Negatiivsena saab nimetada Bolognat kui Euroopa haridusajaloos suure läbikukkumise näidet. Bologna professorid uskusid naiivselt, et nad suudavad jääda tollases vaimuinimestele avatud Euroopas monopoolsesse seisundisse igaveseks. Bolognas sündinud idee oli aga sedavõrd atraktiivne, et kogu Euroopa täitus tihedalt ülikoolide võrguga. Tänu sellele Bologna professorite unistuste purunemisele jõudis lainetena Itaaliast üha  kaugemale ulatuv ülikoolide loomine aastal 1632 Academia Gustaviana loomise näol ka Emajõe kallastele.

Massiülikoolid on 20. sajandi pärand Lääne-EuroopasRääkides 21. sajandil Bolognast pole sageli päris selge, mida poliitikud selle all tegelikult mõtlevad. Märksõna Bologna all püütakse luua midagi, mis suudaks stabiliseerida massiülikoolidele toetuva Euroopa ülikoolidesüsteemi kriisi.

Milles on siis probleem? 1970 aastatel elasid Lääne-Euroopa ühiskonnad üle tõsise demograafilise kriisi. Teise maailmasõja järel sündinud põlvkond ei paigutunud enam olemasolevale tööturule. Seetõttu massilise tööpuuduse edasilükkamiseks (leevendamiseks) kujundati kõrgema hariduse mudel massiülikoolide näol ümber enam sotsiaalset funktsiooni täitvaks asutuseks (varasema teaduse, elitaarsele hariduse ning kõrgelt tasutud elukutse andja asemel). Ülikoolides ja ühiskonnas tekitas see paratamatult konflikti, sest ülikoolide uuele sisule ei vastanud varasemast ajast välja kujunenud mõisted. Eesti oli sel perioodil Lääne-Euroopa arengutest suhteliselt isoleeritud ja seetõttu jõudsid meieni jõudsid need probleemid alles 1991.aastal, kui meil algasid kiired muutused. Olukorrast arusaamist raskendas siin asjaolu, et ülikoolide arengus kattusid korraga nagu mitu koodi.

Ühiskond ja ülikoolid

Alates 1991. aastast on väga drastiliselt muutunud olukord ka meie tööturul. Aastatel 1991-2002 on reaalsete töökohtade ja ka kõrgemat haridust nõudvate töökohtade arv ühiskonnas tegelikult oluliselt langenud. See tähendab seda, et ka Eestis on ülikoolid hakanud hariduse ja eriala õpetamise kõrval pakkuma noortele inimestele ka teatud mõttes sotsiaalse varjupaiga funktsiooni. Ka asjaosalistel pole alati kerge endale selgeks teha, millega peab ülikool kaasaegses ühiskonna tegelema. Eesti kõrghariduse reform algas suuresti ilma teoreetilise ettevalmistuse ja avatud diskussioonita ülikoolides. Ülikoolide tegevuseks seadusandlik baas kujundati inimeste poolt, kes polnud kunagi Bolognas käinud ja kes tundsid ise väga vähe demokraatliku ühiskonna ülikoolide olemusest ja seetõttu joondusid enam vahvli- ja suhkruvati kooperatiivide õigusliku regulatsiooni analoogiale.

Esiteks sooviti demokratiseerida paljude arvates stagneerunud ülikoolisüsteem ja teiseks, tulla välja majanduslikust kitsikusest ning alafinantseerimise pingetest. Selleks arvati  ülikoolide iseseisvuse suurendamisest  küllalt olevat ja usuti nn Lääne-mudeli ülevõtmise “iseravivasse toimesse”. Nii tekkisid ka eraülikoolid, mida riik esialgu minimaalselt kontrollis.

Eestis pole ühiskondlikku kokkulepet hariduse üldkontseptsiooni suhtes. Ühiskonna kohustust kasvava põlvkonna harimisel tõlgendatakse väga erinevalt. Üheltpoolt räägitakse teaduspõhisest ühiskonna mudelist, mis eeldab suure hulga kõrgema haridusega inimeste olemasolu. Teisalt konstateeritakse, et riigil lasub tegelikult vaid algkooli (9 klassilise) hariduse andmise kohustus. Selles valdkonnas oleks ühiskondlik kokkulepe tulevikus hädavajalik.

Hariduskentaur

Tänane Eesti haridussüsteem kui kentaur. Pole midagi teha, agame peame täna tunnistama,etoma haridus- ja ülikoolisüsteemi kujundades pole me suutnud lähtuda Bologna kunagisest kuulsast teadusliku arenguruumi ideest. Koduvillaselt kõlab meie eneseõigustus, mida Nobeli preemia laureaat F. Crick nimetas “ära-muretse-teooria”( don`t-worry). See tähendab mingi süsteemi loojate muretust lahenduse õigsuse pärast. See on otsekui laps rõõm, kelle loodud mänguasi kasvõi mingi joonega meenutab asja, mida ta peaks kujutama.

Aga eks sama käi ka meie kiiruga taastatud riigi kohta. Polnud aega nii teha, et oleks igas suhtes kaunikene. Tähtsam oli, et riik käima saaks, ja et riigi ülesehitamiseks tarvilik vaimuvara tegijatele ja kõigile kodanikele kättesaadav oleks. Nüüd peaks siis riik ja ülikoolid “käima”.

Aga kas nad on ka konkurentsivõimelised? Konkurentsivõimeliseks muutume me siis, kui me suudame luua haridusruumi mis sobib avatud Euroopasse. See juhtub juba kui 2004-2006. Seetõttu tuleks õppida Bologna professorite vigadest. Meil on valida, kas me tegutseme edaspidi avatud teadusruumis või meid ootab meid ees üha süvenev itellektuaalne provintsistumine.

Avatud teadusruumi poole

Meil tuleb valida intellektuaalse provintsi ja avatud teadusruumi vahel.On igivana tõde, et iga teadusruumi panevad elama inimesed. Kui me räägime näiteks teaduspõhisest ühiskonnast, siis tegelikult on see seni tühi sõnakõlks kuni me ei hakka rääkima inimkesksest ühiskonnast, inimkesksest ülikoolist ning inimkesksest teadusest.  Kui keegi Euroopas (seda enam Eestis) arvab, et siin suudetakse USA eeskujul hakata ajusid sisse ostma ja seega pole mõtet oma potentsiaali (inimesi) realiseerida, siis see idee on juba algusest peale ebaõnnestumisele määratud. Ameerika ühiskond on suur erand, mida Euroopas pole võimalik väga paljudel põhjustel korrata. Küll saab aga oma inimesi rohkem motiveerida, et aeg siinses teadusruumis lausa ei veniks.

F. Crick pakub välja siin ka hindamiskriteeriumi võrreldes erinevaid teadusi (ülikoole?) sõna “hiljuti” kasutamise järgi.  Nii pidi klassikalistes teadustes tähendama “hiljuti” viimast kahtkümmet aastat, kiiremini arenevates teadustes kahte-kolme aastat ja parajasti arenguga esirinnas olevates teadustes vaid paari viimast kuud.

Eestis tasuks ka mõelda geniaalse teadlase Cricki seisukohale, et väga suur killustatus ja nn koolkondadesse jagunemine on tegelikult vaid püüd varjata seda, et antud valdkondades (ülikoolides?) tehtav pole küündinud püsivate teadmisteni…