Tung fiktsiooni totaalsuse ja illusiooni kauakestvuse järele on ilmselt see, mis SIGNA tööd käima lükkab. Seepärast on nende tööd ka nõnda pikad - näiteks võib vaataja end nädalaks ajaks ametlikult fiktiivsesse haiglasse sisse registreerida ja sealseid müstilisi ja kriminaalseid lugusid jälgida ja neid osaleda. Või tundide kaupa allilmas Hadesega lobiseda. Fiktsioon muutub reaalsuseks ja tulemata ei jää ka maitsev pohmell tavareaalsusesse tagasi pöördumisel.

Taanlanna Signa Sørenseni (snd 1975) ja austerlase Arthur Köstleri (snd 1972) kunstnikeduo SIGNA (pildil) on 2001. aastast korraldanud etenduslikke installatsioone mitmel pool üle Euroopa ja muudeski maailmajagudes.

Sørensen on õppinud kunstiajalugu ning filmi ja meediat ning Köstler töötab näitleja ja meedia-kunstnikuna. Koos teevad nad lavastusi, mida on raske määratlustega purki püüda.

Viimasel ajal on neil kujunenud välja püsivam koostöö Kölni Schauspielhausiga, kust nende nädal aega katkematult kestev näitlejatega loodud virtuaalmaailm kutsuti osalema saksakeelse teatri iga-aastasele ülevaatefestivalile Theatertreffen Berliinis. Nii algab tunnustus.

SIGNA eesmärgiks näib olevat reaalsus ja fiktsioon tõsiselt segi ajada ja senini on see neil ka küllalt edukalt õnnestunud. On see teater? Jah, vägagi. Ei, muidugi mitte. Ja paistab, et nende töödeski pole reaalsuse ja fiktsiooni piiri uduseks muutmine pelgalt eesmärgiks omaette. Näib, et selle peadpööritava segaduse loomise eesmärgiks on hoopis seada inimene olukorda, kus ta peab mõtlema oma peaga. Suunata inimene tajuma, et ka fiktsiooni poolt hullutatult teeb inimene oma valikuid ise. Et fiktsioon ja massikäitumine ei ole alibi.

Seltskond, kes tegeleb Tallinna 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnaks vormimisega, on kutsunud nad looma Eestis oma uue originaallavastuse. See fakt ainuüksi annab selgesti aimu kutsujate heast ninast uute talentide peale.

*
Mitmed teie installatsioonid on väga pikad. Kuidas tuli idee teha nii pika kestvusega töid?

Pika kestvusega projekte oleme me teinud juba alates SIGNA loomisest (aastal 2001).

Tavapärane teatrilavastuste ja filmide pikkus - 90-120 minutit - põhineb ilmselt sellel, et publik tohib neid külastades ainult tooli peal istuda ja ainult küllalt piiratud aja vältel etendust või filmi vaadata. Kunstinäituste formaat näiteks on hoopis teistsugune ning nende puhul pole ka kokkusurutud lugu või dramaturgiat, mida vaataja jälgida võiks. Meie töös on sadu dramaturgilisi liine. Publik võib ise otsustada, kuidas neid jälgida, sest nad arenevad lahti küllalt pika aja jooksul. Meile tundub mõistlik lasta publikul seda teha nii, nagu igaüks ise tahab. Kes tahab, võtab rahulikult. Kes tahab, sööb. Kes tahab, puhkab. Kes tahab, vaatab niisama, kes tahab, osaleb sündmuste käigus.

Mis teid pikkade kestuste juures huvitab?

Meile pakub huvi see, kuidas saaks luua fiktsiooni, mis oleks vähem kokku pressitud kui tavaliselt ning milles tegevus ja reaktsioon on loomulikus vahelduses - kuidas luua reaalaja üks-ühele imitatsiooni... Kui ollakse ra mpväsinud ja pole enam aega asjade üle intellektuaalselt mõtiskleda, reageerib inimene olukordadele vahetumalt - võiks öelda isegi autentsemalt. Pärast mitut päeva katkematut etendamist muutuvad fiktsiooni ja nn reaalsuse piirid häguseks, küsimused nagu "kes olen mina ja kes on minu tegelane" ei puutu enam asjasse. Katkematu mängimise puhul hakkad elama tegelase igapäevaelu, temana süüa tegema, end pesema, töötama, magama... - olenevalt muidugi tegelase staatusest. Publik võib jääda meie fiktiivsesse maailma mitmeks päevaks (ja tihti jääbki) ja nii kujuneb tal välja distants ka omaenda reaalsusega. Tihti tekivad publiku ja fiktiivsete tegelaste vahel väga intensiivsed suhted.

Kust tulevad ideed uuteks projektideks?

Kuna meie looming on eeskätt koha-spetsiifiline, saab uue projekti idee tavaliselt alguse etteantud kohas. Enamik ideid sünnib kohe pärast esimest kokkupuudet kohaga ja arenevad edasi siis, kui toimub näitlejate valik. Kust ideed just täpselt tulevad, on keeruline öelda, sest enamasti on tunne, et ideed on juba olemas - ja ootavad ruumis!

Mis on kunstniku roll ühiskonnas?

Kunstnik peaks tõstatama küsimusi, näitama valgust valulike teemade peale ja tegelema tabudega. Kunst ei tohiks kunagi olla liiga mugav! Kunst peaks uurima ja küsimuse alla seadma võimustruktuure ja seadma üksikisiku vastamisi tema vastutuse ja süüga. Kunstnik ei peaks püüdma anda vastuseid või lahendusi. Pigem peaks ta looma ruumi, kus ükski tõde ei saa olla vaieldamatu.

Mis tõmbab teid varemkasutatud ja mahajäetud ruumidesse?

Mahajäetud paikades on kõiksugu jälgi nende kunagistest asukatest - lõhnu, plekke, katkisi kohti, juurdeehitisi, mahaunustatud esemeid... Me uurime neid jälgi väga hoolikalt, sest neist saab alus meie lavakujundusele. Kuna me kaasame need jäljed oma installatsiooni, võib öelda, et nad laenavad meie fiktsioonile oma autentsust. Publik ei saa tavaliselt aru, kuivõrd me oma installatsioonipaikadega tegelikult tööd teeme, sest me püüdleme selle poole, et meie poolt tehtud lisandused mõjuksid võimalikult autentselt. Tegelikult me muidugi muudame ruume nii, et need sobiksid meie fiktiivse maailmaga.

Kas te ootate pealtvaatajatelt ettearvamatuid reaktsioone või püüate luua turvastsenaariume, et olukorda kindlustada?

Pärast 25 projekti, milles me oleme publiku kaasamise ja publikuga suhtlemisega tegelenud ja rinda pistnud, on meil muidugi kogunenud tohutu kogemuste varu, kuidas publiku erinevate reaktsioonidega hakkama saada. Me ei oota mingisuguseid kindlaid reaktsioone ega püüdle nende poole, aga me oleme valmis rasketeks olukordadeks - näiteks publiku hullumiseks.

Etendajad on treenitud selleks, et sellises olukorras endaga ja oma partneritega hakkama saada, seejuures tegelaskujust väljumata.

SIGNA fännid teavad rääkida, et pole just väga hea mõte tulla teie installatsioone vaatama koos kellegagi, keda sa hästi tunned. Miks nii?

Kui oled koos kellegagi, keda sa hästi tunned, tähendab see tihti, et sa jääd oma harjumuspäraste käitumismustrite juurde. Võib tunduda vähe veider hakata fiktsiooni sisse minema ja teiste reeglite järgi käituma, kui samal ajal vaatab sind kõrvalt sõber, elukaaslane või kolleeg. Meie installatsioonid on mingis mõttes nagu võõrad ruumid ja tegelasi tundma õppides on neis palju avastada. Üksi on seda lihtsam teha. Aga me püüame luua ka raamistiku, kus publiku liikmed saavad omavahel oma tegusid jälgides üksteist avastada.

Kui su lähedal on keegi, keda sa hästi tunned, suhestud sa alati selle inimesega enne, kui sa midagi ebatavalist ette võtad. Me oleme mitu korda pealt näinud, kuidas paarikesed meie etenduselt omavahel tülitsedes lahkuvad. Aga mõned paarid saavad selliste olukordadega muidugi ka hakkama, oleneb, milline suhe neil on...

Milline oleks teie arvates teie ideaalne publik?

Meil ei ole "ideaalset publikut". Meile meeldib, kui publik on väga mitmekesine - väga vanadest väga noorte inimesteni kõiksugu elualadelt ja kultuuriliste taustadega. Paljud hoiavad end meie töödega kursis läbi aastate ja reisivad ringi, et meie installatsioone näha. Meie projektid võimaldavad osalemist mitmel eri tasandil, alates väga aktiivsest kuni lihtsalt jälgimiseni.

Mõnes projektis sunnitakse publikut rohkem osalema kui teises, aga meie asju vaatama tulles peaks ilmselt siiski olema valmis teatud vastandumiseks. Me oleme tähele pannud, et pea iga projekti puhul on publikus inimesi, kes püüavad fiktiivset lugu murda. Ehkki meil on sellise käitumise jaoks omad strateegiad, on sellised pealtvaatajad ilmselt kõige vähem ideaalsed.

Proovides teil ju ei ole publikut, kellega mängida. Millised näevad välja SIGNA reaalaega imiteerivate projektide proovid?

Prooviprotsessid on väga erinevad, sõltudes antud projekti olemusest ja sellest, kas osalevate näitlejate hulgas on uusi inimesi või mitte. 80% ulatuses seisnevad proovid rääkimises. Tegelased ja raamlood ehitatakse üles nii detailselt kui võimalik ja püütakse tagada see, et kõik saavad fiktiivsest raamistikust ühtemoodi aru. Ülejäänu on saladus.

Kui te kaasate oma projekti kohalikke näitlejaid, siis kuidas te nendega töötate?

Me tahame, et meie näitlejad oleksid julged ja pühenduksid täielikult tööle. Me ootame neilt distsipliini, usaldusväärsust ja emotsionaalset tugevust. Nad peavad oskama töötada üsna komplekse infoga ja peavad hästi gruppides hakkama saama. Näitlemiskogemus ei ole hädavajalik - tihti on meie lavastustes väga hästi toiminud ka inimesed, kes pole varem kunagi laval olnud. Paljudega me oleme teinud koostööd mitmeid kordi ja see on väga hea, sest nemad juba teavad, millega me tegeleme ja oskavad uutele näitlejatele kogemusi edasi anda.

Kas näiteks terve nädala järjest kestva installatsiooni puhul on rollist välja tulemine märkimisväärne teema?

"Normaalseks" tagasi saamine võib pisut aega võtta küll, aga see on näitlejati väga erinev.

Mõnedele isegi meeldib fiktsiooni ära eksida ja neile meeldib see periood pärast etendamist, kui kõik on kuidagi liigestest lahti. Küll on meil kasutusel mõisted nagu "etendusejärgne depressioon" või "fiktsioonist võõrutamine".

Kuidas näideldakse magades?

Paari päeva möödudes tuleb see juba iseenesest - hakkad isegi tegelaskuju unenägusid nägema. Aga kuna me tegutseme enamasti sotsiaalses kontekstis, siis on küsimus rohkem selles, kes sa magades oled.

Kas te käite ise ka pealtvaatajana teatris või keskendute oma tööle ja selliseks luksuseks ei jää aega?

Väga harva. Pigem käime me kunstinäitustel, kontsertidel või kinos.

Tundus, et "Hades Frakturi s" oli peateemaks pealtvaataja vastutus fiktsiooni poolt ähmastatud olukorras, kus tundub, et sa võid käituda kuidas tahes...

Inimeste tegevused ja reaktsioonid põhimõtteliselt loovad maailma. Seepärast oleme me jah, väga huvitatud üksikisiku vastutuse teemast. Meie tööde tuumaks on luua keskkond, kuhu pealtvaatajad sulandatakse nendena, kes nad on. Tegevused ja reaktsioonid on vältimatud.

Kunstnikena on meil kohustus tegeleda rohkema kui meelelahutusega, püüda panna inimesi järgi mõtlema. Üksikisiku vastutus ja see, kuidas ta vastutusega erinevates olukordades hakkama saab, on meie tööde üks põhiteemasid. Seda teemat publikuga koos uurides püüame me jõuda küsimusteni nagu "Miks teevad inimesed kurja?" või "Mis on sõja olemus?"

Kaos või kord?

Tundub, et püüd luua kaootilises maailmas korda ühendab kõiki kultuure. Struktuuride rakendamine mitte ainult ei võimalda meil areneda ja maailma mõista, vaid on ka kaitseks selle eest, mis on mõttetu, mis on arusaamatu.

Inimesed navigeerivad väga keerukates reeglite, harjumuste ja tavade konstruktsioonides alateadlikult. Oma installatsioonides neid konstruktsioone imiteerides ja pisut väänates püüame näidata, kuidas inimühiskond maailma loob ja taastoodab.

SIGNA projekte

2009 "Hadese Fraktuur" Schauspielhaus Köln (Köln, Saksamaa) - endises geiklubis "Hotel Timp" on end sisse seadnud müstiline surmavald Hadese ja Persephone valitsusel. Vaatajad saavad kuue tunni jooksul mängudes kogutud punktidega vangistatud hetääre surmavallast vabastada.

2007 "Dorine Chaikini instituut" Ballhaus Ost (Berliin, Saksamaa) - 14 päeva jooksul on avatud dissotsiatsiivsetele probleemidele - mälu katkemisele - keskendunud psühhoneuroloogia-keskus. Saabudes anti osalejatele uus nimi ja koos sellega haiguslugu.

Erinevate teraapiate abil püüti aidata külalistel oma fiktiivsete alter ego'de mälestustest üle saada.

2007 "Öö haiglas" - Turbinhallerne (Kopenhagen, Taani) - Fiktiivset haiglasse saavad korraga registreeruda 25 "patsienti" ja 12 tunniks. Kõik isiklikud asjad ja riided palutakse jätta registratuuri. Osalejad saavad saabudes ümbriku oma uue identiteedi seletusega.

Kogu tegevus allus haigla "personalile", välja kirjutati "patsiendid" alles hommikul.

2005 "Ultra-laulatus (57 voodit)" - Festival de Mercosur (Cordoba, Argentiina) - külastajad viibivad mahajäetud haiglas, kus nende saatuse üle otsustab maagiline õnneratas ja isehakanud jumalanna.

2004 "The Black Rose Trick" - (Malmö, Rootsi) - vanas hotellis tegelevad 250 tunni jooksul külastajatega toateenindajad, sõdurid, medõed ja prostituudid, keda etendavad kümned näitlejad.