Ma pole kunagi suur Gorillaze fänn olnud. Kuidagi on nende muusika suutnud minust mööda minna. Aga kontseptsioonina mulle Gorillaz meeldis. Mul oli hea meel, et Bluri plakatipoiss Damon Albarn ei jäänud britpopi varemetele samblikuna hallitama, vaid leidis endale uued mänguasjad süntide, trummimasinate ja räpparitest sõprade kujul. Mulle meeldis kogu see virtuaalbändi kontseptsioon, kuigi peab tunnistama, et J. C. Hewletti illustratsioonistiil mõjus Tank Girli ja The Face’i koomiksiribade ajal natuke põrutavamana.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel