12.07.2007, 00:00
Kuningad ja kaupmehed
Arhitektuuriteadlane Karin Hallas-Murula kiidab Euroopa kuninglikke traditsioone ja kahetseb, et meil pole aadlikke.
Euroopa muinsuskaitseorganisatsiooni Europa Nostra
tippüritused on kinnitanud tõdemust: Euroopa aadelkond elab
väärikalt edasi. Nad korraldavad tseremooniaid, mis sunnivad unustama
argipäeva. Majesteetide isiklik kohalolek muudab need tuhandeid kordi
tähtsamaks, kui need muidu oleksid. Muinsuskaitsega tegelemine sobib nii
kuningatele kui aadelkonnale hästi: nende lossid ja perekonnareliikviad on
mälestised ning vajavad aeg-ajalt kogenud restauraatorite kätt.
Sajanditevanuste ajalugudega perekondadele pole vaja seletada, et vanad asjad
on väärtuslikud ka millegi muu kui ainult raha pärast.
Europa Nostra tänavusi aastapreemiaid jagati Stockholmis seekord tavalisest suurema pidulikkusega: tseremoonia ja Europa Nostra foorumiga kaasnesid mitmed kuninglikud vastuvõtud. Europa Nostra president Taani kuninganna Margarethe II abikaasa prints Henrik purjetas Stockholmi oma kuningliku jahiga – 1931. aastal ehitatud Dannebrogiga (väidetavalt vanim seni veel kasutuses olev kuninglik alus) ning kuna tema 17 aastat kestnud presidendiaeg Europa Nostras sai nüüd läbi, siis korraldas ta nõukogu liikmetele oma jahil kuningliku vastuvõtu.
Europa Nostra seekordset foorumit austasid Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf, kuninganna Silvia ja printsess Madeleine, kes kuulasid kannatlikult ära poole päeva jao ettekanded, mis käsitlesid Rootsi valitsusväliste muinsuskaitseorganisatsioonide tegevust. Printsess Madeleine on Rootsi Europa Nostra patroon ning koos prints Henrikuga andis ta isiklikult laureaatidele kätte Europa Nostra seekordsed auhinnad, mida nagu alati jagati mitmes valdkonnas ja kategoorias. Arhitektuuri restaureerimise peapreemia läks seekord Türki Sarica kirikule Kapadookias. Preemiaid on alati jagunud ka moodsa arhitektuuri mälestistele ja nii olid tänavu medalisaajate seas Soome arhitektid, kes renoveerisid Helsingi ülikooli 1958. aastal valminud modernistliku Porthania-hoone.
Preemiatseremooniale järgnes Rootsi kuningapaari kutsutud õhtusöök Stockholmi raekoja kuldses saalis ning järgmisel päeval suunduti vastuvõtule Drottningholmis. Kõigist üritustest võttis oma saatjaskonnaga osa ka Hispaania kuninga õde Infanta Doña Pilar de Borbon, kes 6. juunil valiti Europa Nostra uueks presidendiks.
“Me oleme õnnelikud, et meil on see üks perekond, inimesed ei loe nende ülalpidamiskulusid, sest kuninglik pere on sümbol,” kinnitas vastuvõtul keegi proua Taani Europa Nostrast, kui jutt tänastele kuningatele läks. Kuningapere olemasolu annab kindlustunde: siin maailmas siiski on midagi püsivat, on väärtused, mida hoitakse, on traditsioonid ja kombed, millest ei loobuta.
Kuninglike üritustega kaasnevad tseremooniad võivad küll mõnikord anakronistlikud tunduda, kuid selles on ka nende võlu. Kuninga sirge rüht ja tark silmavaade, kuninganna hoolitsetud soeng ja sätitud kostüümid – need on riiklikud väärtused. Iial ei näe rahvas kuningat joobnuna lösutamas ega kuule kuningannat roppusi rääkimas. See vaatepilt oleks talumatu. Kuidas peaks edasi elama kuningas pettunud rahvas, uut pole ju võimalik valida!
Taas kord tuleb tõdeda: on tuline kahju, et Eestil kuningat ega aadlikke pole. Nii väga tahaks, et oleks keegi, kelle sõna võib lõpuni usaldada, kartmata, et järgmise päeva ajalehes ilmub paljastav lugu tema labastest afääridest või omakasupüüdlikest tegudest. Meie pragmaatilise ühiskonna mentaliteet lubab kaubelda kõigega, ka au ja aadetega, peaasi et hea jurist oleks võtta. Kui palju mõisu ka ei ostetaks või varandust kokku e i aetaks, ärimeestest siiski aadlikke ei saa, lastetuba ja mentaliteet on lootusetult teised.
Ei ole aadlimeelsust ka riigikogus, ehkki sinivereliste käitumismalle matkitakse. Mõni valitu võib-olla ka kujutleb end aadlikuna, olgugi et tema väljavalitu staatus on samuti ostutehingu tulemus. Eesti “kõrgklass” on alles kaupmeeste tasemel.
Au ja kohusetunne olid aadlike elu kõrgeimad väärtused. Aadlimehe sõna polnud vaja üles kirjutada ega lepinguna vormistada. Au haavamine ja sõnamurdmine viisid duellideni, sest ainult nii sai asju heastada. Kui see ei õnnestunud, siis oli parem surra. Keegi ei läinud au haavamise eest kohtu kaudu kahjusummasid nõudma. Tänapäeval aga arvestatakse au rahasse ja makstakse välja.
Aadlike elufilosoofia orienteeritus elu vaimsetele väärtustele on teinegi põhjus, miks neile eriti sobib tegelemine muinsuskaitsega. Siingi peaksid mittemateriaalsed kriteeriumid domineerima ja mitte rahapakid, nagu seda juhtub meie igatsetud demokraatlikus ühiskonnas, mis on osutunud kommertslikuks, pragmaatiliseks, reaalpoliitiliseks ja keskpärasust soosivaks. Muidugi on ka tänastel monarhidel mitmesuguseid probleeme, kuid teatavad piirid, mis ei luba seisust reeta, on neile seatud nii väliselt kui sisemiselt ka nüüd, 21. sajandil.
Hermann von Keyserling kirjutas kord kuninglikust inimesest: “Rahvad kujutlevad oma kõiketeadvaid jumalaid mitte tarkade ja pühakutena, vaid kuningaina. Mispärast siis tunnistatakse kuningas üksmeelselt kõige võimelisema ja vabama inimese tüübiks? (---) Mitte et tal väline võim on. (---) Tema puhul eeldatakse, et võim tema juurde kuulub, ja tõepoolest: seesmiselt alluvale ei tule kasuks ükski võimuseisund; kes võimu jaoks sündinud pole, seda ei talu. Ei, ülimaks peetakse kuninglikku inimest sellepärast, et ta on seesmiselt üle elu terviklikkusest. Et ta on loomupäraselt üle sellest, mis seob kõiki teisi. Et ta tähendab riigimeheliku suutluse ülimat väljendust.” (“Loov tunnetus”, 1922).
Aadliseisus tähendab kõrgendatud nõudmiste esitamist eelkõige iseendale. Seisus kohustab! Kuni meie kõrgkihi seas kaupmeeste mentaliteet lokkab, pole pääsu – tuleb kaupmeeste kombel ka tšekke koguda.
Karin Hallas-Murula on Europa Nostra nõukogu liige.
Europa Nostra tänavusi aastapreemiaid jagati Stockholmis seekord tavalisest suurema pidulikkusega: tseremoonia ja Europa Nostra foorumiga kaasnesid mitmed kuninglikud vastuvõtud. Europa Nostra president Taani kuninganna Margarethe II abikaasa prints Henrik purjetas Stockholmi oma kuningliku jahiga – 1931. aastal ehitatud Dannebrogiga (väidetavalt vanim seni veel kasutuses olev kuninglik alus) ning kuna tema 17 aastat kestnud presidendiaeg Europa Nostras sai nüüd läbi, siis korraldas ta nõukogu liikmetele oma jahil kuningliku vastuvõtu.
Europa Nostra seekordset foorumit austasid Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf, kuninganna Silvia ja printsess Madeleine, kes kuulasid kannatlikult ära poole päeva jao ettekanded, mis käsitlesid Rootsi valitsusväliste muinsuskaitseorganisatsioonide tegevust. Printsess Madeleine on Rootsi Europa Nostra patroon ning koos prints Henrikuga andis ta isiklikult laureaatidele kätte Europa Nostra seekordsed auhinnad, mida nagu alati jagati mitmes valdkonnas ja kategoorias. Arhitektuuri restaureerimise peapreemia läks seekord Türki Sarica kirikule Kapadookias. Preemiaid on alati jagunud ka moodsa arhitektuuri mälestistele ja nii olid tänavu medalisaajate seas Soome arhitektid, kes renoveerisid Helsingi ülikooli 1958. aastal valminud modernistliku Porthania-hoone.
Preemiatseremooniale järgnes Rootsi kuningapaari kutsutud õhtusöök Stockholmi raekoja kuldses saalis ning järgmisel päeval suunduti vastuvõtule Drottningholmis. Kõigist üritustest võttis oma saatjaskonnaga osa ka Hispaania kuninga õde Infanta Doña Pilar de Borbon, kes 6. juunil valiti Europa Nostra uueks presidendiks.
“Me oleme õnnelikud, et meil on see üks perekond, inimesed ei loe nende ülalpidamiskulusid, sest kuninglik pere on sümbol,” kinnitas vastuvõtul keegi proua Taani Europa Nostrast, kui jutt tänastele kuningatele läks. Kuningapere olemasolu annab kindlustunde: siin maailmas siiski on midagi püsivat, on väärtused, mida hoitakse, on traditsioonid ja kombed, millest ei loobuta.
Kuninglike üritustega kaasnevad tseremooniad võivad küll mõnikord anakronistlikud tunduda, kuid selles on ka nende võlu. Kuninga sirge rüht ja tark silmavaade, kuninganna hoolitsetud soeng ja sätitud kostüümid – need on riiklikud väärtused. Iial ei näe rahvas kuningat joobnuna lösutamas ega kuule kuningannat roppusi rääkimas. See vaatepilt oleks talumatu. Kuidas peaks edasi elama kuningas pettunud rahvas, uut pole ju võimalik valida!
Taas kord tuleb tõdeda: on tuline kahju, et Eestil kuningat ega aadlikke pole. Nii väga tahaks, et oleks keegi, kelle sõna võib lõpuni usaldada, kartmata, et järgmise päeva ajalehes ilmub paljastav lugu tema labastest afääridest või omakasupüüdlikest tegudest. Meie pragmaatilise ühiskonna mentaliteet lubab kaubelda kõigega, ka au ja aadetega, peaasi et hea jurist oleks võtta. Kui palju mõisu ka ei ostetaks või varandust kokku e i aetaks, ärimeestest siiski aadlikke ei saa, lastetuba ja mentaliteet on lootusetult teised.
Ei ole aadlimeelsust ka riigikogus, ehkki sinivereliste käitumismalle matkitakse. Mõni valitu võib-olla ka kujutleb end aadlikuna, olgugi et tema väljavalitu staatus on samuti ostutehingu tulemus. Eesti “kõrgklass” on alles kaupmeeste tasemel.
Au ja kohusetunne olid aadlike elu kõrgeimad väärtused. Aadlimehe sõna polnud vaja üles kirjutada ega lepinguna vormistada. Au haavamine ja sõnamurdmine viisid duellideni, sest ainult nii sai asju heastada. Kui see ei õnnestunud, siis oli parem surra. Keegi ei läinud au haavamise eest kohtu kaudu kahjusummasid nõudma. Tänapäeval aga arvestatakse au rahasse ja makstakse välja.
Aadlike elufilosoofia orienteeritus elu vaimsetele väärtustele on teinegi põhjus, miks neile eriti sobib tegelemine muinsuskaitsega. Siingi peaksid mittemateriaalsed kriteeriumid domineerima ja mitte rahapakid, nagu seda juhtub meie igatsetud demokraatlikus ühiskonnas, mis on osutunud kommertslikuks, pragmaatiliseks, reaalpoliitiliseks ja keskpärasust soosivaks. Muidugi on ka tänastel monarhidel mitmesuguseid probleeme, kuid teatavad piirid, mis ei luba seisust reeta, on neile seatud nii väliselt kui sisemiselt ka nüüd, 21. sajandil.
Hermann von Keyserling kirjutas kord kuninglikust inimesest: “Rahvad kujutlevad oma kõiketeadvaid jumalaid mitte tarkade ja pühakutena, vaid kuningaina. Mispärast siis tunnistatakse kuningas üksmeelselt kõige võimelisema ja vabama inimese tüübiks? (---) Mitte et tal väline võim on. (---) Tema puhul eeldatakse, et võim tema juurde kuulub, ja tõepoolest: seesmiselt alluvale ei tule kasuks ükski võimuseisund; kes võimu jaoks sündinud pole, seda ei talu. Ei, ülimaks peetakse kuninglikku inimest sellepärast, et ta on seesmiselt üle elu terviklikkusest. Et ta on loomupäraselt üle sellest, mis seob kõiki teisi. Et ta tähendab riigimeheliku suutluse ülimat väljendust.” (“Loov tunnetus”, 1922).
Aadliseisus tähendab kõrgendatud nõudmiste esitamist eelkõige iseendale. Seisus kohustab! Kuni meie kõrgkihi seas kaupmeeste mentaliteet lokkab, pole pääsu – tuleb kaupmeeste kombel ka tšekke koguda.
Karin Hallas-Murula on Europa Nostra nõukogu liige.