Kultuur või sport?
Kildkond kultuurisnoobe muutub üha raevukamaks. Sport ja
kultuur on ühe mütsi (ministeeriumi) all! Sportlased saavad rohkem
raha kui kultuuritegijad! Sport – halb, kultuur – hea.
Midagi olemuslikku rahastamisest tegelikult välja lugeda ei saa.
Väiketeatrid saavad kah vähem raha kui riigiteatrid, aga see ei
tähenda, et nad paremad või halvemad oleksid.
Ja kui
midagi ministeeriumist välja visata, siis oleks küll sport laps ja
kultuur pesuvesi. Sest sport on tsivilisatsiooni vundament, kultuur
üksnes pealisehitus. Juba sellest ajast, kui Lascaux’ koopaelanikud
metshobuste kannul jooksid, oda viskasid ja võib-olla sekka ka
teivast hüppasid. Alles siis, kui spordipäev läbi, istuti
lõkketule paistele koopamaale joonistama.
Keegi ei
imesta, et sotsiaalministeeriumi haldusalasse kuuluvad nii haigusi ennetavad
kui ravivad asutused. Sama loogiline on ka spordi ja kultuuri halduslik
ühendus. Ühelt poolt terved eluviisid ja enesedistsipliin, teiselt
poolt vaimuhaiged luulud ja seksuaalsed hälbed. Mida rohkem meil sporti ja
spordipropagandat tehakse, seda vähem leidub edaspidi ähmase pilguga,
alaväärsuskompleksides vaevlevaid, kuid pretensioonikaid
kultuuritegelasi.
Kultuuri ja spordi vastasseisu rõhutamine
tõusis Eestis esiplaanile 1930. aastatel, üheks põhjuseks
see, et vaikiva ajastu tingimustes ei saanud ajakirjandus siseriiklikel
teemadel mingeid olulisemaid debatiteemasid välja pakkuda. Muidugi oli
ühiskond tol ajal ka vaesem ning kultuurile ja spordile ühisest
kultuurkapitali katlast raha jagamine tekitas arusaadavaid pingeid. Pealegi oli
kaalukauss tol ajal tunduvalt rohkem spordi kasuks kui praegu, mis tekitas
kultuuritegelaste seas omajagu alaväärsustunnet lisaks. Berliini
olümpiamängude seitse medalit on tuntuim, kuid mitte ainus toonane
rahvusliku uhkuse ikoon. Eesti kultuur asus sel ajal siiski veel mudaliigas.
Tänapäeval on seis võrdsem, rahvusvahelist tähelepanu
ning auhindu jäkub ka filmilavastajatele ja luuletõlkijatele,
koorilaulust rääkimata. Ning seitsmest medalist me enne Pekingit
isegi ei unista.
Samal ajal spordi ja kultuuri
vahelise vastasseisuga köitis kultuuriüldsuse meeli matsi ja vurle
probleem. Eriti Tammsaare poolt esiletõstetud
kultuurivõitlus konservatiivse, ent ausa ja põhjaliku matsi ning
pealiskaudse vurle vahel, kes “ei ripu hingega millegi küljes”
ning “tunneb vaevalt võitlust elu ja surma peale”. Tegu oli
pseudoprobleemiga, sest nii looduses tervikuna kui inimühiskonnas on
kiirem kohastumine otsustav eelis eluvõitluses ja “matsid”
surevad lihtsalt välja. Eks näita seda fataalsust Tammsaare isegi
Põrgupõhja Jürka ja Kaval-Antsu kaudu. Ometi – nagu
spordiski! – erapooletu publiku kaastunne kuulub arvatavale
nõrgemale.
See vastasseis on muutunud eesti
kultuuriloos stereotüübiks ja kandunud esmapilgul päris
ootamatutesse valdkondadesse – sealhulgas spordiajakirjandusse.
Näiteks pealkiri: “Eesti vastab võiduuimas Horvaatiale
kaalutletud mänguga” (Postimees 08.09.2007). Siin tähistab
“uim” võltsi, ebapüsivat, tsivilisatsiooni pahest
tekkinut, üdini vurlelikku. “Kaalutletud” seevastu ausa,
järjekindla, kindalt jalgadega maas püsiva talupoja mentaliteeti. Ja
ka mängu lõpptulemus on juba ette ära kodeeritud.
Sama stereotüübi alusel leidis pädev žürii, et Eesti
vabadussambaks sobib kõige paremini rist. Eestlaste väljasuremise
propageerimine ja Tallinna kesklinna ruumi kalmistuks muutmine on nende jaoks
kultuursuse ülim kvi
ntessents. Kultuur võrdub funktsionääride jaoks
haiglaslikkuse, värdjalikkuse, surmaga. Sport, vastupidi, progressi, elu,
tervisega.
Sport on ikka olnud kultuurist ausam. Viimase olemuseks
ongi valetamine. Kui ma kirjutan “õues müristab”, pole
see mingi kultuur. Aga kui kirjutan “pikripoiste pasun
röögatab”, siis juba on. Spordis võideldakse
dopingutarvitajatega äärmiselt karmilt ja vähemalt moraalsesse
häbisse jäävad nad ka juhul, kui kohtus
õigeksmõistmise saavutavad. Aga missuguste stimulaatorite
mõju all kirjutas Vahur Afanasjev oma raamatu “Kaadrid
otsustavad”, see ei huvita ühtegi arvustajat ega žüriid. Ja
õige kah.
Spordis kui kultuurist hierarhiliselt
paikapandumas sotsiaalses sfääris pole madalad tungid (kadedus, viha)
mingiks argumendiks. Kui Märt Israel tahab Gerd Kanterist parem olla, siis
peab ta lihtsalt ketast kaugemale heitma. Ühel näitlejannal on
rivaali väljasöömiseks teatrist lugematu arv rohkem
võimalusi kui ühel suusatajannal teise
väljasöömiseks rahvuskoondisest.
Mati Unt kirjutab
“Sügisballis”: “Mõned neist käisid naistega
halvasti ringi, isegi peksid neid, siis aga tulid head mehed ja karistasid
halbu, lõid halbadele jalgadega kõhtu või heitsid neid
pilvelõhkuja katuselt alla. Tõelistes kunstiteostes
võitsid halvad mehed, bulvarikunstis head mehed. See oli tõelise
ja bulvarikunsti vahe.” Spordi üks eeliseid ongi stsenaariumi
ettearvamatus. Võita võivad nii halvad kui head. Sergei Bubkal
oli eeldusi tulla viiekordseks olümpiavõitjaks. Aga tuli ainult
ühekordseks.
Läbi aegade on kultuuri ja spordi
vastandajate kõrval olnud mitu korda rohkem tasakaalustatud suhtujaid.
Aga nende hääl on vaiksem, s.t normaalse valjusega. Juhan
Sütiste tuli odaviskes üliõpilaste maailmameistriks. Jaan
Kägu (Ernst Joll) lõi värava Eesti esimeses
võiduga lõppenud jalgpallimaavõistluses. 80ndate
särav lastekirjanik ja humorist Aivar Pohlak leidis uue armastuse
jalgpallis ning peresisestes võitluskunstiturniirides. Kaia Kanepi
mänedžer on endine folkmuusik Valdo Randpere jne.
Kultuuril ja spordil on interdistsiplinaarsete ja multidiskursiivsete
projektide võidukäigu ajastul lugematu hulk
lõimumisvõimalusi – mis vaeses ja rumalas Eestis muidugi
teostamatud. Kuulitõuke maailmameister Reese Hoffa unistab ilmuda
staadionile puuris ja tõugata kuuli karu kostüümis. Sellest
saaks aasta kunstisündmus maailma mastaabis. Aga kui näiteks
Siim-Tanel Annus sedasama teeks, ei huvitaks see kedagi, sest Annus
tõukaks Hoffast umbes kolm korda vähem ja kui üks distsipliin
nii nõrgaks jääb, tekivad kahtlused ka teise suhtes. Lauryn
Williams luges sealsamas Osakas enne 100 meetri finaali raamatut. Aga kas
näiteks Andrus Värnik üldse lugeda oskab, seda ma ei teagi.
Google’i enam kui 800 000 linki sellele ei vasta.
“Meil ei ole sellist ketast, mida kõige kaugemale visata,”
ütles Karl Martin Sinijärv kultuurisaates “Op!”. Kord
aastas, kultuurkapitali aastapreemia nominentide ja laureaatide jagamise aegu,
leitakse siiski nagu imeväel ka kettad. Kultuurist saab sport ja koos
sellega uudisplokkide esilugu.