15.02.2007, 00:00
Kummardus Eesti naiste tugevusele
Maimu Berg kiidab kirjanik Sofi Oksase oskust Eesti rahva kannatuste lugu usutavalt fabuleerida.
Kannatustes kirgastumine: Näidendi pealkiri “Puhastus” on mitmetähenduslik, viidates nii küüditamiste lainele kui ka järgmise põlve naiste vaimsele puhastumisele läbi alanduse ja kannatuste. Fotol Soome Rahvusteatri näitlejad Elena Leeve ja Jussi Nikkilä. PILLE-RIIN PREGEL / EPL
Soome tähtsaima kirjandusajakirja Parnasso värske
numbri kaanelt vaatab vastu nägu, milletaolist kirjandusajakirjade
“cover girl’iks” küll ei oskaks pidada.
Aristokraatlikult kahvatu, meigitud lillades-mustades toonides, soengus, mille
tegemisele on ilmselt kulunud lakipudeleid ja tunde. Näha on tumedat
rõivastust, sametit ja pitse.
Teadjad tundsid ehk kirjelduse järgi ära, et kirjandusväljaande kaanetüdruk kuulub gootide hulka – lemmikvärviks must, nägu valge, juuksed metsikud. Veel täpsemad asjatundjad teavad aga, et gooti stiili järgiv noor naine pole Parnasso kaanele sattunud juhuslikult – tegu on Soome kirjaniku Sofi Oksasega. Tasub ka neil, kellele Parnasso number kätte satub, avada see kohast, kus Oksanen kirjutab, ja läbi lugeda, mida targal ja andekal tüdrukul on öelda.
Sofi Oksase esikromaan “Stalini lehmad” ilmus 2003 (eesti keeles 2004) ja äratas kohe tähelepanu. Soome-eesti perekonnas üles kasvanud Oksanen (Sofi ema on eestlane) pani kirja omaenda loo, aga naiivne oleks arvata, et see on Oksase päevaraamat. Tegu on ilukirjandusteosega, millesse noor autor on püüdnud panna lisaks oma kahe maailma vahel oleku kogemusele ka paljut teda kirjutamise ajal vaevanut.
Olgu vahemärkusena öeldud, et sedalaadi teosed – kahe maailma vahel kasvanu kogemused – koguvad praegu naabermaades kuulsust. Kohe ilmub Soomes äsja Rootsis trükivalgust näinud teose “Svinalängorna” (eesti keelde võiks ehk tõlkida “Seamagala”) soomendus. Raamatu on kirjutanud Soomest 1970. aastatel Rootsi paremat elu otsima siirdunud pere tütar Susanna Alakoski.
Igatahes on nii Oksanen kui ka Alakoski lugejate huviorbiiti tulnud, et jääda. Oksaselt ilmus peagi järgmine romaan “Baby Jane”, mis samuti kiiresti eesti keelde tõlgiti. Parnasso esikaanele sattumine ei ole samuti juhus – praegu jututab Helsingi kultuuriavalikkust Oksase uus näidend “Puhastus” (“Puhdistus”), mis esietendus Soome Rahvusteatris 7. veebruaril.
Oksanen on teemaks valinud seksuaalse vägivalla, mille eesmärgiks on inimest alandada, relvituks muuta, tema vastupanuvõime nullida. Näidendi tegevus toimub Eesti külas, vaheldumisi 1940. ja 50. aastatel ning 1992. aastal. Okupantide poolt alandatud naise mälestused põimuvad sutenööride poolt alandatud naise kogemusega; üllatavad, kuigi mitte uskumatud seosed võtavad otsad kokku. Näidendi pealkiri on mitmeti mõistetav – alates “puhastusest”, mida viidi läbi Eestis nn rahvavaenlaste likvideerimisega, kuni puhastumise ja kirgastumiseni, mis võib inimesele kannatuste kaudu osaks saada. Kõik muud puhastused-puhastumised veel sinna juurde.
Kuigi Sofi Oksanen on ema poolt eestlane, ei tähenda see veel, et Soomes sündinud, kasvanud ja hariduse saanud noor inimene a priori teaks või peaks mõistma seda, mida Eesti rahvas viimase poolsajandi jooksul läbi on teinud. Oksanen on teemat uurinud, ennast asjadega kurssi viinud ja see annab talle vabaduse ainega ümberkäimisel, fabuleerimisel. Ilukirjandus, dramaturgia kaasa arvatud, ei peagi ju taotlema ajaloolist tõde, kuid suuri libastumisi selles vallas Oksasel ei ole. Kõik jääb usutavuse raamidesse, olemata siiski “masendavalt realistlik”. Küllap on selles viimases suuri teeneid ka lavastaja Mika Myllyahol ja näitlejatel eesotsas Soome vanema põlve tähtnäitlejanna Tea Istaga.
Soome teatrikriitika on Sofi Oksase Eesti-ainelise näidendi väga hästi vastu võtnud. Seda, et näidend ka publikule n-ö peale läheb, tõestavad väljamüüdud saalid. Oksase “Puh astus” on ka järjekordne kummardus Eesti naiste kannatusele, õrnusele ja tugevusele. Äsja pakkus soomlastele samasugust elamust eestlanna Imbi Paju film “Tõrjutud mälestused”.
Ongi vist hea, et Eesti rahva kannatuste teema jõuab soomlaste teadvusse naiste kaudu – nii peategelased kui ka nende loojad-kujutajad on naised. Soome on ju meie jaoks teada-tuntud kui feminismi kants. Olgu veel öeldud, et Soome Rahvusteatril on kavas see etendus kevadel ka Eestisse tuua.
Teadjad tundsid ehk kirjelduse järgi ära, et kirjandusväljaande kaanetüdruk kuulub gootide hulka – lemmikvärviks must, nägu valge, juuksed metsikud. Veel täpsemad asjatundjad teavad aga, et gooti stiili järgiv noor naine pole Parnasso kaanele sattunud juhuslikult – tegu on Soome kirjaniku Sofi Oksasega. Tasub ka neil, kellele Parnasso number kätte satub, avada see kohast, kus Oksanen kirjutab, ja läbi lugeda, mida targal ja andekal tüdrukul on öelda.
Sofi Oksase esikromaan “Stalini lehmad” ilmus 2003 (eesti keeles 2004) ja äratas kohe tähelepanu. Soome-eesti perekonnas üles kasvanud Oksanen (Sofi ema on eestlane) pani kirja omaenda loo, aga naiivne oleks arvata, et see on Oksase päevaraamat. Tegu on ilukirjandusteosega, millesse noor autor on püüdnud panna lisaks oma kahe maailma vahel oleku kogemusele ka paljut teda kirjutamise ajal vaevanut.
Olgu vahemärkusena öeldud, et sedalaadi teosed – kahe maailma vahel kasvanu kogemused – koguvad praegu naabermaades kuulsust. Kohe ilmub Soomes äsja Rootsis trükivalgust näinud teose “Svinalängorna” (eesti keelde võiks ehk tõlkida “Seamagala”) soomendus. Raamatu on kirjutanud Soomest 1970. aastatel Rootsi paremat elu otsima siirdunud pere tütar Susanna Alakoski.
Igatahes on nii Oksanen kui ka Alakoski lugejate huviorbiiti tulnud, et jääda. Oksaselt ilmus peagi järgmine romaan “Baby Jane”, mis samuti kiiresti eesti keelde tõlgiti. Parnasso esikaanele sattumine ei ole samuti juhus – praegu jututab Helsingi kultuuriavalikkust Oksase uus näidend “Puhastus” (“Puhdistus”), mis esietendus Soome Rahvusteatris 7. veebruaril.
Oksanen on teemaks valinud seksuaalse vägivalla, mille eesmärgiks on inimest alandada, relvituks muuta, tema vastupanuvõime nullida. Näidendi tegevus toimub Eesti külas, vaheldumisi 1940. ja 50. aastatel ning 1992. aastal. Okupantide poolt alandatud naise mälestused põimuvad sutenööride poolt alandatud naise kogemusega; üllatavad, kuigi mitte uskumatud seosed võtavad otsad kokku. Näidendi pealkiri on mitmeti mõistetav – alates “puhastusest”, mida viidi läbi Eestis nn rahvavaenlaste likvideerimisega, kuni puhastumise ja kirgastumiseni, mis võib inimesele kannatuste kaudu osaks saada. Kõik muud puhastused-puhastumised veel sinna juurde.
Kuigi Sofi Oksanen on ema poolt eestlane, ei tähenda see veel, et Soomes sündinud, kasvanud ja hariduse saanud noor inimene a priori teaks või peaks mõistma seda, mida Eesti rahvas viimase poolsajandi jooksul läbi on teinud. Oksanen on teemat uurinud, ennast asjadega kurssi viinud ja see annab talle vabaduse ainega ümberkäimisel, fabuleerimisel. Ilukirjandus, dramaturgia kaasa arvatud, ei peagi ju taotlema ajaloolist tõde, kuid suuri libastumisi selles vallas Oksasel ei ole. Kõik jääb usutavuse raamidesse, olemata siiski “masendavalt realistlik”. Küllap on selles viimases suuri teeneid ka lavastaja Mika Myllyahol ja näitlejatel eesotsas Soome vanema põlve tähtnäitlejanna Tea Istaga.
Soome teatrikriitika on Sofi Oksase Eesti-ainelise näidendi väga hästi vastu võtnud. Seda, et näidend ka publikule n-ö peale läheb, tõestavad väljamüüdud saalid. Oksase “Puh astus” on ka järjekordne kummardus Eesti naiste kannatusele, õrnusele ja tugevusele. Äsja pakkus soomlastele samasugust elamust eestlanna Imbi Paju film “Tõrjutud mälestused”.
Ongi vist hea, et Eesti rahva kannatuste teema jõuab soomlaste teadvusse naiste kaudu – nii peategelased kui ka nende loojad-kujutajad on naised. Soome on ju meie jaoks teada-tuntud kui feminismi kants. Olgu veel öeldud, et Soome Rahvusteatril on kavas see etendus kevadel ka Eestisse tuua.
