Esmajoones tekitas kirjanikes pahameelt ründav toon, millega Google läbirääkimisi alustas, kuid eks puksitakse ettepanekule vastu ka võõristusest ja arusaamatusest. Alates küsimusest “mis on Google?” (vanema generatsiooni kirjanike hulgas) kuni küsimusteni, “kes, kui palju ja millist kasu sellest [Google’i digitaalse raamatukoguga liitumisest] saab?”.


Andmata kirjanikele nõu, kuidas guuglile vastata, tuleb tunnistada, et maailma kirjasõna digitaliseerimine ei alanud teadaandest-kuulutusest veebruarikuises Päevalehes, vaid kestab juba mõnda aega ning kestab, kuni ilmas jätkub elektrit interneti töös hoidmiseks. Filmikunst, muusika on digitaliseeritud, autoritel käest võetud, saab näha, kaua läheb raamatute muutumisega e-raamatuteks ning kui kasulik või kahjulik on ühele kirjanikule digitaliseeritud raamatukogus olemasolemine või sealt eemale­hoidmine.


Inimene päevitab rannas. Tal tekib kasutu vedelemise kõrvale midagi kasulikku lugeda. Tal on võimekas mobiiltelefon ja rannaribal tänu Kõule suurepärane netiühendus. Ta tellib telefoniga netist raamatu, võib-olla et audioraamatu, ja päikse käes praadimise kõrvale on tal raamat loetud (või siis “kuulatud”). See ei ole tehnokrattide tulevikuunelm. See on täiesti argine reaalsus.


Tehnoloogia areng on pöördumatult muutnud viise, kuidas me kultuuri tarbime. Ja mitte ainult.


Tehnoloogia areng on muutnud ka seda, kuidas kunsti luuakse ja kuidas see auditooriumini viiakse. Aparatuur filmi tegemiseks – kaamera, arvutiprogrammid monteerimiseks ja helindamiseks – on nii kättesaadav, odav ja mugav kasutada, et ühe filmi (suure kinoga võrreldes tehniliselt mõistagi üliprimitiivse) saab valmis igaüks, kes viitsib. Ja publik on sama kaugel kui algaja filmikunstniku nägu arvutiekraanist. Vahemeeste (levitajad, kirjastajad, väljaandjad), samuti õpipoisi- ja selliaastate roll aina kahaneb.


Viis aastat tagasi kirjutasin Areeni kaaneloo digitaalse aja mp3-staaridest, kodumuusikutest, kel on enneolematut ladusad võimalused muusikat luua ja see ülejäänud gloobusele kuuldavaks teha. Tänase Areeni külgedele on laotatud kümme kultuuriliigutust, mida kümme (või viisteist? – kes seda teab) aastat tagasi veel ei eksisteerinud või mida siis kultuuri toitumisahelas aktiivses või passiivses osalemises tingimata oluliseks ei peetud. Kõik nimetatud “liigutused” on teada-tuntud liigutused, liiga igapäevased, et neid uudseteks pidada, pigem on tegu olevikku vaatava nimekirja kui tulevikumuusikaga. Uued revolutsioonid, mis muudavad kultuuritarbimist ja -loomist, sünnivad ja siginevad kusagil ajudes või ajurünnakutel iga päev ning jõuavad läbilöögini massidesse väga juhuslikult (mida mugavam, seda tõenäolisemalt edukas). Enamasti on nad seotud uue tehnoloogiaga, aga mitte ainult.


Kümmekond aastat tagasi küsis siinsamas Jakob Karu, kas kultuuriajakirjanik, kes ei tee endale selgeks lihtsamaid arvutifunktsioone ja liiklemist internetis, jääb ellu. Täna võib küsida, kas kultuuriajakirjanik jääb ellu, kui ta ei tea, mida tähendavad tähtede kombinatsioonid “mp3”, “codec”, “GB”, “serato”, “tag”... Kas kultuuriajakirjandus jääb ellu, kui ta ei pööra tähelepanu mobiilifilmide ja veebifilmide festivalidele? Kas kultuu riväljaanne jääb ellu, kui ta ei palka toimetusse ekstra inimest, kes YouTube’is passib (juutuubib); kõiki sotsiaalseid võrgustikke, failivahetusprogramme või tarbimist või loometööd hõlbustavaid uusi vidinaid enda nahal ei katseta? Kindlasti jääb ellu. Ainult, et ta võib rääkida mitte üksnes erinevas keeles, vaid ka teistest asjadest kui uus ja lõpmatult ahne tehnoloogiliselt pädev kultuuritarbija.


10 tähtsamat uut kultuuriliigutust



1. BLOGIMINE


Kuigi blogiilm on siiani valdavalt täis teateid, mida eesoleva blogi omanik unes nägi või milliseid uusi demograafilisi tähelepanekuid ta täna hommikul trollibussis tegi, on võimalik mööda blogisid mütates ka mõistlikult ja üsna kasulikult aega veeta. Mõned blogiapostlid prõmmivad vastu rinda, et nad söövad operatiivsuse ja sõltumatuse koha pealt varsti pärisajakirjanduse välja. Vaid mõni aasta Eestis välja antud aasta ajaveebide auhindade “galad” on küll märksa rahvarohkemad ja glamuursemad kui ajakirjanduse aastaauhindade peod – kuid milline blogi kataks kõiki teemasid, mis kas või ühes Ekspressi numbris kajastatud on?


Blogid on saanud oluliseks kanaliks muusika promomisel – plaadifirmad ja artistid saadavad mõjukamatele ajaveebidele värsket muusikat, et need netikülgedel kuulamiseks üles seataks.


Räägitakse blogidest tuule tiibadesse saanud rock-tähtedest ja isegi tantsumuusikaliigist blog-house (millised on blog-house’i ainuomased loomujooned, kas keegi oskab öelda, palun?).  Värsketest ja vanadest, põrandaalustest ja suurtest kassahittfilmidest peavad veebipäevikuid nii sõnakehvad amatöörkriitikud kui hästi makstud profid. Eesti poliitikavaatlejad registreerivad aeg-ajalt tipp-poliitikute vahelisi blogisõdasid ning imestavad, miks peaminister blogi ei pea. Blogisid saab rakendada eksabikaasade ja muude vaenlaste süstemaatiliseks mustamiseks. Mõned blogipidajad kiinduvad tuttavate kiidusõnavõttude saatel kuude/aastate pikkustesse päevikupostitustesse sedavõrd, et annavad need välja ehtsast paberist raamatutena – kas blogipind ei olnud selle teksti tarvis siiski piisavalt preshtiižne materjal?


2. VARASTAMINE


Kas te olete märganud, et kellegi kodune raamaturiiul sisaldab märkimisväärsel hulgal tohletavaid koopiapaberite hunnikuid ehk siis kopeeritud raamatuid? Vist mitte. Aga silmanähtavas koguses võib kodaniku plaadi- või filmikogu koosneda vaid koopiatest – ilmetutest CD-Ride, DVD-Ride karpidest, kui ta ei hoia “varandust” vaid failidena arvutis.


Muusika ja filmide varastamine – originaalidelt kopeerimine või internetiaukudest allalaadimine – on sedavõrd massiline, harilik ja iseenesestmõistetav, et selle kriminaalset aspekti ei teadvusta endale keegi. Suurte plaadifirmade või filmikompaniide poolt kohtusse tiritud “tõmbamisteenust” pakkuva netisaidi või programmi asemel tekib kohe uus ja kavalam. Tasuta jaotatavat kunsti enam purki tagasi ei topi, värskemate aastakäikude kultuuritarbijad ei pruugi enam teadagi, et paaritunnine film võiks midagi maksta, et keegi loodab tehtud vaimutöö eest tasutud saada. Eks varsti saab ka kõik raamatud tasuta kätte, ilma hubasest kodumiljööst raamatukokku lonkimata.


3. JUUTUUBIMINE


Tegevus juutuubimine võib tähendada mitut tegevust, aga nad kõik toimuvad videopildi vaatamiseks loodud keskkonnas YouTube. E-meili või jututubade kaudu laekunud linki de ülevaatamine. YouTube’is leiduvate muusikaklippidega videodisko korraldamine korteripeol.


YouTube’i videote üleslaadimine, olgu nad siis pärit kusagilt telearhiivist või isevalmistatud originaalmaterjal. Juutuubimise vilju on maitsnud filoloog Mai Loog, tümakaansambel 42GO ja nende “Bemmikummid”. Kindlasti sai Rasmus Merivoost tänu diplomifilmi “Tulnukas ehk Valdese päästmine 11 osas” juutuubi riputamisele kõige tuntum noor filmitegija Eestis ja näe! – käesoleval nädalal linastub kinodes tema esimene täispikk mängufilm “Buratino”.


Esmaspäeval, 9. märtsil saatis Kuukulgur Film üle neti laiali kutse “oled oodatud uue Eesti lühifilmi “Suits” esilinastusele Youtube’is ning sellel järgnevale mõttevahetusele sealsamas kommentaaride lehel. Vaatamiseks kliki siia või otsi “suitsufilm”.” Suitsu režissöör on Jan-Erik Nõgisto, peaosas Jan Uuspõld.


YouTube on areen nii amatöörautoritele kui proffidele, YouTube on sinu ja kõigi teiste põhjatu videoteek. Ajaraisk? Juutuubimist saab ka harivalt ära kasutada – popkultuuri ajalugu õppides, vanu poliitikasaateid vaadates, tänapäeva ooperi­ilmas orienteerumises.


Youtube.com’i tähtis sugulane on myspace.com. Myspace on ennekõike kanal helikunsti levitamiseks ja populariseerimiseks. Ja et kodune muusika salvestamine on veelgi lihtsam kui kodustes tingimustes filmi tegemine, on myspace’i kaudu miljonitel algajatel muusikutel sadades miljonites potentsiaalseid kuulajaid.


4. DIGIFOTOGRAAFIA


Digifotograafia on “klõpsu” ja “valmis pildi” vahelt ära pühkinud jändamised pimikus, ilmutus- ja kinnitusvedelike keemilised aurud, kõik tülika. Digifotokate tulekuga on fotograafia tõusnud taas äärmiselt levinud hobiks, kus võib ilmneda lausa kunstikalduvusi või vähemasti -pürgimusi. Lihtsate vahenditega – hea küll, pilditöötlusprogrammiga Adobe Photoshop – võib esialgset kujutist fotol manipulee­rida sellistesse esteetilistesse kõrgustesse, kuhu fantaasia vähegi lubab. Näituse võid üles ­seada arvuti tagant tõusmata – blogisse, spetsiaalsele koduleheküljele, lugematutesse avalikkudesse fotopankadesse, facebooki või orkuti konto juurde. Edasijõudnud võivad avada näituse Eesti Vabariigi virtuaalses saatkonnas Second Life’i keskkonnas. Majanduslikult kindlustatumad võivad lubada endale überkalleid fotoaparaate, millega õnnestub iga kaader, ja avada siis näituse eksootilises arenguriigis pildistatud vaestest restorani Pegasus kriitvalgetel seintel.


Et pildistamise funktsioon on tänapäeval lisatud ka igale mobiiltelefonile, on see kaasa toonud uue ja enneolematu privaatsusekadumise – kus iganes on keegi mobiiltelefoniga, ei või sa end lõkke ääres lõdvaks lastes kindel olla, et ülehomme ei ilmu sinust internetti kompromiteerivad päevapilte. Taskufotokad on kaasa toonud amatöörpaparatsode laine – veel hiljaaegu ilmus Eestis ajakiri, kus võis teenida taskuraha uduste ja kaadrist väljas fotodega riidepoes hinnasilte uurivatest prominentidest.


5. DIGIVIDEO


Digivideo leviku, digifilmikunstnike siginemise põhjus on sama mis digifotograafial. Aparatuur on läinud odavamaks, käepärase­maks, mugavamaks. Ühe filmikese valmistamiseks ei ole sul tarvis kobakat kaamerat, renti­da montaažilauda ega ­minna filmikooli. Piisab tillukesest kaamerast, mõnest programmist koduses arvutis ning ideest. Lõika film kokku, l&u uml;kka internetti üles ja ülejäänud on... võib-olla et ajalugu. Tallinna koolipoiss Urmas Salu tegi lego-klotsidega versiooni tuntud multikaseriaali “Simpsonid” algusest ning nautis BBC2, “­Pealtnägija” ja tänaseks 3 116 235 vaataja tähelepanu YouTube’is. (Kui Urmas kasseerinuks iga vaatamise pealt ühe krooni, siis näitab kiire arvutus – ta teeninuks tänaseks, mmm... 3 116 235 krooni.)


Ning nagu on mobiiltelefon ­fotokaamera, niisamuti on telefon ka filmikaamera.


Amatööroperaatoreid on täis terve maa. PÖFFi festivalil toimus esimene mobiilifilmide ­alafestival ja konkurss MOFF aastal 2007, filmikesed ­linastusid kino Kosmos suurel ekraanil ja selle võitnud Tartu ülikooli tudeng Tõnn Sikk lausus ­Päevalehes: “Filmimiseks läks umbes pool tundi, häälte pealelugemiseks üks ja monteerimiseks kaks tundi.”


Portsu tööst saavad politseinikud tänapäeval ära teha, vaadates uudistemagasini “Reporter”.


Operaatorid üle maa saadavad sinna kokku videolõike paljaste rindadega liiklushuligaanidest, tänavakaklustest ja võigastest vahejuhtumitest, kui noored peremehed asotsiaalide peal sadismi harrastavad. Just, mida iganes sa plaanid teha, pane korralikud riided selga – kaameramehi on sedavõrd palju, et järgmisel nädalal võid juba televiisoris olla.


6. NETIIDENTITEET


Selleks, et võhivõõrastele joonelt selgeks teha oma hoiakut, meelsust, kuuluvust või lemmikartiste-näitlejaid, kõlbas 15 aastat tagasi T-särk (või inimese välimus üleüldisemalt).


T-särk näiteks bändipildi või asutuse logoga, kus töötad, või ka Viru Valge pearätt. Täna saab “t-särki” päevas kümneid kordi vahetada – MSNis fotot-illustratsiooni vahetades (alustad päeva Üksikvanem-Jaagu, lõpetad Füürer-Ruti pildiga) või nime tagust tujukirjeldust muutes.


Seda näevad mõistagi vaid sinu MSNkonda kuuluvad tuttavad, kuid internet pakub lugematul hulgal võimalusi enese agenda selgitamiseks, nii et see kaugele ja kõigile soovijatele kostaks.


Blogisse võid kirja panna terve oma eluloo. Sotsiaal­sed võrgustikud (facebook, orkut, rate, myspace) annavad võime hoida käest kinni kogu sõprus- ja tutvuskonnaga. Sealsamas võid liituda sarnase silmavärviga pärnakate kommuuniga, astuda Mats Traadi pooldajate või vihkajate klubisse. Muusikakaupluses, arhiivis discogs.com või kuulamiskeskkonnas Last FM enese kontot avades võid üksipulgi oma muusikamaitse ja plaadikollektsiooni kõigile uurimiseks või võrdlemiseks üles seada. Jne.


IT-ekspert Linnar Viik on öelnud: “Enamiku internetipõlvkonna jaoks on netis toimuv päris elu, internet lahutamatu osa elust. Seega ei maksa ka irooniliselt kulmu kergitada, kui keegi ütleb: “Rate on päris elu.” See ongi elu ning seda tõsisemalt tuleb suhtluskeskkondade teenuste sisusse suhtuda.”


7. TÕSIELU-TV


Reality-TV on uutest kultuuriliigutustest oma olluselt tõenäoliselt kõige madalamaks peetav – nii sarjade vaatamine, kui nendes osalemine. 90ndate keskel MTVs käivitatud reality-sarjad ei ole muutnud vaid teletarbijate  õhtuse meelelahutuse ootusi. Reality-TV on tõuganud populaarsemaks ka ehtsa dokumentalistika, muutnud dokkide valmistamise meetodeid.


Tõsielu-TV on tunginud tõsiellu - vaata näiteks Jackassi kopeerivaid noori uljureid.


8. KEELEUUEND AMINE


Uute sõnade keelde toomine ei ole kunagi olnud vaid Johannes Aaviku ja Paul Ariste õpilaste suletud tegevusvaldkond. Elav keel saab alalõpmata lisa kõnekeelest ja võõramaa keeltest.


Uusi sõnu toodab pidevalt juurde üha arenev tehnoloogia (kas sinu arvuti räägib sinuga eesti keeles? Mõistad sa iga tema sõna?), täitsa ametliku käiguga toimuvad uute sõnade konkursid.


Näiteks toimus üks konkurss selle heaks, et Euroopa Liidu toimingutest saaks eesti keeles rääkida, ning sealt pärit Ain Kaalepi leiutis “lõimumine” peaks juba kõigile mõistetav olema.


Keel uueneb lakkamatult ka keeleametitest märksa madalamatel korrustel. Ja ülemaailmselt.


Tähtis roll on siin sellel, et suur osa suhtlemisest käib tänapäeval trükkides – SMS, MSN, elektronpost, foorumid ja teadetetahvlid netis. Ning et tüütu tähtede toksimine läheks ladusamalt, kiputakse sõnu ja väljendeid lühendama, sõnade asemel kasutatakse sümboleid ja numbreid. Värskeid mõisteid ei tooda pelgalt lühendamine, ka originaalitsemisel on oluline roll. Eriti agarad on (inglise keelest inspireeritud) netikeelt arendama teismelised – Ain Kaalepile tundub rate-keel ilmselt veidra häälitsemisena. Et uutel lühendatud väljenditel on jututubades ja netitahvlitel suur publik ning kasutajaskond, levivad uudissõnad kiiresti ja kaugemale mõne väiksema seltskonna sise­keelepruugist. Samamoodi jõuavad nad moodsast txt-keelest ka kõnekeelde. Ega ei ole mõistmiseks oluline, kui su vestluspartner tänaval ütleb “see” asemel “se”, aga kui ta ütleb “hea küll” asemel “k”? Või teatab “sinna ei tasu minna immho”, või küsib “kus see juhtus, irrlis või?”.


9. GAY-SPOTTING


Gay-spotting ehk homoseksuaali märkamine. Kas aastal 1995 võisid välikohvikutes või televiisori taga passivad seltskonnad sedavõrd enesekindlal moel tänaval või ekraanilt möödujaid vahtides nende seksuaalseid eelistusi paika panna? Ei usu. Paljud üldse siis teadsid, mida kujutab endast vikerkaare-värvides lipp? No just.


Inimeste – isegi väikeste laste, aga võibolla et mitte niivõrd vanurite – teadmised gay-iseloomudest, oskused välja lugeda seksuaalset orientatsiooni kehakeelest, rõivaste värvidest ja lõigetest, aktsendi iseärasustest, sõnakasutusest on määratult kasvanud, võib-olla et isegi ülemäära. Gay’d esinevad prime-time’is seebiseriaalides, reality-show’des, telemängudes, gay’d peavad akna taga paraadi. Gay on muutunud meinstriimiks, saanud nii tavaliseks ja harjumuspäraseks osaks elust, et jääb vaid imestada, kuidas keegi jaksab neid nii sõjakalt vihata.


10. KONVERENTSID


Peaaegu igale valgekraelisele ametialale leidub aastas paar-kolm temaatilist konverentsi, mis mitut viisi kasulikud. Töökoht maksab kopsaka osalemistasu (kui hästi läheb) ja töörutiinist saab paariks päevaks vabaks. Konverentsil osalemine asendab kunagist igapühapäevast kirikuskäimist, sest loota on, et kõike kuuldut hoolikalt kõrva taha pannes ja edasises elus hoolsalt silmas pidades läheb elu paremaks ja hinge istutab end rahulolu “ma olen õige”.

Loengud asendaksid justkui ka raamatute lugemist – milleks raamatuga aega viita, kui autor ja guru on väljamaalt kohale veetud. Paaripäevane konverentsikomandeering Pärnusse võrdub vaimusilmas viie raa matu läbilugemisega, boonuseks kokaiinitriibud klubipeldikus ja juhuseks uute tuttavatega konkureerivast firmast.


Ka laiematele massidele on suunatud omad usku paremasse ellu lubavad kihutuskoosolekud – neid nimetatakse koolitusteks. Seal valitseb Peep Vain. Majanduslanguse külmades leekides näib konverentsiäri küll soiku jäänud olevat. Mis nad räägivadki, et... kõigepealt loobutakse asjadest, mis just hädavajalikud ei ole?
Ei saa läbi “säutsuta”

Maitsemasinad

Sa paned netikaupluses oma ostukorvi mõne plaadi, raamatu, filmi, ning järgmisel hetkel ütleb seesama netikauplus, milline plaat, raamat, film võiks sulle tõenäoliselt samuti huvi pakkuda või meeldida. Veel see päris nii ei ole, ent peagi võib laisem tarbija maitse üle otsustamise täies mahus masina kätte usaldada. Milleks viita aega võrdlusi ning viiteid täis arvustuste lugemisega ajalehes, eks?

“Säutsumine”
Ehk tviitide (teadete) jätmine parasjagu käsil oleva tegevuse kohta ehk kiirblogimine keskkonnas http://www.twitter.com / ja ka “säutsude” tarbimine. Tuntumad “säutsujad” on Barack Obama, Nick Cave, Kanye West. Loe ka Argo Ideoni aritklit ““Säuts” kui sotsiaalmeedia ehituskivi” (Areen 16.1.2009)

Sõltumatu ajakirjandus / TÕEajakirjandus

Pärast 9/11 ei olnud maailm enam endine – õhk sai vandenõuteooriatest nii paks, et käivitas enneolematu hooga vandenõuteooriate raamatuteks trükkimise ning tekitas hulganisti suurtest meediafirmadest sõltumatuid ja alternatiivseid tõelist tõde kuulutavaid meediaväljaandeid. Peamiselt internetis, kus seda on odavam teha. Eestis sai ära-usu-kedagi-peale-minu meedia tuule alla Lihula sambatralli ja ELiga liitumise paiku, tõde teadsid Terve Mõistuse Sündikaat, Tammejuure Mõttekoda, uuesti aktiveerus Sõltumatu Infokeskus, senisest häälekamalt lärmas Nõmme Raadio ning Oliver Kruuda rajas heade uudiste meediaimpeeriumi.

Kommentaaridebiilikud

Delfi arvamuslugude rubriigi ja uudse kommenteerimiskeskkonna lansseerimisel kõneldi “kollektiivse aju” ja “quick-thinkerite” pealetungist ning kommentaari jätmise võimalus levis kulutulena igasse netilehte. Täna räägitakse ühisest peldikuseinast, oodatakse leimivaba internetti, toimuvad kohtuistungid kommentaaride sisu pärast.

Klikiajakirjandus

Ehk kollane ajakirjandus netis, mille ainus eesmärk on provotseerida inimest pealkirjadele klikkima.

VJ

Video-jockey’d, visuaalikunstnikud, kes kuvavad klubiseinale liikuvaid pilte muusika rütmide tiksumisele vastavalt. Kas mingi osa publikust läheb klubiüritusele just seepärast, et programmis on ka suurepärased VJd? Nii mõnedki arvavad, et lähevad küll.

Wikipedia

Netientsüklopeedia, mida võib täiendada igaüks ja mis on seetõttu nii ebausaldusväärne, et plaanitakse vaid teadlaste ja õpetlaste koostatud netientsüklopeedia loomist. Aga kuidas jõuavad siis digitaalsesse teatmeteosesse olulised terminid tänavalt, need, mida teadlased veel ei tea?

Digitelevisioon

Salvestab ja broneerib, telekavad on puldivajutuse kaugusel ja pilt on ka ikka märksa parem.

Track’ide kuulamine

Ehk lugude kuulamine ehk albumiformaadi surm. Tarbija ei pruugi osta (või varastada) tervet heliplaati, muusiku terviklikku kunstiteost, vaid üksnes enim meeldivad muusikapalad selt heliplaadilt. Hoiab kokku raha ja kõvakettaruumi, album kui teos pudeneb tükkideks.  

Arvuti- ja videomängud

Totaalselt läbipõimunud filmi- ja helikunstiga.

e-meeleavaldused
Internet on mugavaks teinud ka kõikvõimalikud poolt- ja vastuhääletamised. Kas keegi viitsinuks koguda tänavanurgal paberile sedavõrd palju allkirju Sakala keskuse, Vabadussamba, SLÕhtulehe, Linnateatri vs Kultuurikatla, Hiiumaa tuulepargi jpt teravate küsimuste poolt ja vastu, kui nutikas itimees ei pakuks lahendust, kuidas koguda allkirju tubases netis?

* mis on puudu? Anna olulistest kultuuri ja käitumist mõjutavatest liigutustest teada kommentaarinurgas www.ekspress.ee .