Kuidas tšuhnaad setudest jõhkra filmi tegid

Lavastaja Ain Mäeots sai hakkama duubliga: lisaks tema lavastatud “Taarka” vabaõhuetendusele Obinitsas linastub kohe tema režissööri käe all valminud samanimeline film. Veiko Märka küsis, kuidas see juhtus.

Mis keeles film on?

Setu keeles. Otsast lõpuni eestikeelse dublaažiga, isegi laulutekstidel jookseb eestikeelne rida all, sest need kannavad mingil määral sisu edasi.

Mõned tegelased räägivadki eesti keeles. Näiteks “Tuljaku” looja, Eesti rahvatantsu alustala Anna Raudkats (Helena Merzin). Lisaks Merzinile on samas rollis kui näidendis ka Tanel Joonas taluperemees Piitrena.

Taarkasid on kolm: lisaks Siiri Sisaskile noor Taarka (Inga Salurand) ja vana Taarka (Marje Metsur).

Soome rahvaluuleteadlast A. O. Väisäneni kehastab Mikko Nousiainen – soome filmikunsti noorema põlve üks põnevamaid vendi.

Miks mängib nimiosas Siiri Sisask, mitte Merle Jääger nagu näidendis?

Ootasin seda küsimust. See oli minu jaoks äärmiselt valus otsus. Film on film ja teater on teater. Filmi lugu põhineb asjaolul, et Taarka oli “teist verd” kui setud ja teda ei võetud omaks. Ta oli mustlasverd. Setud on äärmiselt suletud süsteem. Olen kindel, et oleksin teinud Mercale karuteene, kui ta selles kontekstis mängima pidanuks.

Kuidas Siiri setu keele selgeks õppis?

See oli talle väga raske ja loomulikult on tema keelel aktsent. Aga põhiline on see, et nii filmi tegemisel osalenud kui seda näinud setud võtsid ta omaks.

Kas on tõsi, et esialgu pidi filmi lavastama hoopis Hardi Volmer?

Ei, me töötasime algusest peale koos ja arendasime stsenaariumi. Pärast minu lavastatud teatri-”Taarka” esietendust saime Hardiga jutu peale ning ta arvas, et sellest võiks filmi teha. Minul oli algusest peale sama mõte olnud, aga ma ei olnud ju varem ühtegi filmi teinud. Tahtsin kõrvale kogemustega inimest, kes mind toetaks. See kestis niikaua, kuni läks võteteks, sest võtteplatsil ei saa olla kaks režissööri. Nii leppisime kokku, et mina olen platsirežissöör ja tema režii konsultant.

Millist konsultatsiooni sa vajasid?

Oh jumal, see on nii pikk jutt! Alates sellest, et asjad oli vaja kõigepealt selgeks vaielda. Ükski hetk, mis filmi jõuab, ei tohi olla juhuslik. Peab olema inimesi – ma ei mõtle ainult Hardit, vaid ka operaator Elen Lotmani ja kahte Elot, I assistenti Seliranda ja kunstnik Soodet –, kellega koos kõik variandid läbi sõeluda. Kõige põnevam oli minu jaoks ühe ja sama loo kahes totaalselt erinevas võtmes jutustamine. Üks asi on teatrikeel, teine filmikeel. Selle õppimine oli väga avastuslik kogemus.

Oli sul eelarvamusi, mida filmi tegemine ümber lükkas?

Vastupidi, ma püüdsin olla eelarvamustest vaba. Mis mind heas mõttes üllatas, oli kogu meeskonna äärmiselt professionaalne valmisolek töötada ekstreemsetes tingimustes. Olime kohati paigus, kus puudus mobiililevi. Aga võrreldes teatriga oli tehniliste ja logistiliste probleemide lahendamine väga ladus. Eesti teatriinimestel oleks selles vallas filmiini­mestelt palju õppida. Viimased teevad tööd innu ja kirega. Teatris kohtab rutiini sagedamini kui mulle meeldiks tunnistada. Ja kui organisatoorne ja tehniline pool on hea, mõjutab see positiivselt ka loomingulist poolt. Kui paar inimest loivavad võtte- või etenduseplatsile, käed taskus, mõjutab see kohe üldist atmosfääri. “Taarka” tegemisel ma midagi sellist ei kohanud.

Kas filmis on näidendiga võrreldes rohkem tegelasi?

Jah, näiteks jaamaülem (Toomas Lõhmuste), kes teeb Taarka hullule tütrele ( Riina Maidre) lapse. Suuremaid rolle rohkem pole. Vilksatab ka Konstantin Päts (Indrek Taalma). Preester Raagi osas on Peeter Volkonski. Taarka joodikust isa, kes tütre kaasavara maha mängib, mängib Peeter Oja, ema Liina Tennosaar. Võrreldes lavastusega oleme rohkem keskendunud Taarka enda loole, mitte niivõrd setudele.

Kas sa tegid selle filmi eestlastele või setudele?

Mitte ainult eestlastele ja setudele.

Aga mulle oli kergendushetk 23. juulil, kui setude omavalitsusjuhid ja teised arvamusliidrid filmi vaatasid. Ilma nendeta me poleks saanud seda teha. Iga rituaali, tantsu ja laulu juures oli mõni setu memm, kes ütles, kuidas asjad käisid. Meil oli tagumik ikka väga sütel, aga nad võtsid filmi hästi vastu. Hoolimata sellest, et tegu pole etnograafilise ega romantilise linateosega, vaid kohati väga jõhkra filmiga väga vastuolulisest naisest.

Filmisime 90 protsendi ulatuses Setumaal ja üks kõige raskem asi oli olla setude tohutult valvsa pilgu all. Kas või mõni möödasõitev talumees, kes viskab võttele pilgu peale.

Taarka elas üsna vanaks. Film vältab 1860ndatest aastatest 1930ndateni ja ega setu kombestik selle aja jooksul päris samaks ei jäänud. Näiteks lõõtspill ei olnud tegevusaja alguses Setumaal üldse levinud. Või millega puhastati ehteid, kas tuha või liivaga? Setu memmed istusid kunstiketiimiga koos ja arutasid, kuni üks lõpuks arvas, et ikka Fairyga puhastatakse. Ole siis mees ja vali õige variant välja.

Asi, mille puhul setud on hellad – ja õigustatult –, on küsimus, kuidas neid filmis kujutatakse. Üks asi on külaühiskonna must lammas Taarka ja hoopis teine asi see ühiskond ise. See on väga õhukesel jääl kõndimine. Setud võtavad seda filmi väga isiklikult. Lavastaja vastutuskoorem oli seetõttu üsna tappev, ja pidi ka päris palju selgitustööd tegema.

Filmi põhiline konsultant oli Õie Sarv. Palju nõustas meid oma heas mõttes murelikul moel ka Aare Hõrn. Siis juba üle kaheksakümneaastane, ent veel väga vitaalne Maria Kukka ehk Kala-Manni.

Kas filmis on stseene, millest kombeid mittetundev vaataja ei pruugi aru saada?

Jah, näiteks stseen, kus noor Taarka laulab pulmas mõrsja eest nendele kosilastele, kelle ettepanekud on pruut tagasi lükanud – selline väike vabanduslaul. Tundus tohutu nämmutamisena, kui mõni tegelane lahti seletaks, mida parajasti tehakse. Stseeni oluline mõte on ju hoopis selles, kuidas Taarka tajub, et temast endast ei saa kunagi pruuti.

Mida andis Mart Kivastiku kaasamine kaasstsenaristiks Kauksi Ülle kõrval?

Kivastik andis palju head dialoogi. Ja magusaid detaile karakterite osas. Tal oli täiesti värske kõrvalpilt.

Kes on filmis Taarka sisuline vastasmängija?

Ikka kogu külaühiskond. Nagu ta ise laulab: president Päts võib mulle ju maja kinkida ja ilusaid sõnu öelda, aga küla ütleb seljataga ikka muudmoodi.

Kas Taarkal on praegu elusolevaid järglasi?

Tema tütar Tato kadus viimase sõja ajal teadmatult. Poeg läks Venemaale ja mingitel andmetel sai seal kuulsaks sportlaseks, aga rohkem ei teata ka temast midagi.

* “Taarka” esilinastub 5. augustil Setumaal Meremäel video pealt, filmitehniliste vahenditega esikas on 11. augustil Tartus tARTuFFi festivali avafilmina