Kuldse Trio kontserdid kostsid magamistuppa

Kaarel Nõmmik kirjeldab, kuidas armsas, aga vastuolulises Pärnus kultuur temani imbus.

Sündisin 1985. aasta sügisel Tallinnas Pelgulinna sünnitusmajas, aga alates 1986. aastast olen kõik suved veetnud suuresti hoopis Pärnus. Tänu vestlustele vanemate ja vanavanematega, fotoalbumitele ja enda üsna heale mälule on mul sellest väiksest suvituslinnast päris palju meeles. Pärnus tegin oma esimesed sammud, ­veerisin kokku esimese sõna ja jõin ka end esimest korda täis. Selle provintsilinnaga on mul nii üli­ilusaid kui ka mõrudamaid mälestusi ja kõigest ei jõua paraku rääkida, seega panen kirja mõned teemad, mis esmalt pähe kargavad, alustades linnaosast, milleta poleks minu Pärnu suvesid ega tõenäoliselt ka mind ennast.

Rääma

60ndatel kolis mu ema perekond Viljandist Pärnusse ja ostis nõukaaegse tüüpprojektiga maja Räämale – kunagiste tehaste ümber rajatud agulisse, mis suvel sumedalt ja romantiliselt mõjub ja talveks alati veidi nukraks ja depressiivseks moondub.

Mõni aasta varem oli ­naabrusse kolinud väike poiss koos õe, ema ja isaga. See poiss ja Viljandi tüdruk said sõpradeks ja aastaid hiljem sündis neil kaks last – mina ja mu õde – ja perekond kolis ­Tallinna. Pere, nagu paljud teisedki, on ammu lahutatud, kuid Rääma on siiani koht, mis igal suvel nüüdseks juba neli generatsiooni inimesi kokku toob.