13.03.2009, 00:00
Kümme uut kultuuriliigutust
Siim Nestor reastab olulisemad ja levinumad kultuuritoimingud, mis on siginenud meie igapäevasesse ellu viimase kümne aasta jooksul.
Eesti kirjanike raputas just nüüdaegu Google’i üleskutse
kaasa tulla hiigelkompanii poolse digitaliseerimisprojektiga, mille käigus
võiksid internetti kolida kõik maailma raamatud.
Esmajoones tekitas kirjanikes pahameelt ründav toon, millega Google
läbirääkimisi alustas, kuid eks puksitakse ettepanekule vastu ka
võõristusest ja arusaamatusest. Alates küsimusest “mis
on Google?” (vanema generatsiooni kirjanike hulgas) kuni
küsimusteni, “kes, kui palju ja millist kasu sellest [Google’i
digitaalse raamatukoguga liitumisest] saab?”.
Andmata
kirjanikele nõu, kuidas guuglile vastata, tuleb tunnistada, et maailma
kirjasõna digitaliseerimine ei alanud teadaandest-kuulutusest
veebruarikuises Päevalehes, vaid kestab juba mõnda aega ning
kestab, kuni ilmas jätkub elektrit interneti töös hoidmiseks.
Filmikunst, muusika on digitaliseeritud, autoritel käest võetud,
saab näha, kaua läheb raamatute muutumisega e-raamatuteks ning kui
kasulik või kahjulik on ühele kirjanikule digitaliseeritud
raamatukogus olemasolemine või sealt eemalehoidmine.
Inimene päevitab rannas. Tal tekib kasutu vedelemise kõrvale
midagi kasulikku lugeda. Tal on võimekas mobiiltelefon ja rannaribal
tänu Kõule suurepärane netiühendus. Ta tellib telefoniga
netist raamatu, võib-olla et audioraamatu, ja päikse käes
praadimise kõrvale on tal raamat loetud (või siis
“kuulatud”). See ei ole tehnokrattide tulevikuunelm. See on
täiesti argine reaalsus.
Tehnoloogia areng on
pöördumatult muutnud viise, kuidas me kultuuri tarbime. Ja mitte
ainult.
Tehnoloogia areng on muutnud ka seda, kuidas kunsti luuakse
ja kuidas see auditooriumini viiakse. Aparatuur filmi tegemiseks –
kaamera, arvutiprogrammid monteerimiseks ja helindamiseks – on nii
kättesaadav, odav ja mugav kasutada, et ühe filmi (suure kinoga
võrreldes tehniliselt mõistagi üliprimitiivse) saab valmis
igaüks, kes viitsib. Ja publik on sama kaugel kui algaja filmikunstniku
nägu arvutiekraanist. Vahemeeste (levitajad, kirjastajad,
väljaandjad), samuti õpipoisi- ja selliaastate roll aina kahaneb.
Viis aastat tagasi kirjutasin Areeni kaaneloo digitaalse aja
mp3-staaridest, kodumuusikutest, kel on enneolematut ladusad võimalused
muusikat luua ja see ülejäänud gloobusele kuuldavaks teha.
Tänase Areeni külgedele on laotatud kümme kultuuriliigutust,
mida kümme (või viisteist? – kes seda teab) aastat tagasi
veel ei eksisteerinud või mida siis kultuuri toitumisahelas aktiivses
või passiivses osalemises tingimata oluliseks ei peetud. Kõik
nimetatud “liigutused” on teada-tuntud liigutused, liiga
igapäevased, et neid uudseteks pidada, pigem on tegu olevikku vaatava
nimekirja kui tulevikumuusikaga. Uued revolutsioonid, mis muudavad
kultuuritarbimist ja -loomist, sünnivad ja siginevad kusagil ajudes
või ajurünnakutel iga päev ning jõuavad
läbilöögini massidesse väga juhuslikult (mida mugavam, seda
tõenäolisemalt edukas). Enamasti on nad seotud uue tehnoloogiaga,
aga mitte ainult.
Kümmekond aastat tagasi küsis siinsamas
Jakob Karu, kas kultuuriajakirjanik, kes ei tee endale selgeks lihtsamaid
arvutifunktsioone ja liiklemist internetis, jääb ellu. Täna
võib küsida, kas kultuuriajakirjanik jääb ellu, kui ta ei
tea, mida tähendavad tähtede kombinatsioonid “mp3”,
“codec”, “GB”, “serato”,
“tag”... Kas kultuuriajakirjandus jääb ellu, kui ta ei
pööra tähelepanu mobiilifilmide ja veebifilmide festivalidele?
Kas kultuu
riväljaanne jääb ellu, kui ta ei palka toimetusse ekstra
inimest, kes YouTube’is passib (juutuubib); kõiki sotsiaalseid
võrgustikke, failivahetusprogramme või tarbimist või
loometööd hõlbustavaid uusi vidinaid enda nahal ei katseta?
Kindlasti jääb ellu. Ainult, et ta võib rääkida
mitte üksnes erinevas keeles, vaid ka teistest asjadest kui uus ja
lõpmatult ahne tehnoloogiliselt pädev kultuuritarbija.
10 tähtsamat uut kultuuriliigutust
1. BLOGIMINE
Kuigi blogiilm on siiani valdavalt
täis teateid, mida eesoleva blogi omanik unes nägi või
milliseid uusi demograafilisi tähelepanekuid ta täna hommikul
trollibussis tegi, on võimalik mööda blogisid mütates ka
mõistlikult ja üsna kasulikult aega veeta. Mõned
blogiapostlid prõmmivad vastu rinda, et nad söövad
operatiivsuse ja sõltumatuse koha pealt varsti pärisajakirjanduse
välja. Vaid mõni aasta Eestis välja antud aasta ajaveebide
auhindade “galad” on küll märksa rahvarohkemad ja
glamuursemad kui ajakirjanduse aastaauhindade peod – kuid milline blogi
kataks kõiki teemasid, mis kas või ühes Ekspressi numbris
kajastatud on?
Blogid on saanud oluliseks kanaliks muusika
promomisel – plaadifirmad ja artistid saadavad mõjukamatele
ajaveebidele värsket muusikat, et need netikülgedel kuulamiseks
üles seataks.
Räägitakse blogidest tuule tiibadesse
saanud rock-tähtedest ja isegi tantsumuusikaliigist blog-house (millised
on blog-house’i ainuomased loomujooned, kas keegi oskab öelda,
palun?). Värsketest ja vanadest, põrandaalustest ja suurtest
kassahittfilmidest peavad veebipäevikuid nii sõnakehvad
amatöörkriitikud kui hästi makstud profid. Eesti
poliitikavaatlejad registreerivad aeg-ajalt tipp-poliitikute vahelisi
blogisõdasid ning imestavad, miks peaminister blogi ei pea. Blogisid
saab rakendada eksabikaasade ja muude vaenlaste süstemaatiliseks
mustamiseks. Mõned blogipidajad kiinduvad tuttavate
kiidusõnavõttude saatel kuude/aastate pikkustesse
päevikupostitustesse sedavõrd, et annavad need välja ehtsast
paberist raamatutena – kas blogipind ei olnud selle teksti tarvis siiski
piisavalt preshtiižne materjal?
2. VARASTAMINE
Kas te olete märganud, et kellegi kodune raamaturiiul sisaldab
märkimisväärsel hulgal tohletavaid koopiapaberite hunnikuid ehk
siis kopeeritud raamatuid? Vist mitte. Aga silmanähtavas koguses
võib kodaniku plaadi- või filmikogu koosneda vaid koopiatest
– ilmetutest CD-Ride, DVD-Ride karpidest, kui ta ei hoia
“varandust” vaid failidena arvutis.
Muusika ja filmide
varastamine – originaalidelt kopeerimine või internetiaukudest
allalaadimine – on sedavõrd massiline, harilik ja
iseenesestmõistetav, et selle kriminaalset aspekti ei teadvusta
endale keegi. Suurte plaadifirmade või filmikompaniide poolt kohtusse
tiritud “tõmbamisteenust” pakkuva netisaidi või
programmi asemel tekib kohe uus ja kavalam. Tasuta jaotatavat kunsti enam purki
tagasi ei topi, värskemate aastakäikude kultuuritarbijad ei pruugi
enam teadagi, et paaritunnine film võiks midagi maksta, et keegi loodab
tehtud vaimutöö eest tasutud saada. Eks varsti saab ka kõik
raamatud tasuta kätte, ilma hubasest kodumiljööst raamatukokku
lonkimata.
3. JUUTUUBIMINE
Tegevus juutuubimine võib tähendada mitut tegevust, aga nad
kõik toimuvad videopildi vaatamiseks loodud keskkonnas YouTube. E-meili
või jututubade kaudu laekunud linki
de ülevaatamine. YouTube’is leiduvate muusikaklippidega videodisko
korraldamine korteripeol.
YouTube’i videote
üleslaadimine, olgu nad siis pärit kusagilt telearhiivist või
isevalmistatud originaalmaterjal. Juutuubimise vilju on maitsnud filoloog Mai
Loog, tümakaansambel 42GO ja nende “Bemmikummid”. Kindlasti
sai Rasmus Merivoost tänu diplomifilmi “Tulnukas ehk Valdese
päästmine 11 osas” juutuubi riputamisele kõige tuntum
noor filmitegija Eestis ja näe! – käesoleval nädalal
linastub kinodes tema esimene täispikk mängufilm
“Buratino”.
Esmaspäeval, 9. märtsil saatis
Kuukulgur Film üle neti laiali kutse “oled oodatud uue Eesti
lühifilmi “Suits” esilinastusele Youtube’is ning sellel
järgnevale mõttevahetusele sealsamas kommentaaride lehel.
Vaatamiseks kliki siia või otsi “suitsufilm”.” Suitsu
režissöör on Jan-Erik Nõgisto, peaosas Jan Uuspõld.
YouTube on areen nii amatöörautoritele kui proffidele,
YouTube on sinu ja kõigi teiste põhjatu videoteek. Ajaraisk?
Juutuubimist saab ka harivalt ära kasutada – popkultuuri ajalugu
õppides, vanu poliitikasaateid vaadates, tänapäeva
ooperiilmas orienteerumises.
Youtube.com’i tähtis
sugulane on myspace.com. Myspace on ennekõike kanal helikunsti
levitamiseks ja populariseerimiseks. Ja et kodune muusika salvestamine on
veelgi lihtsam kui kodustes tingimustes filmi tegemine, on myspace’i
kaudu miljonitel algajatel muusikutel sadades miljonites potentsiaalseid
kuulajaid.
4. DIGIFOTOGRAAFIA
Digifotograafia
on “klõpsu” ja “valmis pildi” vahelt ära
pühkinud jändamised pimikus, ilmutus- ja kinnitusvedelike keemilised
aurud, kõik tülika. Digifotokate tulekuga on fotograafia
tõusnud taas äärmiselt levinud hobiks, kus võib ilmneda
lausa kunstikalduvusi või vähemasti -pürgimusi. Lihtsate
vahenditega – hea küll, pilditöötlusprogrammiga Adobe
Photoshop – võib esialgset kujutist fotol manipuleerida
sellistesse esteetilistesse kõrgustesse, kuhu fantaasia vähegi
lubab. Näituse võid üles seada arvuti tagant
tõusmata – blogisse, spetsiaalsele koduleheküljele,
lugematutesse avalikkudesse fotopankadesse, facebooki või orkuti konto
juurde. Edasijõudnud võivad avada näituse Eesti Vabariigi
virtuaalses saatkonnas Second Life’i keskkonnas. Majanduslikult
kindlustatumad võivad lubada endale überkalleid fotoaparaate,
millega õnnestub iga kaader, ja avada siis näituse eksootilises
arenguriigis pildistatud vaestest restorani Pegasus kriitvalgetel seintel.
Et pildistamise funktsioon on tänapäeval lisatud ka igale
mobiiltelefonile, on see kaasa toonud uue ja enneolematu privaatsusekadumise
– kus iganes on keegi mobiiltelefoniga, ei või sa end lõkke
ääres lõdvaks lastes kindel olla, et ülehomme ei ilmu
sinust internetti kompromiteerivad päevapilte. Taskufotokad on kaasa
toonud amatöörpaparatsode laine – veel hiljaaegu ilmus Eestis
ajakiri, kus võis teenida taskuraha uduste ja kaadrist väljas
fotodega riidepoes hinnasilte uurivatest prominentidest.
5.
DIGIVIDEO
Digivideo leviku, digifilmikunstnike siginemise
põhjus on sama mis digifotograafial. Aparatuur on läinud odavamaks,
käepärasemaks, mugavamaks. Ühe filmikese valmistamiseks ei
ole sul tarvis kobakat kaamerat, rentida montaažilauda ega minna
filmikooli. Piisab tillukesest kaamerast, mõnest programmist koduses
arvutis ning ideest. Lõika film kokku, l&u
uml;kka internetti üles ja ülejäänud on... võib-olla
et ajalugu. Tallinna koolipoiss Urmas Salu tegi lego-klotsidega versiooni
tuntud multikaseriaali “Simpsonid” algusest ning nautis BBC2,
“Pealtnägija” ja tänaseks 3 116 235
vaataja tähelepanu YouTube’is. (Kui Urmas kasseerinuks iga vaatamise
pealt ühe krooni, siis näitab kiire arvutus – ta teeninuks
tänaseks, mmm... 3 116 235 krooni.)
Ning nagu on
mobiiltelefon fotokaamera, niisamuti on telefon ka filmikaamera.
Amatööroperaatoreid on täis terve maa. PÖFFi festivalil
toimus esimene mobiilifilmide alafestival ja konkurss MOFF aastal 2007,
filmikesed linastusid kino Kosmos suurel ekraanil ja selle võitnud
Tartu ülikooli tudeng Tõnn Sikk lausus Päevalehes:
“Filmimiseks läks umbes pool tundi, häälte pealelugemiseks
üks ja monteerimiseks kaks tundi.”
Portsu tööst
saavad politseinikud tänapäeval ära teha, vaadates
uudistemagasini “Reporter”.
Operaatorid üle maa
saadavad sinna kokku videolõike paljaste rindadega liiklushuligaanidest,
tänavakaklustest ja võigastest vahejuhtumitest, kui noored
peremehed asotsiaalide peal sadismi harrastavad. Just, mida iganes sa plaanid
teha, pane korralikud riided selga – kaameramehi on sedavõrd
palju, et järgmisel nädalal võid juba televiisoris olla.
6. NETIIDENTITEET
Selleks, et
võhivõõrastele joonelt selgeks teha oma hoiakut, meelsust,
kuuluvust või lemmikartiste-näitlejaid, kõlbas 15 aastat
tagasi T-särk (või inimese välimus
üleüldisemalt).
T-särk näiteks bändipildi
või asutuse logoga, kus töötad, või ka Viru Valge
pearätt. Täna saab “t-särki” päevas
kümneid kordi vahetada – MSNis fotot-illustratsiooni vahetades
(alustad päeva Üksikvanem-Jaagu, lõpetad Füürer-Ruti
pildiga) või nime tagust tujukirjeldust muutes.
Seda
näevad mõistagi vaid sinu MSNkonda kuuluvad tuttavad, kuid internet
pakub lugematul hulgal võimalusi enese agenda selgitamiseks, nii et see
kaugele ja kõigile soovijatele kostaks.
Blogisse võid
kirja panna terve oma eluloo. Sotsiaalsed võrgustikud (facebook,
orkut, rate, myspace) annavad võime hoida käest kinni kogu
sõprus- ja tutvuskonnaga. Sealsamas võid liituda sarnase
silmavärviga pärnakate kommuuniga, astuda Mats Traadi pooldajate
või vihkajate klubisse. Muusikakaupluses, arhiivis discogs.com
või kuulamiskeskkonnas Last FM enese kontot avades võid
üksipulgi oma muusikamaitse ja plaadikollektsiooni kõigile
uurimiseks või võrdlemiseks üles seada. Jne.
IT-ekspert Linnar Viik on öelnud: “Enamiku
internetipõlvkonna jaoks on netis toimuv päris elu, internet
lahutamatu osa elust. Seega ei maksa ka irooniliselt kulmu kergitada, kui keegi
ütleb: “Rate on päris elu.” See ongi elu ning seda
tõsisemalt tuleb suhtluskeskkondade teenuste sisusse suhtuda.”
7. TÕSIELU-TV
Reality-TV on uutest
kultuuriliigutustest oma olluselt tõenäoliselt kõige
madalamaks peetav – nii sarjade vaatamine, kui nendes osalemine. 90ndate
keskel MTVs käivitatud reality-sarjad ei ole muutnud vaid
teletarbijate õhtuse meelelahutuse ootusi. Reality-TV on
tõuganud populaarsemaks ka ehtsa dokumentalistika, muutnud dokkide
valmistamise meetodeid.
Tõsielu-TV on tunginud
tõsiellu - vaata näiteks Jackassi kopeerivaid noori uljureid.
8. KEELEUUEND
AMINE
Uute sõnade keelde toomine ei ole kunagi olnud vaid
Johannes Aaviku ja Paul Ariste õpilaste suletud tegevusvaldkond. Elav
keel saab alalõpmata lisa kõnekeelest ja võõramaa
keeltest.
Uusi sõnu toodab pidevalt juurde üha arenev
tehnoloogia (kas sinu arvuti räägib sinuga eesti keeles?
Mõistad sa iga tema sõna?), täitsa ametliku käiguga
toimuvad uute sõnade konkursid.
Näiteks toimus üks
konkurss selle heaks, et Euroopa Liidu toimingutest saaks eesti keeles
rääkida, ning sealt pärit Ain Kaalepi leiutis
“lõimumine” peaks juba kõigile mõistetav
olema.
Keel uueneb lakkamatult ka keeleametitest märksa
madalamatel korrustel. Ja ülemaailmselt.
Tähtis roll on
siin sellel, et suur osa suhtlemisest käib tänapäeval
trükkides – SMS, MSN, elektronpost, foorumid ja teadetetahvlid
netis. Ning et tüütu tähtede toksimine läheks ladusamalt,
kiputakse sõnu ja väljendeid lühendama, sõnade asemel
kasutatakse sümboleid ja numbreid. Värskeid mõisteid ei tooda
pelgalt lühendamine, ka originaalitsemisel on oluline roll. Eriti agarad
on (inglise keelest inspireeritud) netikeelt arendama teismelised – Ain
Kaalepile tundub rate-keel ilmselt veidra häälitsemisena. Et uutel
lühendatud väljenditel on jututubades ja netitahvlitel suur publik
ning kasutajaskond, levivad uudissõnad kiiresti ja kaugemale mõne
väiksema seltskonna sisekeelepruugist. Samamoodi jõuavad nad
moodsast txt-keelest ka kõnekeelde. Ega ei ole mõistmiseks
oluline, kui su vestluspartner tänaval ütleb “see” asemel
“se”, aga kui ta ütleb “hea küll” asemel
“k”? Või teatab “sinna ei tasu minna immho”,
või küsib “kus see juhtus, irrlis või?”.
9. GAY-SPOTTING
Gay-spotting ehk homoseksuaali
märkamine. Kas aastal 1995 võisid välikohvikutes või
televiisori taga passivad seltskonnad sedavõrd enesekindlal moel
tänaval või ekraanilt möödujaid vahtides nende
seksuaalseid eelistusi paika panna? Ei usu. Paljud üldse siis teadsid,
mida kujutab endast vikerkaare-värvides lipp? No just.
Inimeste
– isegi väikeste laste, aga võibolla et mitte niivõrd
vanurite – teadmised gay-iseloomudest, oskused välja lugeda
seksuaalset orientatsiooni kehakeelest, rõivaste värvidest ja
lõigetest, aktsendi iseärasustest, sõnakasutusest on
määratult kasvanud, võib-olla et isegi
ülemäära. Gay’d esinevad prime-time’is
seebiseriaalides, reality-show’des, telemängudes, gay’d peavad
akna taga paraadi. Gay on muutunud meinstriimiks, saanud nii tavaliseks ja
harjumuspäraseks osaks elust, et jääb vaid imestada, kuidas
keegi jaksab neid nii sõjakalt vihata.
10.
KONVERENTSID
Peaaegu igale valgekraelisele ametialale leidub
aastas paar-kolm temaatilist konverentsi, mis mitut viisi kasulikud.
Töökoht maksab kopsaka osalemistasu (kui hästi läheb) ja
töörutiinist saab paariks päevaks vabaks. Konverentsil osalemine
asendab kunagist igapühapäevast kirikuskäimist, sest loota on,
et kõike kuuldut hoolikalt kõrva taha pannes ja edasises elus
hoolsalt silmas pidades läheb elu paremaks ja hinge istutab end rahulolu
“ma olen õige”.
Loengud asendaksid justkui ka
raamatute lugemist – milleks raamatuga aega viita, kui autor ja guru on
väljamaalt kohale veetud. Paaripäevane konverentsikomandeering
Pärnusse võrdub vaimusilmas viie raa
matu läbilugemisega, boonuseks kokaiinitriibud klubipeldikus ja juhuseks
uute tuttavatega konkureerivast firmast.
Ka laiematele massidele on
suunatud omad usku paremasse ellu lubavad kihutuskoosolekud – neid
nimetatakse koolitusteks. Seal valitseb Peep Vain. Majanduslanguse
külmades leekides näib konverentsiäri küll soiku
jäänud olevat. Mis nad räägivadki, et... kõigepealt
loobutakse asjadest, mis just hädavajalikud ei ole?
Ei saa läbi “säutsuta”
Maitsemasinad
Sa paned netikaupluses oma ostukorvi mõne plaadi, raamatu, filmi, ning järgmisel hetkel ütleb seesama netikauplus, milline plaat, raamat, film võiks sulle tõenäoliselt samuti huvi pakkuda või meeldida. Veel see päris nii ei ole, ent peagi võib laisem tarbija maitse üle otsustamise täies mahus masina kätte usaldada. Milleks viita aega võrdlusi ning viiteid täis arvustuste lugemisega ajalehes, eks?
“Säutsumine”
Ehk tviitide (teadete) jätmine parasjagu käsil oleva tegevuse kohta ehk kiirblogimine keskkonnas http://www.twitter.com / ja ka “säutsude” tarbimine. Tuntumad “säutsujad” on Barack Obama, Nick Cave, Kanye West. Loe ka Argo Ideoni aritklit ““Säuts” kui sotsiaalmeedia ehituskivi” (Areen 16.1.2009)
Sõltumatu ajakirjandus / TÕEajakirjandus
Pärast 9/11 ei olnud maailm enam endine – õhk sai vandenõuteooriatest nii paks, et käivitas enneolematu hooga vandenõuteooriate raamatuteks trükkimise ning tekitas hulganisti suurtest meediafirmadest sõltumatuid ja alternatiivseid tõelist tõde kuulutavaid meediaväljaandeid. Peamiselt internetis, kus seda on odavam teha. Eestis sai ära-usu-kedagi-peale-minu meedia tuule alla Lihula sambatralli ja ELiga liitumise paiku, tõde teadsid Terve Mõistuse Sündikaat, Tammejuure Mõttekoda, uuesti aktiveerus Sõltumatu Infokeskus, senisest häälekamalt lärmas Nõmme Raadio ning Oliver Kruuda rajas heade uudiste meediaimpeeriumi.
Kommentaaridebiilikud
Delfi arvamuslugude rubriigi ja uudse kommenteerimiskeskkonna lansseerimisel kõneldi “kollektiivse aju” ja “quick-thinkerite” pealetungist ning kommentaari jätmise võimalus levis kulutulena igasse netilehte. Täna räägitakse ühisest peldikuseinast, oodatakse leimivaba internetti, toimuvad kohtuistungid kommentaaride sisu pärast.
Klikiajakirjandus
Ehk kollane ajakirjandus netis, mille ainus eesmärk on provotseerida inimest pealkirjadele klikkima.
VJ
Video-jockey’d, visuaalikunstnikud, kes kuvavad klubiseinale liikuvaid pilte muusika rütmide tiksumisele vastavalt. Kas mingi osa publikust läheb klubiüritusele just seepärast, et programmis on ka suurepärased VJd? Nii mõnedki arvavad, et lähevad küll.
Wikipedia
Netientsüklopeedia, mida võib täiendada igaüks ja mis on seetõttu nii ebausaldusväärne, et plaanitakse vaid teadlaste ja õpetlaste koostatud netientsüklopeedia loomist. Aga kuidas jõuavad siis digitaalsesse teatmeteosesse olulised terminid tänavalt, need, mida teadlased veel ei tea?
Digitelevisioon
Salvestab ja broneerib, telekavad on puldivajutuse kaugusel ja pilt on ka ikka märksa parem.
Track’ide kuulamine
Ehk lugude kuulamine ehk albumiformaadi surm. Tarbija ei pruugi osta (või varastada) tervet heliplaati, muusiku terviklikku kunstiteost, vaid üksnes enim meeldivad muusikapalad selt heliplaadilt. Hoiab kokku raha ja kõvakettaruumi, album kui teos pudeneb tükkideks.
Arvuti- ja videomängud
Totaalselt läbipõimunud filmi- ja helikunstiga.
e-meeleavaldused
Internet on mugavaks teinud ka kõikvõimalikud poolt- ja vastuhääletamised. Kas keegi viitsinuks koguda tänavanurgal paberile sedavõrd palju allkirju Sakala keskuse, Vabadussamba, SLÕhtulehe, Linnateatri vs Kultuurikatla, Hiiumaa tuulepargi jpt teravate küsimuste poolt ja vastu, kui nutikas itimees ei pakuks lahendust, kuidas koguda allkirju tubases netis?
* mis on puudu? Anna olulistest kultuuri ja käitumist mõjutavatest liigutustest teada kommentaarinurgas www.ekspress.ee .
Maitsemasinad
Sa paned netikaupluses oma ostukorvi mõne plaadi, raamatu, filmi, ning järgmisel hetkel ütleb seesama netikauplus, milline plaat, raamat, film võiks sulle tõenäoliselt samuti huvi pakkuda või meeldida. Veel see päris nii ei ole, ent peagi võib laisem tarbija maitse üle otsustamise täies mahus masina kätte usaldada. Milleks viita aega võrdlusi ning viiteid täis arvustuste lugemisega ajalehes, eks?
“Säutsumine”
Ehk tviitide (teadete) jätmine parasjagu käsil oleva tegevuse kohta ehk kiirblogimine keskkonnas http://www.twitter.com / ja ka “säutsude” tarbimine. Tuntumad “säutsujad” on Barack Obama, Nick Cave, Kanye West. Loe ka Argo Ideoni aritklit ““Säuts” kui sotsiaalmeedia ehituskivi” (Areen 16.1.2009)
Sõltumatu ajakirjandus / TÕEajakirjandus
Pärast 9/11 ei olnud maailm enam endine – õhk sai vandenõuteooriatest nii paks, et käivitas enneolematu hooga vandenõuteooriate raamatuteks trükkimise ning tekitas hulganisti suurtest meediafirmadest sõltumatuid ja alternatiivseid tõelist tõde kuulutavaid meediaväljaandeid. Peamiselt internetis, kus seda on odavam teha. Eestis sai ära-usu-kedagi-peale-minu meedia tuule alla Lihula sambatralli ja ELiga liitumise paiku, tõde teadsid Terve Mõistuse Sündikaat, Tammejuure Mõttekoda, uuesti aktiveerus Sõltumatu Infokeskus, senisest häälekamalt lärmas Nõmme Raadio ning Oliver Kruuda rajas heade uudiste meediaimpeeriumi.
Kommentaaridebiilikud
Delfi arvamuslugude rubriigi ja uudse kommenteerimiskeskkonna lansseerimisel kõneldi “kollektiivse aju” ja “quick-thinkerite” pealetungist ning kommentaari jätmise võimalus levis kulutulena igasse netilehte. Täna räägitakse ühisest peldikuseinast, oodatakse leimivaba internetti, toimuvad kohtuistungid kommentaaride sisu pärast.
Klikiajakirjandus
Ehk kollane ajakirjandus netis, mille ainus eesmärk on provotseerida inimest pealkirjadele klikkima.
VJ
Video-jockey’d, visuaalikunstnikud, kes kuvavad klubiseinale liikuvaid pilte muusika rütmide tiksumisele vastavalt. Kas mingi osa publikust läheb klubiüritusele just seepärast, et programmis on ka suurepärased VJd? Nii mõnedki arvavad, et lähevad küll.
Wikipedia
Netientsüklopeedia, mida võib täiendada igaüks ja mis on seetõttu nii ebausaldusväärne, et plaanitakse vaid teadlaste ja õpetlaste koostatud netientsüklopeedia loomist. Aga kuidas jõuavad siis digitaalsesse teatmeteosesse olulised terminid tänavalt, need, mida teadlased veel ei tea?
Digitelevisioon
Salvestab ja broneerib, telekavad on puldivajutuse kaugusel ja pilt on ka ikka märksa parem.
Track’ide kuulamine
Ehk lugude kuulamine ehk albumiformaadi surm. Tarbija ei pruugi osta (või varastada) tervet heliplaati, muusiku terviklikku kunstiteost, vaid üksnes enim meeldivad muusikapalad selt heliplaadilt. Hoiab kokku raha ja kõvakettaruumi, album kui teos pudeneb tükkideks.
Arvuti- ja videomängud
Totaalselt läbipõimunud filmi- ja helikunstiga.
e-meeleavaldused
Internet on mugavaks teinud ka kõikvõimalikud poolt- ja vastuhääletamised. Kas keegi viitsinuks koguda tänavanurgal paberile sedavõrd palju allkirju Sakala keskuse, Vabadussamba, SLÕhtulehe, Linnateatri vs Kultuurikatla, Hiiumaa tuulepargi jpt teravate küsimuste poolt ja vastu, kui nutikas itimees ei pakuks lahendust, kuidas koguda allkirju tubases netis?
* mis on puudu? Anna olulistest kultuuri ja käitumist mõjutavatest liigutustest teada kommentaarinurgas www.ekspress.ee .