26.09.2008, 00:00
Kuidas sünnivad näitused?
Kunstikriitik Margaret Tali tutvustab Rael Arteli kunstiprojekti.
Kaasaegse kunsti muuseum (EKKM) Põhja puiesteel ei vaja enam erilist
tutvustamist. Isegi need, kes kohal käinud ei ole, võivad sellest
lugeda arvukatest intervjuudest kunstnik Marko Laimrega, kes skvott-muuseumile
umbes aasta tagasi aluse pani. See sai alguse erinevatest Kumu valmimise
järel õhku paisatud ideedest, ning sellest, et Kumu
võimalused ei täitnud kõigi kohalike kunstnike ootusi.
Kuid ka vajadusest eri tüüpi galeriide järele.
Kunstikogukondades tajuti lünka ja Kultuurikatla tulekuga avanes
võimalus haarata ruumid ja pühendada need noortekunstile, mida
EKKMi programmi hoolega valitakse. Noortekunstile seatud ootused
tänapäeva Eestis on väga kõrged – see peab olema
ühiskonna ja rahvusluse kriitiline, avaliku ruumiga suhestuv, kunstnikud
peavad orienteeruma politiilistes ja kultuurilistes teooriates...
Viimane EKKMi näitus “Kõik tahaks kõnelda”
valmis kuraator Rael Arteli koostöös Kunstiakadeemia tudengitega
pooleaastase kursuse jooksul, mille eesmärgiks oligi näituse
koostamine. Selliselt sarnaneb see mitmete teiste kuraatorite initsiatiividega
tänapäeva noortekunsti buumis. Näituse teema ja kõik
tööd valmistati ette noorte kunstnike omavahelistes aruteludes, ning
seda lugu ette valmistades kohtusin enamikuga nendest.
Lugusid linnaruumist
Enamik näituse
töödest kõnetavad kodanikeühiskonna teemasid
linnakeskkonnas, rääkides kaasamise keerukusest,
suhtlemishäiretest infomüra keskel, hääle andmisest ja
võtmisest. Näiteks testis Epp Kubu videoprojektis “Tule
taevas appi!” uut ja ilmselt üha olulisemaks muutuvat
pangandustöötajate väljaõppe tasandit –
õnnetute laenuvõtjate esmaabi. Oma videos nutab kunstnik
pangakontoris lohutult kõigi laenuvõtjate pärast, samas kui
sõbralikud laenuandjad teda arsti juurde saadavad, küsimata kunagi
nutmise põhjuste järele. Kuna video teostamiseks kunstnik pangast
luba ei saanud ning dokumenteeritud materjal hävitati
pangatöötajate poolt, on originaalsest teostusest pärit
üksnes heli.
Andrus Lauringson oma töös uuris
hääli Tallinna vanalinnas. See teostati kolme öö jooksul
möödunud kevadel, projekti käigus püüti hiigelsuure
mikrofoni abil tänaval liikujatele tagasi peegeldada nende endi
hääli. Näituseruumis võib kuulda salvestist paljude
jõmmide ja briti poissmeeste möhatustest ning muude öiste
linnakülaliste suminast.
Anna Stina Treumundi autobiograafiline
projekt “Printsessi päevikud” tegeleb nüüdismaailma
profaanlike käskudega, mida kunstnik videol juukseid kammides loendab: sa
pead enda eest hoolitsema, sa pead aastas vähemalt neljal näitusel
osalema, sa pead ühe lapse sünnitama... Margit Lõhmus oma
töös “Segamini tsoonides” uurib kunstinänni
kasutades n-ö tavaliste inimeste fenomeni. Kes nad on ja millel
põhinevad sellised lahterdused? Töös kasutatud fotod
pärinevad Tanja Muravskajalt. Näituse protsessi võtab kokku
Eva Labotkini video “Ettepanek”, mis dokumenteerib väikest osa
selle tegemisest.
Kaasatud ja kaasamata
hääled
Näituse tegemise protsess ise pakkus
hea näite demokraatia mudelile läänelikus versioonis ja seda
saatsid ka väiksemat sorti skandaalid. Kuraatori praktika ja
õppejõu töö ühendamine on paratamatult seotud
konfliktiga, sest ka kahe tegevuse eesmärgid on erinevad. Igatahes osa
noortest kunstnikest eemaldus selle konflikti tulemusena näit
use tegemise protsessist EKKMis. Kuna aga selgus, et kõik tahaksid
sellegipoolest kõnelda, valmis juunis 2008 Eha Komissarovi poolt
kureeritud üliõpilaste ühistöö tulemusena plakat
“Mõistus, tule koju” (pildil) Kunstiakadeemia seinal,
Gonsiori tänaval. Sellegi projekti teostamine külvas sekeldusi,
millest osa jõudis ka meediasse.
Plakat jäi küll
seinale, kuid akadeemia juhtkond pidas seda üliõpilaste poolt
sobimatuks, sest seda võis tõlgendada ka EKA uue maja vastase
kampaaniana.
Paratamatult sünnivad näitused
tänapäeval üha enam kuraatori koostöös kunstniku ja
kunstnikega.
Kuid kuraatori rollist ja eetikast on seejuures
väga vähe avalikult räägitud. Igasuguste näituste
tegemise protsess aga on näitustel väljas oleva kunstiga lahutamatult
seotud. Näituse “Kõik tahaks kõnelda” valmimise
lugu pakub huvitava demokraatia mudeli kaasaegse kunsti muuseumis, mis on
kiiresti muutunud noorte kunstnike seas ihaldusväärseks
näitusepinnaks. Sest puuduvad rendid ja bürokraatia, kuid
paradoksaalselt on selles olemas isetegemise-võimalus ja valitseb hea
õhkkond.