25.10.2007, 00:00
Kuivamaapärl Makedoonia
Peep Pillak leidis endisest Jugoslaavia vabariigist eest imelised kalatoidud ja tõrksuse jootraha suhtes.
Eestis tuntakse Makedooniat peamiselt meie jalgpallikoondise
vastasena või siis Eurovisiooni lauluvõistlusel kummalise nime
all osalejana – Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia, mis kõlab
sama tobedalt kui Endine Nõukogude Liidu Vabariik Eesti.
Makedoonlased ei lase aga ennast riigi säärasest veidrast ametlikust nimetusest häirida, igapäevases elus kasutatakse nagunii maa ja riigi kohta nimetust Makedoonia Vabariik (Republika Makedonija) või siis lihtsalt Makedoonia. Kuigi just selle lihtsa nimekuju vastu on ägedalt protestinud naaberriik Kreeka, kes kardab, et põhjanaaber võib taotleda Kreeka territooriumile jäävate ajalooliste Makedoonia alade ühendamist.
Kreekale kuulub umbes pool ajaloolise Makedoonia 67 000 ruutkilomeetrisest territooriumist, Bulgaariale ligikaudu kümme protsenti ja Makedooniale endale vähem kui neli kümnendikku. Kreeka nõudmisel muudeti ka aastatel 1991 kuni 1995 kasutusel olnud Makedoonia traditsiooniline lipp, mis kujutas kuldset Vergina päikest. Praegune Makedoonia lipp meenutab Jaapani keiserliku sõjalaevastiku lippu ja sellel on punasel taustal kuldne päike kaheksa kiirega.
Pikk tee kuningriigist vabariiki
Makedoonlased on lõunaslaavi rahvas, kelle keel on õige sarnane bulgaaria keelega. Makedoonlased kasutavad kirillitsat nagu venelased, ukrainlased, valgevenelased, serblased ja bulgaarlasedki. Kirillitsa sünnil ja levikul on olnud suur osa just Makedoonial. Slaavi tähestiku loojateks peetakse makedoonia päritolu munkadest vendi Kyrillost (827–869) ja Metodiost (826–885), kelle kaaslased ja õpilased kujundasid 9. sajandi lõpus Ohridis välja kristliku keskuse, kus sai koolituse ligikaudu kolm tuhat õigeusu vaimulikku, kes suundusid siit slaavi aladele, et kirjasõna levitada.
Praeguse Makedoonia veidi üle 2 miljonist elanikust moodustavad makedoonlased 64 protsenti ja ligi 30 protsenti on albaanlasi, kes elavad põhiliselt riigi lääne- ja loodeosas. Albaanlaste osakaal on kõrge iibe tõttu kiirelt kasvamas.
Makedoonia ajalugu on täis suuri tõuse ja langusi. 5. sajandil enne Kristust tekkis Makedoonia kuningriik, mille kultuur oli lähedane Vana-Kreeka kultuurile. Makedoonia kuningriik tugevnes, allutas Kreeka linnriigid ja saavutas oma suurima võimsuse Makedoonia Aleksandri ehk Aleksander Suure (356–323 eKr) ajal. Aristotelese õpilane Aleksander alistas Pärsia suurriigi ja tungis Indiasse, pärast tema surma aga riik lagunes ja läks Rooma alla. Slaavlased asusid siia 6.–7. sajandil ja segunedes kohalikega, panid aluse tänastele makedoonlastele. Makedoonia kuulus vaheldumisi Bütsantsi ja Bulgaaria koosseisu ning oli seejärel serblaste võimu all.
Serbia sai aga 1389. aastal türklastelt rängalt lüüa ja Makedoonia sattus sajanditeks Türgi ülemvõimu alla. II maailmasõja ajal okupeeris Bulgaaria taas kord Makedoonia, seekord Saksa vägede toel. Pärast II maailmasõda kuulus Makedoonia ühe vabariigina Jugoslaavia Sotsialistliku Föderatiivse Vabariigi koosseisu.
1991. aasta 8. septembril toimunud referendumil hääletas 74 protsenti elanikest iseseisva Makedoonia riigi poolt, mis võeti 1993 ÜRO liikmeks kui Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia. Suhted riigis elavate makedoonlaste ja albaanlaste vahel pingestusid, mis viis 2001. aastal kodusõjani. Praeguseks on Makedooniast saanud nii Euroopa Liidu kui ka NATO kandidaatriik ning kuigi majanduslik areng on aeglane, on maa taas tõusuteel ning poliitiline olukord stabiilne.
Tasemel restoranid
Makedoonia külastajale pakub maa ajaloo, kultuuri ja looduse kõrval kin dlasti huvi ka kohalik köök, mille traditsioonid ulatuvad aegade hämarusse nagu sealne tsivilisatsioongi. Soe ja kuiv suvi, kus temperatuur tõuseb kuni 40 kraadini, soosib ühtviisi nii tähtsaks majandusharuks kujunenud turismi kui ka heal tasemel restoranikultuuri. Türklastelt on üle võetud kebabi, samuti singi, juustu ja aedviljadega täidetud burek’i valmistamise traditsioon. Üheks lihtsamaks rahvustoiduks on tavce gravce ehk küpsetatud oad kastmes, mida pakutakse tavaliselt koos vorstiga.
Kõige levinum salat on aga shopska: tomati-, kurgi- ja sibulalõigud, millele peale riivitud valget juustu. Eriti maitsev on valge sirenje juust, mis meenutab Kreeka fetat, ja kollane kashkaval – Itaalia Locatello Romano analoog.
Ilmselt ei kujuta eespool kirjeldatu gurmaani silmis eksootikat, mille pärast Makedooniasse sõita. Küll aga üllatab sealne köök küljest, kust seda kõige vähem oodata – hõrgu kalaga.
Ohrid – Makedoonia pärl
Kuigi Makedoonias pole kübetki merd, on siin päris mitu suurt ja sügavat järve, kus rikkalikult mageveekalu. Kõige kuulsam – ja ka kõige suurem järv on umbes neli miljonit aastat tagasi tekkinud Ohrid, mis asetseb lõunas, Kreeka piiri läheduses (järve läänekallas kuulub Albaaniale). Paari tuhande meetri kõrguste mägede vahele surutud järv, mida on nimetatud ka Makedoonia kroonijuveeliks, on ligikaudu kolmkümmend kilomeetrit pikk ja pea kolmsada meetrit sügav. Selle väga maalilise järve kallastel on Makedoonia tuntuim kuurortpiirkond arvukate hotellide ja suvituspaikadega. Järve põhjarannikul on samanimeline 56 000 elanikuga Ohridi linn, mis kuulub koos järvega 1980. aastast UNESCO maailma kultuuri- ja loodusmälestiste nimekirja. Ajaloolisi vaatamisväärsusi, peamiselt õigeusu kirikuid ja kloostreid, kohtab siin igal sammul.
Ohridi kalad ja pärlid
Ent tagasi kulinaarsete spetsialiteetide juurde – on ju needki oluline osa kohalikust kultuurist. Kuna Ohrid on üks maailma vanimaid järvi, leidub siin ainulaadseid kalu, mida pole kusagil mujal. Seitsmeteistkümnest kalaliigist kümmet püütakse toiduks ja kõige hõrgumaks peetakse kahte forelliliiki, mida leidub vaid Ohridis: üks neist – letnica – on suurem ja seda nimetatakse ka Ohridi forelliks, väiksem on belvica. Järves on ka angerjat ja karpi, kuid eriti tahaksin esile tõsta viie- kuni viieteistsentimeetrist Ohridi viidikat, mille nimi on plašica. Tavaliselt pakutakse kõiki neid kalu kergelt paneeritult õlis krõbedaks praetuna. Enne pannile panemist eemaldatakse ainult sisikond; ja väiksemaid kalu võibki süüa luude-peadega koos (kohalikud eelistavad seda teha noa ja kahvlita).
Nii kummaline kui see ka ei tundu, pole Ohridi plašica pärl ainult kulinaarses, vaid ka selle sõna otseses tähenduses. 1928. aastal avastas Michailo Filev saladuse, kuidas hõbedase plašica soomustest pärleid valmistada. Neist tehakse käsitööna kaelakeesid, käevõrusid, kõrvarõngaid ja muid ehteid, ühendades kaheksakümne aasta tootmistraditsioone nüüdisaegse disainiga. Põlvest põlve Filevite perekonnas hoitud pärlivalmistamise kunstist sünnivad tänaseni kõrgelt hinnatud ehted ja suveniirid, mille hõbedaselt küütlev ilu on leidnud tee paljudesse juveelikollektsioonidesse, sealhulgas ka Rootsi kuningakotta ning Ukraina popstaari ja Eurovisiooni võitja Ruslana ehtelaekasse.
Kohalik haljas on kollane
Makedoonia köögist rääkides ei tohi kindl asti unustada kohalikke jooke: hästi maitseb mineraalvesi; kõige tuntumaks õllesordiks on üle riigi levinud Skopsko – igati kvaliteetne toode; ja muidugi tasuvad proovimist Makedoonia suurepärased, oma kvaliteedilt tasemel ja hinnalt soodsad veinid. Poes maksab liitrine lauavein umbes 70 denaari, alla 20 Eesti krooni.
Makedoonia veinide iseloomustamiseks on kõige sobilikum sõna vahest “tasakaalustatud”: tulenevalt kliimast on viinamarjade valmimisperiood võrdlemisi pikk, mistõttu neis on parasjagu hapet ja suhkrut ning maitses ei ole teisi omadusi mahasuruvat dominanti. Ühtviisi edukalt toodetakse nii punaseid kui valgeid veine, kusjuures eriliselt väärib Makedoonia punastest sortidest esiletõstmist Vranec ja valgetest Traminec. Viimane sobib suurepäraselt kokku nii kohalike kalatoitude kui ka suvesooja ilmaga.
Makedoonia rahvuslik naps on rakija ehk viinamarjapuskar. Varem kutsusid makedoonlased seda jooki värvi järgi zelta ehk siis “kollane”. Erinevate rakija sortide värvus kõigub tumekollasest kuni päris “haljani” ja kangus algab 40 protsendist. Kõige kuulsamad sordid on valmistatud kloostrite traditsiooniliste retseptide järgi.
Meeldejääv külalislahkus
Kui Eestis püütakse sageli välisturiste nöörida, siis Makedoonias midagi sellist ei kohta. Näiteks olid raha tagasiandmisel hätta jäänud taksojuht ja baarimees mõlemad valmis tagasihoidliku arve veel paarikümne denaari (see on viie krooni) võrra maksja kasuks ümardama.
Iseenesestmõistetavat jootraha arvele lisamist või “ümardamist” ei esine – klient tunneb end pigem kalli külalise või sõbrana, kelle vastu püütakse olla igati lahke. Ajaloomälestiste, kauni looduse, hea söögi ja joogi kõrval on just sõbralik suhtumine see, mis Makedooniast meeldejääva paiga teeb.
Makedoonlased ei lase aga ennast riigi säärasest veidrast ametlikust nimetusest häirida, igapäevases elus kasutatakse nagunii maa ja riigi kohta nimetust Makedoonia Vabariik (Republika Makedonija) või siis lihtsalt Makedoonia. Kuigi just selle lihtsa nimekuju vastu on ägedalt protestinud naaberriik Kreeka, kes kardab, et põhjanaaber võib taotleda Kreeka territooriumile jäävate ajalooliste Makedoonia alade ühendamist.
Kreekale kuulub umbes pool ajaloolise Makedoonia 67 000 ruutkilomeetrisest territooriumist, Bulgaariale ligikaudu kümme protsenti ja Makedooniale endale vähem kui neli kümnendikku. Kreeka nõudmisel muudeti ka aastatel 1991 kuni 1995 kasutusel olnud Makedoonia traditsiooniline lipp, mis kujutas kuldset Vergina päikest. Praegune Makedoonia lipp meenutab Jaapani keiserliku sõjalaevastiku lippu ja sellel on punasel taustal kuldne päike kaheksa kiirega.
Pikk tee kuningriigist vabariiki
Makedoonlased on lõunaslaavi rahvas, kelle keel on õige sarnane bulgaaria keelega. Makedoonlased kasutavad kirillitsat nagu venelased, ukrainlased, valgevenelased, serblased ja bulgaarlasedki. Kirillitsa sünnil ja levikul on olnud suur osa just Makedoonial. Slaavi tähestiku loojateks peetakse makedoonia päritolu munkadest vendi Kyrillost (827–869) ja Metodiost (826–885), kelle kaaslased ja õpilased kujundasid 9. sajandi lõpus Ohridis välja kristliku keskuse, kus sai koolituse ligikaudu kolm tuhat õigeusu vaimulikku, kes suundusid siit slaavi aladele, et kirjasõna levitada.
Praeguse Makedoonia veidi üle 2 miljonist elanikust moodustavad makedoonlased 64 protsenti ja ligi 30 protsenti on albaanlasi, kes elavad põhiliselt riigi lääne- ja loodeosas. Albaanlaste osakaal on kõrge iibe tõttu kiirelt kasvamas.
Makedoonia ajalugu on täis suuri tõuse ja langusi. 5. sajandil enne Kristust tekkis Makedoonia kuningriik, mille kultuur oli lähedane Vana-Kreeka kultuurile. Makedoonia kuningriik tugevnes, allutas Kreeka linnriigid ja saavutas oma suurima võimsuse Makedoonia Aleksandri ehk Aleksander Suure (356–323 eKr) ajal. Aristotelese õpilane Aleksander alistas Pärsia suurriigi ja tungis Indiasse, pärast tema surma aga riik lagunes ja läks Rooma alla. Slaavlased asusid siia 6.–7. sajandil ja segunedes kohalikega, panid aluse tänastele makedoonlastele. Makedoonia kuulus vaheldumisi Bütsantsi ja Bulgaaria koosseisu ning oli seejärel serblaste võimu all.
Serbia sai aga 1389. aastal türklastelt rängalt lüüa ja Makedoonia sattus sajanditeks Türgi ülemvõimu alla. II maailmasõja ajal okupeeris Bulgaaria taas kord Makedoonia, seekord Saksa vägede toel. Pärast II maailmasõda kuulus Makedoonia ühe vabariigina Jugoslaavia Sotsialistliku Föderatiivse Vabariigi koosseisu.
1991. aasta 8. septembril toimunud referendumil hääletas 74 protsenti elanikest iseseisva Makedoonia riigi poolt, mis võeti 1993 ÜRO liikmeks kui Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia. Suhted riigis elavate makedoonlaste ja albaanlaste vahel pingestusid, mis viis 2001. aastal kodusõjani. Praeguseks on Makedooniast saanud nii Euroopa Liidu kui ka NATO kandidaatriik ning kuigi majanduslik areng on aeglane, on maa taas tõusuteel ning poliitiline olukord stabiilne.
Tasemel restoranid
Makedoonia külastajale pakub maa ajaloo, kultuuri ja looduse kõrval kin dlasti huvi ka kohalik köök, mille traditsioonid ulatuvad aegade hämarusse nagu sealne tsivilisatsioongi. Soe ja kuiv suvi, kus temperatuur tõuseb kuni 40 kraadini, soosib ühtviisi nii tähtsaks majandusharuks kujunenud turismi kui ka heal tasemel restoranikultuuri. Türklastelt on üle võetud kebabi, samuti singi, juustu ja aedviljadega täidetud burek’i valmistamise traditsioon. Üheks lihtsamaks rahvustoiduks on tavce gravce ehk küpsetatud oad kastmes, mida pakutakse tavaliselt koos vorstiga.
Kõige levinum salat on aga shopska: tomati-, kurgi- ja sibulalõigud, millele peale riivitud valget juustu. Eriti maitsev on valge sirenje juust, mis meenutab Kreeka fetat, ja kollane kashkaval – Itaalia Locatello Romano analoog.
Ilmselt ei kujuta eespool kirjeldatu gurmaani silmis eksootikat, mille pärast Makedooniasse sõita. Küll aga üllatab sealne köök küljest, kust seda kõige vähem oodata – hõrgu kalaga.
Ohrid – Makedoonia pärl
Kuigi Makedoonias pole kübetki merd, on siin päris mitu suurt ja sügavat järve, kus rikkalikult mageveekalu. Kõige kuulsam – ja ka kõige suurem järv on umbes neli miljonit aastat tagasi tekkinud Ohrid, mis asetseb lõunas, Kreeka piiri läheduses (järve läänekallas kuulub Albaaniale). Paari tuhande meetri kõrguste mägede vahele surutud järv, mida on nimetatud ka Makedoonia kroonijuveeliks, on ligikaudu kolmkümmend kilomeetrit pikk ja pea kolmsada meetrit sügav. Selle väga maalilise järve kallastel on Makedoonia tuntuim kuurortpiirkond arvukate hotellide ja suvituspaikadega. Järve põhjarannikul on samanimeline 56 000 elanikuga Ohridi linn, mis kuulub koos järvega 1980. aastast UNESCO maailma kultuuri- ja loodusmälestiste nimekirja. Ajaloolisi vaatamisväärsusi, peamiselt õigeusu kirikuid ja kloostreid, kohtab siin igal sammul.
Ohridi kalad ja pärlid
Ent tagasi kulinaarsete spetsialiteetide juurde – on ju needki oluline osa kohalikust kultuurist. Kuna Ohrid on üks maailma vanimaid järvi, leidub siin ainulaadseid kalu, mida pole kusagil mujal. Seitsmeteistkümnest kalaliigist kümmet püütakse toiduks ja kõige hõrgumaks peetakse kahte forelliliiki, mida leidub vaid Ohridis: üks neist – letnica – on suurem ja seda nimetatakse ka Ohridi forelliks, väiksem on belvica. Järves on ka angerjat ja karpi, kuid eriti tahaksin esile tõsta viie- kuni viieteistsentimeetrist Ohridi viidikat, mille nimi on plašica. Tavaliselt pakutakse kõiki neid kalu kergelt paneeritult õlis krõbedaks praetuna. Enne pannile panemist eemaldatakse ainult sisikond; ja väiksemaid kalu võibki süüa luude-peadega koos (kohalikud eelistavad seda teha noa ja kahvlita).
Nii kummaline kui see ka ei tundu, pole Ohridi plašica pärl ainult kulinaarses, vaid ka selle sõna otseses tähenduses. 1928. aastal avastas Michailo Filev saladuse, kuidas hõbedase plašica soomustest pärleid valmistada. Neist tehakse käsitööna kaelakeesid, käevõrusid, kõrvarõngaid ja muid ehteid, ühendades kaheksakümne aasta tootmistraditsioone nüüdisaegse disainiga. Põlvest põlve Filevite perekonnas hoitud pärlivalmistamise kunstist sünnivad tänaseni kõrgelt hinnatud ehted ja suveniirid, mille hõbedaselt küütlev ilu on leidnud tee paljudesse juveelikollektsioonidesse, sealhulgas ka Rootsi kuningakotta ning Ukraina popstaari ja Eurovisiooni võitja Ruslana ehtelaekasse.
Kohalik haljas on kollane
Makedoonia köögist rääkides ei tohi kindl asti unustada kohalikke jooke: hästi maitseb mineraalvesi; kõige tuntumaks õllesordiks on üle riigi levinud Skopsko – igati kvaliteetne toode; ja muidugi tasuvad proovimist Makedoonia suurepärased, oma kvaliteedilt tasemel ja hinnalt soodsad veinid. Poes maksab liitrine lauavein umbes 70 denaari, alla 20 Eesti krooni.
Makedoonia veinide iseloomustamiseks on kõige sobilikum sõna vahest “tasakaalustatud”: tulenevalt kliimast on viinamarjade valmimisperiood võrdlemisi pikk, mistõttu neis on parasjagu hapet ja suhkrut ning maitses ei ole teisi omadusi mahasuruvat dominanti. Ühtviisi edukalt toodetakse nii punaseid kui valgeid veine, kusjuures eriliselt väärib Makedoonia punastest sortidest esiletõstmist Vranec ja valgetest Traminec. Viimane sobib suurepäraselt kokku nii kohalike kalatoitude kui ka suvesooja ilmaga.
Makedoonia rahvuslik naps on rakija ehk viinamarjapuskar. Varem kutsusid makedoonlased seda jooki värvi järgi zelta ehk siis “kollane”. Erinevate rakija sortide värvus kõigub tumekollasest kuni päris “haljani” ja kangus algab 40 protsendist. Kõige kuulsamad sordid on valmistatud kloostrite traditsiooniliste retseptide järgi.
Meeldejääv külalislahkus
Kui Eestis püütakse sageli välisturiste nöörida, siis Makedoonias midagi sellist ei kohta. Näiteks olid raha tagasiandmisel hätta jäänud taksojuht ja baarimees mõlemad valmis tagasihoidliku arve veel paarikümne denaari (see on viie krooni) võrra maksja kasuks ümardama.
Iseenesestmõistetavat jootraha arvele lisamist või “ümardamist” ei esine – klient tunneb end pigem kalli külalise või sõbrana, kelle vastu püütakse olla igati lahke. Ajaloomälestiste, kauni looduse, hea söögi ja joogi kõrval on just sõbralik suhtumine see, mis Makedooniast meeldejääva paiga teeb.