Kuldne Praha lõhnab keedukartuli järele
“Prahasse minnakse ikka kevadel!” hüüdis
minu postkontori ülem, kui olin talle muuseas öelnud, kuhu mul
sõit ees seisab. Sellegipoolest olin juba mõne tunni pärast
CSA lennukompaniile kuuluvas lennukis, mis üle pilvise Baltikumi ja uduse
Poola Tšehhimaa pealinna poole tuhises. Tšehhide rahvusliku
lennukompanii kohta ei oska öelda midagi halba.
Kui ehk see,
et nende Boeing 737-500 tüüpi lennuk tundus olevat pisut kulunud
(siin-seal oli näha lahtikooruvat plastlaminaati). See-eest pakuti lennu
jooksul riisi ja kana soustiga, mis siinkirjutaja vähenõudlikku
maitset arvestades oli üsna kena kõhutäis.
Ruzyne lennujaama jõudes haaras mind väike
kahtlus (nagu alati esimest korda mõnesse uude lennujaama saabudes)
– kas ma oskan lennujaamast, kuhu saatus mind paisanud oli,
väljapääsu leida? Vahepeal läbisin nagu muuseas
passikontrolli – piirivalvur heitis vaid põgusa pilgu minu passi
ning ulatas selle mulle siis suht tuima näoga tagasi. Kui aga olin
õigele teeotsale (tundus, et puhtjuhuslikult!) jõudnud, tekkis
teine kahtlus, et kas mu reisukott on ikka minuga sama lennuki peale pandud.
Õnneks oli.
Takso saamine lennujaamast polnud mingi probleem.
Tasu sõidu eest oli 600 Tšehhi krooni, mis on ümmarguselt
380 Eesti krooni. Paljuvõitu? Seda küll. Seda suurem oli kontrast
kõigi muude hindadega.
Omal ajal käisid jõhkralt
pinda soome ja saksa turistid, kes mööda Tallinna kõndisid ja
soigusid: “Kui odav siin kõik on!” Nüüd leidsin
iseennast tegemas sedasama Prahas. Istusin mingisse suvalisse vanalinna pubisse
jalgu puhkama ja nähes kõiki rõõmsalt keha kinnitamas
ja hüva oktoobriõlut joomas, lasin baarimehel ulatada
menüü ja valisin kana-juustusuflee friikartulite ja sobiva salatiga.
Selleks ajaks olin juba kaks kannu Gambrinuse-nimelist õlut omale
kõhtu kallanud ning kolmas saabus koos roaga. Kui arve maksmise aeg
tuli, ei jõudnud ära imestada – 220 Tšehhi krooni.
Tallinna vanalinnas oleks samal kellaajal sama raha eest saanud ka kolm kannu
õlut, aga mitte suurt praetaldrikut sinna kõrvale.
Kui
mina sõitsin oma hotelli taksoga, siis mitte väiksemate mugavustega
bussid kandsid hotelli hiinlasi. Järgmisel hommikul
hommikusöögilauas sain alles õige ettekujutuse sellest, kui
palju neid minuga samas hotellis peatus. Igalt poolt kostis üksteist
hüüdvate hiinlaste hõikeid, mis kõlas umbes nagu
“Oo-lai-hao!”. Ei tea küll, mida see tähendas,
võibolla oli kellegi nimi. Samas nägin ka paari jaapanlast –
umbes viiekümnene naine oma kaheksakümnese emaga. Viimane kandis
jaapanlaste kombe järgi valgeid kindaid ja tublit matkakeppi ning
mõlematel olid suured seljakotid seljas. Viisakate inimestena tegid nad
näo, et hiinlasi pole olemas.
Hiinlaste invasiooni
oli tunda ka kõikjal mujal linnas. Valjult naerdes ja
üksteisele “Woo-lai-mao!” hüüdes kõndisid nad
üle Kaarli silla ja turnisid mööda Nove Mesto ja Mala Strana
kitsaid tänavaid. Jah, aga jutud Praha vanalinna ilust pole kindlasti
liialdatud. Ka miljonite hiinlaste kohalolu ei suuda seda kahandada. Ega
sõnadesse selle linna ilu polegi võimalik panna, peab ise kohale
sõitma ja seda nägema. Praha puud ja põõsad olid
ilusaimas sügisehtes, mida võib vaid ette kujutada. Vana head
Austria-Ungari keisririigi hõngu oli linnas ikka veel tublisti tunda. Ja
ega sellest vist ei soovitagi lahti saada.
Olen tähele pannud,
et kõigil lin
nadel on olemas mingi ainult neile iseloomulik lõhn. Hamburgil
näiteks on kivisöesuitsu ja tõrva lõhn, Antwerpenil aga
üsna intensiivne õlis praetud kala lõhn.
Praha
vanalinnas oli tunda aga miskipärast koorega keedetud kartulite
lõhna. Eriti oli seda tunda Nove Mesto ja Karlova Namestie kandi
kitsastel tänavatel jalutades.
Mis aga igapäevaelu
puudutab, siis leidsin palju sarnasusi Tallinnaga – trammid on
samasugused ning piletihindki on samal tasemel, supermarketid on samasugused
nagu meie prismad-rimid-selverid, ehkki – nagu juba öeldud –
eriti toiduained olid tublisti odavamad kui meil. Ostsin omale kaasa muidugi
mitut sorti õlut ja juustu, mis minu hinnangul tundus olevat lausa
sündsusetult odav. Üheks silmatorkavamaks erinevuseks Tallinnast on
aga Praha väga rahulik ja mõistlik liiklus. Kahtlemata tuleb selle
põhjuseks eelkõige pidada eeskujulikult toimivat
ühistransporti – kümned trammi- ja bussiliinid
sõidutavad linlasi ja linna külalisi eri linnaosadesse otse
või maksimaalselt ühe ümberistumisega, lisaks on
võimalik kasutada ka (mitte just üleliia uhket) metrood, nii et
juttudel sellest, et liiklust aitab taltsutada korralik
ühistranspordisüsteem, on ilmselt tõepõhi all. Ka
nägin ma nädala jooksul vaid paari-kolme maasturit – erinevalt
eestlastest ei näi tšehhidele autodega laiamine meeldivat. Nemad
eelistavad – üsna ootuspäraselt muide – ikkagi
Škodasid.
Enne Prahasse minekut
küsisin oma sugulastelt-tuttavatelt, mida nad tahaksid, et ma
külakostiks kaasa toon. Õde (kellel on ilmselt helged
mälestused nõukaaegsest Tšehhi Lunapargist) soovis Pedro
nätsu ja limonaadipulbrit, abikaasa tellis Boleki ja Loleki DVDsid. Ja
üks väga hea sõber palus, et ma läheksin Švejki
raamatust tuttavasse Karika kõrtsi ja tooksin talle hr Paliveci
autogrammiga õlleklaasialuse ja mõne õlleklaasi. Ega nende
asjade leidmine kõige kergem olnudki. Esmalt selgus, et Pedro-nätsu
enam keegi ei mäleta. Kes teab – võib-olla tehti seda hoopis
praeguses Slovakkias. Limonaadipulbri leidsin aga küll. Samas
videoärist oli Boleki ja Loleki või Väikese Muti DVDsid
võimatu leida. Müüja uuris isegi arvutist ja vangutas pead
– olla välja müüdud kõik. Proovisin õnne
supermarketi videoletis: olid paraku vaid Väikese Muti VHS-kassetid.
Viimaks leidsin otsitava poolkogemata ühes vanalinna metroojaamas. Seal
oli mingi väike vuntsidega mees videod lauale laotanud ja tal oli Bolekit
ja Lolekit lausa umbes seitse nimetust. Väikest mutti aga ei leidnudki.
Kolmanda soovi täitminegi ei läinud libedalt – U
Kalicha nimelist pubi telefoniraamatus lihtsalt pole. Lõpuks üks
tšehhist kolleeg juhatas mu õigesse paika, ehkki hoiatas, et seal
on kõik väga kallis, kuna see pidi turistide seas olema populaarne
paik. I. P. Pavlova metroojaamast juhatasid sildid otse maailmakuulsa pubi
juurde ja nii ma siis saingi palutud esemed. Päevasel ajal oli kuulsas
joogikohas vaid paar külastajat ja töömehed tassisid parajasti
mingit mööblitükki peauksest välja. Kummalisel kombel
maksid kõik suveniirid seal 300 Tšehhi krooni.
Vahet
polnud, oli tegemist Švejki pildiga T-särgi, Austria armee hallist
kalevist nokkmütsi, mingi väikese kohvikruusi või suure
õllekannuga – ikka oli hind kolm sotti. Otsustasin siis selle raha
eest maksimumi võtta ja valisin välja suurima õllekannu,
lootuses, et sõbral saab hää meel. Ja baarmenil palusin
pastakag
a õlleklaasi pappalusele kirjutada tema kuulsa eelkäija autogrammi,
millega mehike oligi nõus ning maalis – keeleots ühest
suunurgast entusiastlikult välja paistmas – hoolikalt koolilapse
käekirjaga alusele “Palivec”, lisades selle ette veel
sõna “hostinej”, mille tähenduse tõlkimise
jätaks pigem Leo Metsari taolise asjatundja hooleks.
Ülejäänud pereliikmetele tassisin kaasa
šokolaadi ja õlut, endale lubades, et kristalli jaoks
võtan järgmine kord kõvade seintega kohvri kaasa.
Sellegipoolest hävis reisukotis 25protsenti kaasatoodud
õllepudelitest. Hea uudis oli aga see, et 75 protsenti jõudis
õnnelikult tervena koju.
Pean tunnistama, et mulle see reis
sügisesse Prahasse üsna meeldis. Kavatsen tagasi reisida –
palju jäi veel nägemata.