Eesti kinodesse jõudis äsja ilmselt Venemaa filmiajaloo kõige jultunum film "Saatuse iroonia. Lugu läheb edasi". Jultunud sellepärast, et juba ainuüksi "Öise vahtkonna" režissööri Timur Bekmambetovi avaldus "Me tegime kultusfilmile järje" vallandas hetkega Eldar Rjazanovi "Saatuse iroonia ehk hüva leili" austajate kriitikatormi. Esimene "Saatuse iroonia" tuli välja juba rohkem kui 30 aastat tagasi. Ja kui Hollywood toodab jõulu- ja uusaasta-filmimuinasjutte nüri regulaarsusega, siis Vene filmitööstus ei ole peale "Karnevaliöö" ja eelmainitu teisi sarnaseid teinudki.

Filmi tegelased said nõukogude, hiljem aga vene vaataja jaoks justkui pereliikmeteks. Või veel! Iga aasta 1. jaanuaril kõlas kõikidel Venemaa telekanalitel: "Meil sõpradega on traditsioon - käia 31. detsembril saunas." Praegu juba Hollywoodis tegutsev Bekmambetov aga leidis "jultunult", et uue aasta hakul 3. Ehitajate tänaval juhtunu jäi kuidagi pooleli.
Järjefilm lähtub sellest, et Ženja Lukašin, kes saatuse iroonia (ehk napsitamise) tõttu ajas segamini Moskva ja Leningradi ning kohtas uusaastaööl oma armastust, Nadjat, on temast paraku siiski lahku läinud. Mõlemal on tänaseks aga täiskasvanud lapsed - Nadjal tütar, Ženjal poeg. Uus film räägib sellest, kuidas uue põlvkonna esindajad satuvad täpselt samasugusesse saatuslikku ning ühtaegu nii totrasse kui ka romantilisse uusaasta-situatsiooni. Järjefilmi süžee on märksa keerulisem - sisse on põimitud detektiivelemente. Ning suhted (seekord osalevad armukolmnurgas "Öise vahtkonna" Konstantin ­Habenski, musketär Bojarski tütar Liza Bojarskaja ja Sergei Bezrukov, seesama Saša Belõi kõmulisest krimisarjast "Brigaad") on palju rafineeritumad, ettearvamatumad ja segasemad kui nende vanemate ammused vahekorrad.

Mida ütlevad kriitikud? On arusaadav, et selle filmi tulekut oodati teatava umbusuga. Juba legendiks muutunud asjade puhul tekitavad igasugused järjed alati kerget kõhedust. Ja on mõistetav, et just sellepärast kutsus film alguses paljudes kriitikutes ja ka osal vaatajatest esile teatava äratõukereaktsiooni. Muide, saatuse irooniana võttis ühena esimestest filmi kohta sõna Venemaa esimene asepeaminister Dmitri Medvedjev: "Nüüd võib öelda, et täiskasvanute jaoks peamine uusaastamuinasjutt on saanud kauaoodatud järje. Mulle meeldis."

Mida aga filmi puhul tõsimeeli pahaks pannakse, on selle küsitava väärtusega ja ülimalt pealetükkiv product ­acement ehk varjamatu tootereklaam. Iroonilist vaatajat üllatab, et Olivier' salatit maitsestatakse Calve majoneesiga, tegelased kasutavad Beeline'i mobiilivõrku, kangelanna puuderdab ninakest üksnes Faberlici firma kosmeetikaga, näärivana jagab laiali Nestle'it, miilitsad aga võtavad pistist Russkii Standarti kujul. See on kahtlemata miinuseks.

Ühest küljest. Teisest küljest on kõik nimetatud kaubamärgid Vene tarbija jaoks sedavõrd harjumuspärased, et kuuluvad nende elu juurde täpselt samasuguse enesestmõistetava osana nagu uusaastaööl kõikidel telekanalitel näidatav Maksim Galkin. Sellepärast ei ole Russkii Standart mendi käe s isegi mitte niivõrd reklaam kui nendesamade brändide peegeldus, mis tähendavad lihtsa Vene inimese jaoks tänasel päeval nii palju.

Tähelepanelik vaataja märkab filmis veel tervet hulka omanäolisi "ajastu sümboleid". Eredaks näiteks on Putini uusaastakõne. Aga ka viiteid teistele filmidele, mis praegu Venemaal ajakohased. Nii on filmis Venemaa kõige populaarsem soomlane Ville Haapasalo ("Vene jahi eripära"), ja seksisümbol, lauljatar Anna Semenovitš lihtsa mammi osas, ja Vene poiss hüüdnimega Fritz filmist "Vend". Ja muidugi, meeldiva üllatusena näitab ennast filmis (oh imet!) ka esimese "Saatuse iroonia" režissöör Eldar Rjazanov.

Filmi produtsendid ei salga, et nende üheks eesmärgiks oli tuua vaatajad kinodesse tagasi,
sest tohutu hulk Venemaa elanikke ei ole viimase 15 aasta jooksul kinos käinud. Noored küll käivad, kuid vaatavad peamiselt Ameerika filme. See plaan neil ka õnnestus, sest filmi käisid vaatamas mitte noored inimesed üksi, vaid nad võtsid esimest korda (!) kinno kaasa ka oma emad ja isad (isegi vene vaatajad Eestis).

Muide, veel üks tore peibutis. Filmi "Saatuse iroonia. Lugu läheb edasi" loojad lasevad kümnesse Moskva kinosaali kuuse- ja kadakalõhna, et luua vaatajatele uusaastameeleolu.

Ning uue "Saatuse iroonia" produtsentide sihiks on lüüa omaenese nimel püsiv rekord ja tuua kinno rohkem vaatajaid, kui oli "Päevasel vahtkonnal" (34,02 miljonit dollarit ja 7 964 724 vaatajat). Ja pole kahtlust, et nad seda teevad.

Filmi juba kolm korda vaatamas käinuna ütlen, et see on hea muinasjutt, milles ei ole verd ega vägivalda, vaid lihtsad, võib-olla isegi naiivsed inimlikud tunded. Ja on tohutult armas, kui filmi lõpus ilmub ekraanile kiri "Tänutundes Eldar Rjazanovile".