Kuidas saada haljale oksale
Malmö - Rootsi suuruselt kolmas linn - ei jää meelde ainuüksi linnaparkides patseerivate ja otsekui Nils Holgerssoni muinasjutust pärit hanede, vaid ka sõbraliku linnaruumi, trendikate uudisehitiste ning tõelise rahvaste paabeli tõttu.
Ja tundub, et sealne arhitektist linnapea - keda kohalikud arhitektid iseloomustavad küll kui väga otsuse- ja sihikindlat meest - ei ole erinevalt meie meeridest mingi füürer, vaid pigem ametnik, kelle kaudu linlaste ideed teoks tehakse.
Ilmar Reepalu, kas linnapeal, kes on
hariduselt hoopistükkis arhitekt, on prioriteedid kuidagi teistsugused
kui näiteks majandusinimesel?
Otse loomulikult annab
õpitud elukutse sulle teatud teemade puhul enesekindlust. Näiteks kui
tegelen suuremate strateegiliste linnaplaneeringutega, siis valdan seda
ala päris hästi. Ma töötasin 16 aastat just nimelt linnaplaneerimisele
pühendunud arhitektina.
Mis teeb Malmö "projekti" eriliseks?
Ajalooliselt
on Malmö olnud tugev tööstuslinn, kus oli palju laevatehaseid, terase-
ning tekstiilitootmisettevõtted. Aga kaheksakümnendate lõpul ja
üheksakümnendate alul kukkus kõik kokku. Ja seda nii hullusti, et meil
jäid väga-väga paljud inimesed töötuks - suisa 25 protsenti
elanikkonnast.
Ja just ajal, mil linnas oli suur tööpuudus
ning linnaeelarve oli negatiivne, võitsime me valimised. Siis mõtlesime
sügavamalt järele, milline on meie tulevik. Meie võistlejad pole teisel
pool maailma asuvad "tiigrid", nagu Taiwan, Indoneesia ja Korea, vaid
riigid teisel pool Läänemerd, mis on kujunenud pärast Nõukogude
süsteemi kokkuvarisemist. Berliini müüri langemine muutis pilti päris
palju. Meie majandus oli muidugi tunduvalt efektiivsem kui idapoolsete
riikide oma, mis oli kujunenud pärast plaanimajandust. Ütleks, et meie
majandus oli umbes 20 protsenti tõhusam, ent palgad 10 korda suuremad
kuid Ida-Euroopas. Seetõttu oli tööjõu osas raske konkurentsis püsida.
Otsustasime välja pakkuda omapoolse visiooni, kuidas seda linna muuta.
Üks oluline otsus oli ehitada kindel ühendustee Kopenhaageniga.
Inimeste mõtlemist muutis ka see, et aastal 1995 astus Rootsi Euroopa
Liitu. Malmölased hakkasid oma kodulinna pidama mitte niivõrd Euroopa
lävepakul asuvaks Rootsi suuruselt kolmandaks linnaks, vaid võtsid seda
koos Kopenhaageniga kui üht tihedamini asustatud piirkonda Euroopa
südames. Ka elab selles regioonis väga palju tudengeid. Meie kui
rootslased ei tajunud seda varem. Pigem olime väga uhked, et läheduses
on Lundi ülikool - suurim kõrgkool Põhjamaades. Kui me vaatame ka Taani
poole, siis on meie üliõpilaskond arvukuselt Euroopas neljas-viies,
seda ületavad London, Pariis, Rooma ja võib-olla ka Milano. Aga me
edestame näiteks Berliini, Varssavit ning Viini. See andis
enesekindlust ja meie uueks brändiks sai, et oleme piirkond, kus
inimkapital on tähtis ja kasvab. Samuti on meie jaoks oluline keskkond,
mis on ka uus vaatepunkt, sest tööstuspiirkondades see tavaliselt nii
ei kipu olema.
Ja kuna noortele, kes on meie tulevik, on just
keskkonnasäästlikkus eriti oluline, on see tähtis ka linna juhtidele.
Peale selle arutasime tulevikuvisioone teistegi linlaste ning
arvamusliidritega: pangajuhtide, ülikoolide professorite,
ametiühingutegelaste, poliitikutega.
Kas Öresundi
sillaga ühendatud Kopenhaagen ja Malmö funktsioneerivad kaksiklinnana
või on Malmö pigem nagu Taani pealinna väike ripats, kus turistid
käivad ühep&a
uml;evareisil?
Enne 1990. aastaid oli Kopenhaagen meie
jaoks hea lõõgastumiskoht, sest seal oli kõik odav, Taani kroon oli
Rootsi omast nõrgem ja meie olime "suured" rootslased, kes külastavad
väikest Taanit. Ja mis sest, et Kopenhaagen oli üpris suur linn, ikkagi
oli meil lihtsalt selline veidi üleolev tunne. Äri seal ei tehtud,
rohkem šopati ja käidi mööda klubisid. Nii oli see seitsmekümnendatel,
kaheksakümnendatel ja ka üheksakümnendate aastate algul. Nüüd on meil
mitmeid ühiskomisjone, mis töötavad võrdsetel alustel.
Mis on teil suuremad ühisettevõtmised?
Näiteks
tahame ehitada digitaalset ühendust - teha Rootsi-Taani digikanali, kus
saadetakse infot mõlemalt poolelt ja on kaks toimetust. Nii annaks
meedia inimestele võimaluse üksteist paremini tundma õppida.
Ettevõtjatele on meil nüüd ühine ärikoda, enne oli eraldi koda
Kopenhaagenis, teine Malmös, mis tegeles kogu Lõuna-Rootsiga.
Proovime
välja mõelda, kuidas saaksime ühiselt tööjõudu kasutada. Sellest on
tulenenud näiteks biomeditsiinikeskus, mis peaks kujunema üheks kõige
tugevamaks klastriks kogu maailmas, kuhu peaks pärast valmimist tulema
olulisemad teaduskonverentsid. Samuti arendame innovatiivsete
tehnoloogiate ja toiduainete tehnoloogia klastreid - mis mõlemad on
väga perspektiivikad.
Kas Skåne identiteet on rohkem seotud Taani või Rootsiga või on see pigem multikultuurne?
Meie
kindlasti ei taha muuta Skånet taanilikuks ega Taanit rootsipäraseks!
Pigem soovime erinevusi säilitada ja koostööd teha. Et teisele maale
äri tegema minnes sobiv partner leida, mitte ainult üksteise turgu oma
toodetega vallutada.
Kui palju kohalik võim teil linnaplaneerimist saab mõjutada?
Linnaplaneering
kuulub linnale. See on Rootsi seadus, mis annab läbirääkimistel meile
tugeva aluse. Lisaks õigusele linna planeerida on meil maksumaksjate
heaolust ning suurest hulgast tingituna priske linnaeelarve.
Kuidas kontrollite, et üldplaneeringutest ka kinni peetakse? Et ettevõtjaid neid omatahtsi ringi ei mängiks?
Kui
mõni ettevõte - näiteks DaimlerChrysler - tahab meile oma peakontorit
ehitada, siis ta alustab meiega läbirääkimisi ning peetakse aru, kuhu
seda võiks rajada. Kui maa kuulub linnale, on asi lihtne, vaatame, kas
saame seda müüa või rendile anda. Muidugi võime anda ka soovitusi mõne
kindla maaomaniku poole pöördumiseks, kelle krunt asub sobivas paigas.
Nii proovime neid aidata, et leida firmale parim asukoht. Ja kui on
vaja selle tarbeks varasemaid planeeringuid muuta, siis teeme seda.
Pikaajaliste
staatiliste planeeringute asemel proovime rakendada pigem
visiooniplaneerimist. Milline on Malmö kümne aasta pärast? Mida
tahaksime esmalt meie linnaga seostuvat? Aastal 1995 otsustasime, et me
ei soovi, et see on hall tööstuslinn, vaid et see oleks koht, kus
noored tahavad olla. See on koht, kus pole suurt ooperimaja, küll aga
palju lahedaid kultuuriüritusi väikestes kihvtides kohtades. Ja linna
keskusele võiksid tooni anda hoopis üliõpilased, mitte vanurid. Ja
praegu ongi nii. Isegi need üliõpilased, kes õpivad Lundis, tahavad
elada cool'is linnastus, mitte kohalikus ülikoolilinnakus.
Aga kuidas on lood elamuarendustega?
Siin
on maaomanikel päris suured volitused, nad võivad ka maa müügist
keelduda. Aga kui linnavalitsus siiski seda maad linna tarbeks vajab,
võib ta selle sundvõõrandada. Näiteks Läänesadam kuulus enne Saabi
tehasele, kes tahtis selle ala edasi müüa ühele teisele firmale.
Siis läks samuti käiku seadus, mille kohaselt on meil eelisõigus osta
ala sama hinna eest, kui tahame seda kasutada linlastele vajalikumal
viisil. Nii muutsime tööstusala kauniks elamualaks.
Eesti
linnade arhitektuurne üldpilt on kaunis juhuslik. Malmös seevastu on
kogu miljöö hoolikalt läbi mõeldud, avalik ruum on põnevalt sisustatud.
Kuidas olete sellega hakkama saanud?
Esiteks, kui
tahate mõnd ala - nagu meie tegime Läänesadamaga - planeerima hakata,
siis ei pea seda alati ise valmis ehitama, vaid pakkuma üld- ja
detailplaneeringuid ning arhitekte.
Ning kui tegu on populaarse
alaga, siis ettevõtjad tahavad kõik sinna tulla. Siis saame omakorda
pidada läbirääkimisi, kellel on parimad projektid ning pakkumised ka
keskkonna ja materjalivaliku suhtes. Ka lõpuks loa saanud firmad peavad
toetama avaliku ruumi arendamist.
Kui palju sina kui arhitekt linnaplaneerimisse sekkud?
Olen planeerimiskomitee eesotsas. Seal arutame olulisemaid plaane, kohtun arendajatega, pean läbirääkimisi jne.
Kas Malmö linn korraldab ka arhitektuurivõistlusi?
Me
kasutame konkursse väga palju! Eriti just tähtsamate ehitiste puhul.
Esile tooksin Läänesadamat, Malmö ülikooli, praegu on käimas Hyllie
arendamine. Sageli eelistame nelja-viie bürooga kutsutud konkursse.
Suuri
diskussioone ka väljaspool Rootsit tekitas Malmö üks uusi sümboleid -
Santiago Calatrava kavandatud kõrghoone "Pöördes torso" (Turning
Torso). Uuriti, miks lammutati senine visiitkaart - maailma suurim
kraana - ning miks eelistati kohalikele headele tegijatele välismaist
staararhitekti.
Sel ajal ei teinud Rootsi arhitektidest
keegi selliseid maju. Seevastu Calatrava oli väga kuulus arhitekt ning
tegime palju tööd, et teda endale saada.
Kuidas täpsemalt? Kas maksite lihtsalt vägevalt?
Ta
pole just kuigi odav, aga ta on abielus Hamstast pärit rootslannaga.
See oli "tee" talle lähenemiseks, sest seetõttu tundis Calatrava ka ise
Rootsi vastu huvi. Samuti polnud ta varem elamuid teinud, vaid ikka
pigem sildu ja kontorihooneid.
Kas olete veel üritanud kedagi "ära rääkida"?
Veetsime
ka kaks päeva Los Angeleses Frank O. Gehry büroos, kes ise oli täitsa
huvitatud, kuid kellelt tellimine oleks linnale läinud liiga kalliks
maksma.
Kas valglinnastumine on ka Malmöle probleem?
Ikka.
Eriti just noored pered kipuvad Malmöst ära kolima. Villa kuskil
eeslinnas on ligi poole odavam kui samasugune maja kesklinnas.
Kuidas saite läbi suruda, et Malmös on keset linna mitmeid ainult jalakäijatele ning jalgratturitele mõeldud alasid?
Loomulikult
oli nende ümber palju poliitilist nagelemist. Konservatiivid väitsid,
et kõik poed lähevad nõnda pankrotti ja tulemuseks on surnud linn. Aga
me siiski saime hakkama. Samuti eelistame autodele ühistransporti.
Kas soosite kuidagiviisi ka passiivmajade ehitamist?
Kui
1970. aastatel olid popid ülimalt tehnitsistlikud lahendused -
"inseneride jõulupuud" -, siis nüüd on suund ikka targalt läbi mõeldud
ehitamine. Näiteks Läänesadamas on majadel päikesepatareid ja suvel,
kui soojust juurde ei vajata, pumbatakse see alla ja salvestatakse
paekivisse, ja talvel pumpame sooja vee üles ja külma vee alla. Uutes
ehitistes kasutamegi peamiselt taastuvat päikese- ja tuuleenergiat.
Kuidas on need ülitrendikad majad tavalistele inimestele meeldinud? Kas neid liiga elitaarseks ei peetud?
Meile
oli tähtis jõuda just ökoloogilise mõtteviisiga inimesteni, kes on
linnast maale kolinud, seal endale porgandeid kasvatavad ja
vanakraamipoest asju ostavad jne. Meie tahtsime näidata, et see on vale
tee, ning oleme püüdnud näidiselamute abil tutvustada uusi
tehnoloogiaid. Oleme tahtnud tõestada, et ka peened linnakorterid
võivad olla keskkonnasõbralikud.
Kas Malmö sotsiaalmaju ehitab?
Ei,
sotsiaalmajad on ainult väga vaestele, aga meie sotsiaalsete
probleemidega inimesi ühte kohta koondada ei taha. Nii ehitame hoopis
munitsipaalmaju. On parem, kui ühes piirkonnas on suuri korrusmaju,
eraomanikule kuuluvaid väikeelamuid, üüripindasid.
Veel üks isiklik küsimus: miks läksid arhitektuurist poliitikasse?
Muidugi
mind huvitas poliitika juba arhitektuurikooli päevil. Kaheksakümnendate
algul polnud aga ka arhitektina just eriti põnev töötada. Maj
andusbuumi ajal ehitati rohkem Potjomkini maju, mitte aga ehitisi, mis
vajaksid arhitekti oskusi. Sel ajal otsustasin teha midagi muud. Olin
esialgu ülikooli haigla juhatuses ja kui selle president suri, võtsin
tema ameti üle. Samal aastal kaotasime valimised, kuid järgmisel korral
olime juba edukad. Kuigi paus arhitektuurist pidi olema esialgu
lühiajaline, olen nüüdseks juba viisteist aastat olnud linnapea.
Ja sõpradele suvilaid ka enam ei kavanda?
Enne küll, aga nüüd pole mul enam selleks aega.
Aga iseendale?
Jah, maale.
Kui tihti käid Eestis?
Mu
vanemad on juba väga vanad. Mu isa on 99, mu ema 94. Kolm aastat tagasi
olime pikemalt seal. Sõitsime ringi, käisime näiteks oma isapoolse
sugulase kunstnik Ants Laikmaa elupaigas.
Kas eesti juured on kunagi ka takistuseks olnud?
Ei,
kui me põgenesime Rootsi, oli siin hädasti vaja töökäsi. Samas oli
isal, kes oli tegev metsanduse alal, raskusi, sest Rootsi Metsatööstuse
Ühing protestis uute konkurentide pärast.
Ja kui elasin lapsena väikeses kohas ja lehed kirjutasid, et kaks eestlast röövisid taksot, siis kiputi ka kohe mind kiusama.
Mida arvad linnaplaneerimisest Tallinnas?
Tallinn
on väga ilus linn, millel on rikas ajalugu. Vanalinn on turistide seas
hästi tuntud, aga mulle kui arhitektile pakuvad väga palju ka selle
ümbruse puidust asumid, mida ei inimesed ei pea piisavalt vanaks, et
neist hoolida. Aga samas: kui ei olda piisavalt ettevaatlik,
hävitatakse kiiresti põnev osa oma ajaloost.
Pigem tahame olla vist väike Ameerika.
Mul
oli mõni aeg tagasi Dubais loeng. Kohtusin ka sealse linnapeaga. Neile
oli nii väga tähtis välja näha nagu Ameerika, ehitades näiteks kõige
kallimaid hotelle ja kõige kõrgemaid maju. Miks see nii oluline on,
imestasin. Samal ajal kui televiisoris näidatakse kõrbes telgis elavaid
šeike, ehitatakse uut Manhattanit? Teha midagi uut, ent olla samas uhke
omaenese ajaloo üle on ka seal probleemne. Nii on ka Tallinnas.
Mis on veel meie probleem? Kuidas tundub kõrvaltvaatajana?
Turiste
on palju ja enam pole need ainult soomlased, kes tulevad odavat
alkoholi jooma. Tallinn on šikk linn. Aga saage ometi lahti
kuritegevusest! Samuti narkosõltlased, suur HIVi levik, neid asju tuleb
tõsiselt võtta. Stabiilne ei pea olema ainult majandus ja keskkond,
vaid ikka kogu ühiskond.
Haapsalu kandis tundus mulle aga
jõhker, kuidas mereäärsed teed ujumiskohtadesse on eraomanike poolt
kinni pandud. Ilmselt on plaanimajandusest uude demokraatiasse jõudmine
nagu kestavahetus ja võtab aega.