Kümme väikest neegrit ja kuusteist kannu. Eesti arvulaulude tipp-10

Popmuusikas leidub palju laule, mille sõnades on tähtsal kohal mingi number või arv. Veiko Märka paneb parimad neist ritta.

Laule ja arve suhestades ilmneb kõigepealt, et numbritega alla nelja head ja meeldejäävat lugu teha ei saa.

Sõna „üks“ viitab meie laulutra­ditsioonis pigem üksindusele kui aritmeetikale. Või esineb samas kontekstis nagu saksa keele artikkel ein.

„Kaks“, vastupidi, kõneleb kahekesi olemisest ehk armunutest ning on samuti seoses pigem tunnetega. Näiliseks erandiks on Arne Oidi ja Heldur Karmo „Kaks kuukiirt mu toas“. Aga kui sõnadesse süüvida, ilmneb, et kiired võrdsustatakse kahe silmaga. („Jah, tee, mis teed, su silmad need – kaks kuukiirt mu toas.“) Mis on juba triviaalne, sest mitu silma inimesel ikka olema peaks.

„Kolm“ on kuidagi lapsik ja kerglane. Ametimehi ja muidu kangeid mehi on tavaliselt kolm, kolm korda hüütakse kallima nime, kolme värviga kaunistatakse eesti kojad. Isegi see, et präänikutemaalt just kolmekesi tullakse, ei ärata imestust.

Tabelist puuduvad välisautorite laulud, millele on tehtud eestikeelsed sõnad. Hoolimata sellest, kas originaali arv on säilitatud (Willie Nelson „Seven Spanish Angels“) või väikerahva olude kohaselt tublisti vähendatud (Joe Dolan „Sixteen Brothers“).

1. „Kümme väikest neegrit“. Viis Olav Ehala, sõnad Juhan Viiding.

Laul pärineb Noorsooteatri 1976. aasta lavastusest „Kümme neegrit“. See omakorda põhineb Agatha Christie 1939 ilmunud kriminaalromaanil „Kümme väikest neegrit“, mis väidetavalt on tänaseni kõige rohkem müüdud krimka maailmas. Laulu tekst on omaette musta huumori pärl, seda nii rassilisest kui sisulisest aspektist. Kõik neegrid saavad surma, mitmed neist absurdsel või seletamatul moel. Ühe viib ­mesilane oma pessa, teine raiub puruks oma kondid ja luud, kolmas sööb koguni iseenda ära. Iga järgmise surmaga pinge kasvab, nii et loo ülesehitus põhineb hulgateoorial. Puänt viib kokku aritmeetika ja psühholoogia. („Üks neeger tundis ennast liiga üksinda. Ta tõmbas ennast oksa, ei jäänud teda ka.“) Ehala hoogne vodevillilik meloodia ja Viidingu tekst on suurepärases kooskõlas.

Tänapäeval on raamatu algne pealkiri nii Inglismaal kui Eestis keelatud. Järelikult ei tohiks ka seda laulu laulda ega kuulata. Mis teha: Brežnevi-aegne tsensuur oli siiski leebem kui praegune. Nii et esikoht kuulub sellele loole postuumselt.