laena mulle seda Ariel Pinki.” Rõõmsalt sammusin Ekspressi toimetusest Raadio 2 poole sõbrale plaati viima. Kui teda raadioruumides arvuti taga nägin, huugas seal just “For Kate I Wait” ja Rauli näost oli näha, justkui oleks tal nõidus peal. Silmad punnis. Vilamas. Näonahk õhetamas. Raskesti varjul püsiv naeratus näol. Andsin plaadi ja muidugi – mind hoiatamata – mängis Saaremets samal õhtul eetris olnud “Vibratsiooni” saates pool plaati ette.

Oh jopp. Kuigi olin ka ise just siis Raadio 2s indisaatega alustanud, millele võinuks Pinki esimese öö auga mainet niita, ei teinud ma suurt välja. Mis seal ikka. Peaasi, et hea muusika levib.

Siis läks Ariel Pinkist tuututamine ja tema populariseerimine kõvema hooga lahti. Üsna ruttu tekkis talle siia andunud austajaskond ja aastal 2005 ilmunud plaat “Worn Copy” valiti juba Areeni aasta albumiks, mille peale hakkas osa Rada7.ee kasutajaid Areeni arusaamatu hipsterijura haipijateks nimetama.

Nii. Esimest korda saabus Ariel Pink Eestisse esinema 2009. aasta juunis. Kodanik Taavi Tulevi korraldusel toimus kontsert Tapperis. Kontsert oli väga hea, aga tähtis on hetkel see, kuidas me koos Saaremetsaga hiilisime Tapperi salasuitsuruumiks muutunud trepikotta Ariel Pinki ligi suitsetama ja temaga rääkima. Nagu kaks võbelevat meesgruupit (meesgruupid ei soovi enamasti kuulsusega suudelda, vaid juttu rääkida ja võib-olla koos midagi juua, kui võimalus avaneb). Midagi me seal kolmekesi vestlesime, kuni Raul Saaremets teatas üks hetk uhkelt Pinkile: “Muide, mina olin esimene, kes sind Eestis raadios mängis!”

Selle peale valgus mul nägu verd täis, ma kihvatasin ja karjusin sealsamas: “AGA SEE OLI MINU PLAADI PEALT!!!” Aknalaual istunud Ariel Pink vaarus selle peale ja teatas: “Kuulge, mehed, fuck off, leppige see kõigepealt omavahel kokku, eks!” Ja läks suitsuruumist minema.

* Kahel korral Areeni aasta albumi valmistajaks valitud Ariel Pink esineb 11. juunil Tallinnas Noblessneri Valukojas (Tööstuse 48)