Helmut Newtoni 49 suu­re­for­maadili­sest digitaalprindist (pildistatud viimase kümnendi jooksul) koosnev fotonäitus jätkab sedasama “porno-ðiki” liini, mis ta 1975. aastal Vogue’is ilmu­nud “seksuaalselt avameelsete foto­de” tõttu skan­daali­pressi esikül­ge­de­le tõi.

1920. aastal Berliinis sündinud juudi-sak­sa-austraalia-prantsuse-ameerika fotograafi seiklusrikas elu sisaldab lahkumist Saksa­maalt 1938, sõja-aastaid Singapuris, tööd pulmafotograafina Melbourne’is ja alates 1961. aastast kaastööd pran­t­suse Vogue’ile, Marie Claire’i­le, Novale, Sternile, teda pee­tak­se fotomaailmas “glamuuri ristiisaks”. Nüüd Monte Carlos ja Los Ange­le­ses resi­deeruv Newton on viimase kahe kümnendi jooksul sooritanud hiilgava dessandi kunstimaailma, nii on ka käesolev näitus Budapesti jõudnud läbi Londoni, Zürichi, Viini kunsti­muuseumide ja tippgaleriide. Newtoni 2001. aasta sügisel toimu­nud müüginäitus New Yorgis oli Mary Boone’i galerii jaoks esi­me­ne fotonäitus üldse, kusjuures hinnatase algas 30 000 dollarist!

S/M fetiðitega vürtsitatud iko­no­graafiat – Newtoni naisaktide väl­timatuid aksessuaare nagu püstol, tikk-kontsaga saapad, karusnahad, lateksmaskid, seks-nukud, aga eel­kõi­ge, kuidas on naist nähtud – on õi­gusta­tult seostatud varjamatu nat­si-ihalusega ja Wei­mari vabariigi aeg­se dekadentsi “järel­mõ­judega”. Newtoni armutu käega lavastatud sket­ðidraamadest on läbi käinud prak­tiliselt ko­gu see grand dame’ide ja eliitseltskonna “uudistetegijate” ar­mee, ehk teisisõnu need, kes ta­va­liselt ise manipuleerija rollis: Sal­va­dor Dali, Grace Jones, Natasia Kins­ki, prints Rainier, Liz Taylor, Cathe­rine Deneuve, Margaret That­cher, Si­gourney Weaver, Jack Ni­chol­son jne.

“Seks ja maastikud” istub pra­egu kunstimaailma poolt har­ras­tatud piiride-lõh­kumise mängu otse suurepäraselt, Newtonil pole va­ja si­mu­leerida – tema fotod on va­ata­ma­ta sellele, et neid peaks (New­to­ni enda sõnade kohaselt) kuns­ti­muu­seu­mi dist­sipli­nee­rivas kontekstis tarbima “eksistentsiaal­sete küsi­mus­te­ga tegeleva vaba­loo­min­gu­na”, glam-maailma seostest tii­ned – ja see muu­dabki mängu ehtsaks ja köit­vaks. Rek­laa­mi­maa­il­mast pärit teatud “pindmisuse pea­lis­kaudsus”, mida tööde nagu “Mul­hol­land Drive, Los Angeles” (1989) või “Un­known Airport” (1996) vaa­ta­misel võis kogeda, põhjustab te­ge­likult pä­rastise seostelaviini, olles seega pel­galt strateegiaks, mis ta­gab ku­jun­di kõlavuse.

Newtoni kan­ge­lan­na­deks sellegi näituse põh­jal on pi­ka­koivalised supermo­del­lid, aga ka su­permodelli konstitutsiooniga ea­ka­mad domina’d. “Sex and land­scapes” on mees­teta maa­ilm, kuigi ti­ba­tillu­kesed lennu­kid ja sõjalaevad maalivad maas­ti­kud maskuliinseks. Mees esineb ko­gu näitusel vaid korra ja sedagi fem­me fatale’i saa­gina, aksessuaarina rat­saasendis ja võrk­kiigel (Flight Lieute­nant US Navy, Los Angeles, 1990).

“Ma olen ko­gu aeg asetanud naise pje­­des­taa­li­le,” ütles Newton intervjuus Face’ile 1994. “Ilmselt olen ma pil­dis­tanud mehe vaate­punk­tist. Ma ei ole homoseksuaal.” Mis ei sega teda näituse bukletis po­seerimast tikk-kontsade ja naiste­kübaraga.

Newtoni maastikud on omaette teema, pa­haendeline lennukivari rii­vamas mingi len­nu­välja stardirada, elegantsed prantsuse hä­vi­tajad sooritamas surmasõlmi hõbedastel me­reavarustel, “tühermaad, mis ei ole ei maas­tik ega linn” jne. Piltide ins­enerilik puhtus ja kalkuleeritud mittevastavus kunsti­ajaloost tuntud maastiku-stereotüüpidele mõ­jub lam­mutavalt ja dekonstrueerivalt ka va­hel­dumisi paigutatud aktila­vas­tus­­tele. June Newton (kunstni­ku­ni­me­ga Alice Springs), Hel­mut Newtoni kauaaegne elu­kaas­la­ne, osutub heaks kuraatoriks ja la­vas­tajaks.

Millenniumiväljakul ava­tud Kau­nite Kunstide Muuseumis on 15. sep­temb­rini lahti omaaegse kunstnikerühmituse CoBrA staari Cor­neille’ retrospektiiv. Välja­pa­nek fokuseerub üllatuslikult Cor­neille’ pi­kemaajalisele viibimisele Un­garis 1947. aastal – siis veel tundmatu Hol­landi kunstnik sai Bu­dapestis ja Szentendres olulisi mõ­ju­tusi oma­aegselt juhtivalt Ungari kunstirühmituselt, nn Euroopa koolilt.

Pilk näitustekalendrile veenab, et Buda­pest on pärast sunnitud tõrjutuse aastaid taas­tamas oma asen­dit Kesk-Euroopa olulise kunsti­met­ro­polina. Nii on Budapesti Kunsti­hoo­ne selle suve ambitsioonikaks suur­projektiks rahvusvaheline mo­no­kroomse maali näitus Colour – a life of its own. Näitusel esi­neb terve plejaad color-field’is töötavaid rah­vusvahelise renomeega kunstnikke, nagu Marcia Hafif, Jo­seph Marioni, Otto Piene, Ku­no Gonschior, aga ka palju rah­vus­va­he­li­selt tundmatuid, aga tase­mel ungari kunst­nik­ke. 124 maalist ja installatsioonist koos­neva suur­näi­tuse publikuhitiks on välja mängitud ameeriklase Sanford Wurm­­­feldi “maailma suurim ja esimene” nonfigu­ra­tiivne, 9meet­ri­se diameetriga neo-geo stiili­võt­mes tsükloraam, mis otsekui Vasa­re­lyst innustununa sammu psühhe­deelia poole astub.

Veel kuulsatest nimedest: MEO Muuseu­mis on septembri lõpuni avatud Peter Greenaway kujutava kunsti retrospektiiv aastatest 1963– 1999. MEO ise on Budapesti äärelinnas, endises nahavabrikus 2001. aasta sü­gi­sel avatud ambit­sioo­­­nikalt ultramoodne pro­jekt – ni­melt põhineb see Ungari nüüdis­kunsti suurim alaline väljapanek kol­lekt­sio­näär Lajos Kovatsi ko­gu­del ja naha­ärimees Marton Wink­leri heal tahtel. Kogu ida-Eu­roo­pa kontekstis pretsedenditut üritust on juba võrreldud Saatchi tegevusega Inglis­maal. Ei tule Ees­til­gi häbeneda – pean siin silmas Jaan Manitski käivitatud Viinistu kuns­timuuseumi projekti – mis ees­ti mastaa­pe ja ressursse arvestades päästab kodumai­sed kapitalistid kui klassi kunstipimeduse häbist. Ja-jaa, maailma asjad on ju­ba nii sea­tud, et annaalidesse ei satuta nüü­­dis­maa­ilmas enam eduka saa­pa- või ðokolaa­di­vabriku raja­mi­se­ga (Ludwig, muide, oli ðo­ko­laa­di­vab­rikant) ega isegi saavutuste eest aktsiaturgudel, vaid kunstile an­ne­tatud “peen­raha” läbi.