Külapidu laipade ja müstikaga
Mida sa ootad etenduselt, mis põhineb iiri muinesjuttudel ja legendidel? Muusikat, tantsu, toobitõstmist ja hambassepuhumist. Ennekõike kavalat mängulisust. Ja muidugi kurblikku armastust, suurt ja traagilist, mis elab üle aegade ja ületab elu ja surma piire. Kui nii, siis “Punases Hanrahanis” seda kõike pakutakse ja pettuma ei pea. Rohumaa seekordne improvisatsioon on kenasti komponeeritud, laval toimuv ei ole pelk palagan ja rahva naerutamine, siit leiab ka vaiksemaid ja sügavamaid stseene. Lugu raamistavad Iirimaale tööd otsima läinud eestlased, kes on liiga kitsid, et hotelli eest eurosid välja käia, nii maandubki publik koos grupi õnneotsijatega pilkaselt pimedasse küüni, kus koos erineva saatuse ja suhtumisega mehed. Üks järgneb armastatule, teine õnnele, kolmandal on lihtsalt töö järgi sügelevad käed... Just nõnda kui muinasjuttudeski on siia küüni ühte punti sattunud kirju seltskond, kellel kõigil oleks küllap nii mõnigi mahlakas lugu pajatada. Pimedas ette kantud dialoogid suunavad vaataja pikema jututa järgnevasse muinasjutumaailma, kus hulgub karjakaupa haldjaid, koolnuid ja muidu kurivaime. Õhustik on piisavalt unenäoline ja muinasjutuline, samas hoiab laval mängiv seltskond kogu aeg meeles, et nad justnimelt publikule esinevad, nii nagu muinasjuttude tegelinskitel kombeks, õrritavad nad publikut, et nooh, nüüd tahaks küll vist juba küpsist näksida ja kohvi juua. Aga vai vai, ei saa midagi, etendus kestab umbes kaks tundi, ilma vaheajata. Kuigi etenduse ajal võib mõte vahepeal oma radu uitama minna, püsib kogu lugu nii piisavalt hästi koos, et küpsisenäksimise ja kellavaatamise peale ei tulegi.
Lavakujunduses edasiantud küün ja tegelaste kostüümid harmoneeruvad ja moodustavad heakõlalise ansambli. Samuti ka näitetrupp. Seina ääres pingil istuvad Dave Murphy ja Jaak Johanson, kes jälgivad mängu ja tinistavad pille, kus vaja. Tinistavad väga kenasti. Kui alguses saame muiata eestlaste puuinglise keele üle, siis iirlane Murphy annab omalt poolt stseeni puueesti keeles. Vaesel vennikesel ei ole sõnad küll päris peas, neid peab märkmikust järele vaatama, aga hääldab hästi ja tema muusika on nii ehe, et märkmiku võib andeks anda. Samas tõmbas see vähekene mängulisust vähemaks, kui impro, siis impro, poleks ju vaja märkmikust teksti ette lugeda? Sellele ühele irinakohale on lavastusel vastu panna kuhjaga lustinumbreid. Publiku lemmikuks on kahtlemata nn. lisapala, mis esitatakse pärast esimest aplausi ja jutustab loo mere põhjas isa järel käinud poisist. Tüki peategelast, poeet Punast Hanrahani me selles ei kohta. Me ei kohta teda ka paljudes teistes ettekantud muinaslugudes. Korra ta jälle vilksatab, siis kaob. Hanrahan ei ole selle lavastuse liim, ta on pigem traagelniit, aga selle tegelaskuju külge ei tasu liigselt klammerduda. See, mis lugu koos hoiab, on ikkagi Iirimaa, selle vaim, mida minu meelest on laval lehvimas küll tunda. Kogu trupi liikmetele jätkus vähemalt üks hiilgav soolokoht, au ja kiitus lavastajale. Rolle vahetatakse sujuvalt, muututakse vanamehest angerjaks ja murelikust abielumehest hülgeks, laiba rollis astub publiku ette köiepundar ja küülik on üldse imaginaarne. Pantomiim ja rahvatants on samuti esindatud nende täies hiilguses. Lõpetuseks rõhutan veel, et see ei ole vaid kergemeelne meelelahutus, suvelavastuste ritta istuv komöödia. Siin on olemas see “midagi veel,” mida teatrist otsimas käiakse.
LOE EKSTRA:
William Butler Yeats “Torupillid ja haldjad”; Thomas Crofton Crocker “Iiri haldjalegende ja muinasjutte”; Leedi Wilde “Iirimaa iidsed legendid”
Fantaasia. Tartu, 2005. 93 lk; 78 lk; 83 lk.
Luuletaja Yeatsi poolt kokku pandud üks iiri muinasjuttude kogumikke sisaldab lisaks kogutud muinasjuttudele ka väikeseid vahepalu, mis selgitavad, mida kujutavad endast näkid, mardused, puukad, vahetised ja muu. Teised kaks sisaldavad vaid lugusid. Need kolm raamatut ilmusid üheaegselt ja kui aus olla, siis ei ole mõtet valida ainult üht neist oma öökapile. Iiri muinasjutud on väheke teine tera kui Andersen või Vennad Grimmid, lastele neid just ette ei loe. Lood mängivad absurdi piiril ja tihtipeale on tegelasteks koolnud, laibad, muud tumedad vaimud ja kohati tundub, et lugu jutustab puhtakujulisest deliiriumist. Iiri muinasjutud ei ole päris harjumuspärased, edasi on need igahes antud mahlakalt ja need, kes Linnateatrisse ei jõua, saavad nende kaante vahelt aimu, mida laval näha võis.
