AGA selle kirjutas teravkeelsuse ja meelsuse eest tunnustatud šokikirjanik Kivisildnik ja lugu jättis soovida, see oli lihtsalt haigutamaajavalt igav. See iseenesest on kohtudraamade puhul alati reha, mille otsa võib kergelt komistada. Alustame tegelaskujudest – Kivisildnik pakub siin pealtnäha värvikat galeriid – tegelasteks on Olovernes, Dracula, Caligula, Kain, Nobel, Tšikatilo ja Neitsi Maarja. Üks kuulsam kui teine. MIKS just need nimed, see jääb paraku lavastuse käigus seletuseta. Olovernes, teadagi, on mees, kes naise läbi huku leidis, teistega on lugu vähe kahtlasem. Lugu on lühidalt järgmine: kohut mõistetakse Olovernese üle, keda süüdistatakse feminismi vastasuses ja šovinismis. Kohtumõistjateks on Kain, Nobel, Dracula ja Caligula. Kõiki neid ühendab üleinimlik hirm naissoo ees ja feminism, mis väljendub peamiselt sellest, et nad kasutavad naisemimikrit ehk siis mukivad ennast, lokitavad soenguid, lakivad küüsi ja pillivad siis kui on põhjust aga ka siis kui ei ole. Naistest nad püüavad hoiduda, ja mehi püüavad ajada lõviauku. Kohtunikepundi ülimaks loosungiks ja motoks on: “Valetab, sitt!” See lause on enamvähem ainus asi, mis neid erutab ja naerma ajab. Tegevus toimub aastal 2042, ajal, mil feminism on juba aastakümneid võidul. Feminismi revolutsioon sai alguse Pärnu rannast ja levis kiiresti globaalselt üle ilma. Kuulsa Pärnu prügila ehk massihaua loojaks on ei keegi muu kui Olovernes isiklikult. Kui nüüd sügavuti minna, võiks küsida, kas lambanahka pugenud endised mehed ja nüüdsed ahervared, kohtunikud, tahavad kogu selle jama vallapäästjat feminismi sildi all teibasse ajada? Samas tuleb etendusest välja, justkui oleks see akt auväärt kohtule üllatuseks ning sinna see jääbki, ei ole näha mingit algse käsutäitmise ümberkasvamist meeste taassünniks ja kättemaksuks. Tekst, mis lugedes mõjuks kindlasti teisiti, jäi laval üheplaaniliseks ja igavaks, kõige rohkem naeris saalis oma naljade üle esireas istuv autor ise. Lavastaja, Rednar Annus, seevastu peitus tagaridades ja nohises seal üsna vaikselt.

Kõige tugevamaks küljeks oli võimas sissejutatav videolõik, osav arhiivikaadrite montaaž, mis tekitas ootusärevust ja lootuste, et äkki nüüd näeb midagi vinget. Kui lavale tuli Draculat kehastav paksu blondi patsiga DJ Tom Lilienthal, käis saalist samuti kahin läbi, need, kes on harjunud teda harilikult teises rollis DJ puldi taga seismas nägema, luksusid veel tükk aega naerda, enne kui harjusid. Lilienthali auks peab ütlema, et mängis päris osavalt. Lavastuse tipphetkeks oli absoluutselt kindlasti süüaluse ekstreempiinamine vokaal-instrumentaalansambli “Sõnajalg” heliloominguga. Komejanti väheke küll sai ja ühegi osatäitja kohta halba sõna öelda ei taha, Riho Rosbergi Olovernes tõusis jõuliselt vastanduseks hädisele kohtule ja Rita Raave äge ropendamine mõjus värskendava obadusena silmevahele. Vahepeal aga oli hulk tühja ja lodevat pekki, millest ühegi kaloripõletamise vahendiga lahti ei üritatud saada. Sellepärast jäi asi kokkuvõttes läilaks. Loo käigus ühtegi intriigi juurde ei tekkinud, kõik, mis oli, oli juba kunagi ammu, kohtusaali väliselt toimunud. Kohtunikud olid kui lambakari, kes omavahel üldse kuidagi ei suhestunud. Lihtsalt suvaline punt inimesi, kes istusid ühe laua taga. Naljakohti küll oli, aga neid jäi napiks. Ja naguma juba ütlesin – võimalik, et ootused olid liiga suured, kui ma oleks sama asja näinud aovalges külameeste esituses, siis oleks kunstiline elamus suurem. Publik jäigi valdavalt nõutuks ja hoolimata sellest, et saal oli rahvast pilgeni täis, jäid ovatsioonid olemata. Aplaus oli küll, aga aplaus jäi vaid aplausiks. Ei mingit vilekoori ega braavohüüdeid. Ja siin tuleb jälle sisse aga, seekord väikese tähega. Aga ega midagi – väheke harjutamist veel ja. Ja võimalik, et see asi oleks paremini mõjunud raamatu või raadioteatrina. Kahju mul ei ole, et ma selle peale tunnikese reede pärastlõunast kulutasin.