Tung fiktsiooni
totaalsuse ja illusiooni kauakestvuse järele on ilmselt see, mis SIGNA
tööd käima lükkab. Seepärast on nende tööd
ka nõnda pikad – näiteks võib vaataja end
nädalaks ajaks ametlikult fiktiivsesse haiglasse sisse registreerida ja
sealseid müstilisi ja kriminaalseid lugusid jälgida ja neid osaleda.
Või tundide kaupa allilmas Hadesega lobiseda. Fiktsioon muutub
reaalsuseks ja tulemata ei jää ka maitsev pohmell tavareaalsusesse
tagasi pöördumisel.
Taanlanna Signa Sørenseni (snd
1975) ja austerlase Arthur Köstleri (snd 1972) kunstnikeduo SIGNA (pildil)
on 2001. aastast korraldanud etenduslikke installatsioone mitmel pool üle
Euroopa ja muudeski maailmajagudes.
Sørensen on
õppinud kunstiajalugu ning filmi ja meediat ning Köstler
töötab näitleja ja meedia-kunstnikuna. Koos teevad nad
lavastusi, mida on raske määratlustega purki püüda.
Viimasel ajal on neil kujunenud välja püsivam
koostöö Kölni Schauspielhausiga, kust nende nädal aega
katkematult kestev näitlejatega loodud virtuaalmaailm kutsuti osalema
saksakeelse teatri iga-aastasele ülevaatefestivalile Theatertreffen
Berliinis. Nii algab tunnustus.
SIGNA eesmärgiks näib
olevat reaalsus ja fiktsioon tõsiselt segi ajada ja senini on see neil
ka küllalt edukalt õnnestunud. On see teater? Jah, vägagi. Ei,
muidugi mitte. Ja paistab, et nende töödeski pole reaalsuse ja
fiktsiooni piiri uduseks muutmine pelgalt eesmärgiks omaette. Näib,
et selle peadpööritava segaduse loomise eesmärgiks on hoopis
seada inimene olukorda, kus ta peab mõtlema oma peaga. Suunata inimene
tajuma, et ka fiktsiooni poolt hullutatult teeb inimene oma valikuid ise. Et
fiktsioon ja massikäitumine ei ole alibi.
Seltskond, kes
tegeleb Tallinna 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnaks vormimisega, on
kutsunud nad looma Eestis oma uue originaallavastuse. See fakt ainuüksi
annab selgesti aimu kutsujate heast ninast uute talentide peale.
*
Mitmed teie installatsioonid on väga pikad. Kuidas tuli
idee teha nii pika kestvusega töid?
Pika kestvusega
projekte oleme me teinud juba alates SIGNA loomisest (aastal 2001).
Tavapärane teatrilavastuste ja filmide pikkus – 90–120
minutit – põhineb ilmselt sellel, et publik tohib neid
külastades ainult tooli peal istuda ja ainult küllalt piiratud aja
vältel etendust või filmi vaadata. Kunstinäituste formaat
näiteks on hoopis teistsugune ning nende puhul pole ka kokkusurutud lugu
või dramaturgiat, mida vaataja jälgida võiks. Meie
töös on sadu dramaturgilisi liine. Publik võib ise otsustada,
kuidas neid jälgida, sest nad arenevad lahti küllalt pika aja
jooksul. Meile tundub mõistlik lasta publikul seda teha nii, nagu
igaüks ise tahab. Kes tahab, võtab rahulikult. Kes tahab,
sööb. Kes tahab, puhkab. Kes tahab, vaatab niisama, kes tahab, osaleb
sündmuste käigus.
Mis teid pikkade kestuste
juures huvitab?
Meile pakub huvi see, kuidas saaks luua
fiktsiooni, mis oleks vähem kokku pressitud kui tavaliselt ning milles
tegevus ja reaktsioon on loomulikus vahelduses – kuidas luua reaalaja
üks-ühele imitatsiooni... Kui ollakse ra
mpväsinud ja pole enam aega asjade üle intellektuaalselt
mõtiskleda, reageerib inimene olukordadele vahetumalt –
võiks öelda isegi autentsemalt. Pärast mitut päeva
katkematut etendamist muutuvad fiktsiooni ja nn reaalsuse piirid häguseks,
küsimused nagu “kes olen mina ja kes on minu tegelane” ei
puutu enam asjasse. Katkematu mängimise puhul hakkad elama tegelase
igapäevaelu, temana süüa tegema, end pesema, töötama,
magama... – olenevalt muidugi tegelase staatusest. Publik
võib jääda meie fiktiivsesse maailma mitmeks päevaks (ja
tihti jääbki) ja nii kujuneb tal välja distants ka omaenda
reaalsusega. Tihti tekivad publiku ja fiktiivsete tegelaste vahel väga
intensiivsed suhted.
Kust tulevad ideed uuteks
projektideks?
Kuna meie looming on eeskätt
koha-spetsiifiline, saab uue projekti idee tavaliselt alguse etteantud kohas.
Enamik ideid sünnib kohe pärast esimest kokkupuudet kohaga ja
arenevad edasi siis, kui toimub näitlejate valik. Kust ideed just
täpselt tulevad, on keeruline öelda, sest enamasti on tunne, et ideed
on juba olemas – ja ootavad ruumis!
Mis on kunstniku
roll ühiskonnas?
Kunstnik peaks tõstatama
küsimusi, näitama valgust valulike teemade peale ja tegelema
tabudega. Kunst ei tohiks kunagi olla liiga mugav! Kunst peaks uurima ja
küsimuse alla seadma võimustruktuure ja seadma üksikisiku
vastamisi tema vastutuse ja süüga. Kunstnik ei peaks püüdma
anda vastuseid või lahendusi. Pigem peaks ta looma ruumi, kus ükski
tõde ei saa olla vaieldamatu.
Mis tõmbab teid
varemkasutatud ja mahajäetud ruumidesse?
Mahajäetud paikades on kõiksugu jälgi nende kunagistest
asukatest – lõhnu, plekke, katkisi kohti, juurdeehitisi,
mahaunustatud esemeid... Me uurime neid jälgi väga hoolikalt, sest
neist saab alus meie lavakujundusele. Kuna me kaasame need jäljed oma
installatsiooni, võib öelda, et nad laenavad meie fiktsioonile oma
autentsust. Publik ei saa tavaliselt aru, kuivõrd me oma
installatsioonipaikadega tegelikult tööd teeme, sest me
püüdleme selle poole, et meie poolt tehtud lisandused mõjuksid
võimalikult autentselt. Tegelikult me muidugi muudame ruume nii, et need
sobiksid meie fiktiivse maailmaga.
Kas te ootate
pealtvaatajatelt ettearvamatuid reaktsioone või püüate luua
turvastsenaariume, et olukorda kindlustada?
Pärast 25
projekti, milles me oleme publiku kaasamise ja publikuga suhtlemisega tegelenud
ja rinda pistnud, on meil muidugi kogunenud tohutu kogemuste varu, kuidas
publiku erinevate reaktsioonidega hakkama saada. Me ei oota mingisuguseid
kindlaid reaktsioone ega püüdle nende poole, aga me oleme valmis
rasketeks olukordadeks – näiteks publiku hullumiseks.
Etendajad on treenitud selleks, et sellises olukorras endaga ja oma
partneritega hakkama saada, seejuures tegelaskujust väljumata.
SIGNA fännid teavad rääkida, et pole just
väga hea mõte tulla teie installatsioone vaatama koos kellegagi,
keda sa hästi tunned. Miks nii?
Kui
oled koos kellegagi, keda sa hästi tunned, tähendab see tihti, et sa
jääd oma harjumuspäraste käitumismustrite juurde.
Võib tunduda vähe veider hakata fiktsiooni sisse minema ja teiste
reeglite järgi käituma, kui samal ajal vaatab sind kõrvalt
sõber, elukaaslane või kolleeg. Meie installatsioonid on mingis
mõttes nagu võõrad ruumid ja tegelasi tundma
õppides on neis palju avastada. Üksi on seda lihtsam teha. Aga me
pü&
amp;
uuml;ame luua ka raamistiku, kus publiku liikmed saavad omavahel oma tegusid
jälgides üksteist avastada.
Kui su lähedal on keegi,
keda sa hästi tunned, suhestud sa alati selle inimesega enne, kui sa
midagi ebatavalist ette võtad. Me oleme mitu korda pealt näinud,
kuidas paarikesed meie etenduselt omavahel tülitsedes lahkuvad. Aga
mõned paarid saavad selliste olukordadega muidugi ka hakkama, oleneb,
milline suhe neil on...
Milline oleks teie arvates teie
ideaalne publik?
Meil ei ole “ideaalset
publikut”. Meile meeldib, kui publik on väga mitmekesine –
väga vanadest väga noorte inimesteni kõiksugu elualadelt ja
kultuuriliste taustadega. Paljud hoiavad end meie töödega kursis
läbi aastate ja reisivad ringi, et meie installatsioone näha. Meie
projektid võimaldavad osalemist mitmel eri tasandil, alates väga
aktiivsest kuni lihtsalt jälgimiseni.
Mõnes projektis
sunnitakse publikut rohkem osalema kui teises, aga meie asju vaatama tulles
peaks ilmselt siiski olema valmis teatud vastandumiseks. Me oleme tähele
pannud, et pea iga projekti puhul on publikus inimesi, kes püüavad
fiktiivset lugu murda. Ehkki meil on sellise käitumise jaoks omad
strateegiad, on sellised pealtvaatajad ilmselt kõige vähem
ideaalsed.
Proovides teil ju ei ole publikut, kellega
mängida. Millised näevad välja SIGNA reaalaega imiteerivate
projektide proovid?
Prooviprotsessid on väga erinevad,
sõltudes antud projekti olemusest ja sellest, kas osalevate
näitlejate hulgas on uusi inimesi või mitte. 80% ulatuses seisnevad
proovid rääkimises. Tegelased ja raamlood ehitatakse üles nii
detailselt kui võimalik ja püütakse tagada see, et kõik
saavad fiktiivsest raamistikust ühtemoodi aru. Ülejäänu on
saladus.
Kui te kaasate oma projekti kohalikke
näitlejaid, siis kuidas te nendega töötate?
Me tahame, et meie näitlejad oleksid julged ja pühenduksid
täielikult tööle. Me ootame neilt distsipliini,
usaldusväärsust ja emotsionaalset tugevust. Nad peavad oskama
töötada üsna komplekse infoga ja peavad hästi gruppides
hakkama saama. Näitlemiskogemus ei ole hädavajalik – tihti on
meie lavastustes väga hästi toiminud ka inimesed, kes pole varem
kunagi laval olnud. Paljudega me oleme teinud koostööd mitmeid kordi
ja see on väga hea, sest nemad juba teavad, millega me tegeleme ja oskavad
uutele näitlejatele kogemusi edasi anda.
Kas
näiteks terve nädala järjest kestva installatsiooni puhul on
rollist välja tulemine märkimisväärne teema?
“Normaalseks” tagasi saamine võib pisut aega
võtta küll, aga see on näitlejati väga erinev.
Mõnedele isegi meeldib fiktsiooni ära eksida ja neile meeldib see
periood pärast etendamist, kui kõik on kuidagi liigestest lahti.
Küll on meil kasutusel mõisted nagu “etendusejärgne
depressioon” või “fiktsioonist
võõrutamine”.
Kuidas näideldakse
magades?
Paari päeva möödudes tuleb see juba
iseenesest – hakkad isegi tegelaskuju unenägusid nägema. Aga
kuna me tegutseme enamasti sotsiaalses kontekstis, siis on küsimus rohkem
selles, kes sa magades oled.
Kas te käite ise ka
pealtvaatajana teatris või keskendute oma tööle ja selliseks
luksuseks ei jää aega?
Väga harva. Pigem
käime me kunstinäitustel, kontsertidel või kinos.
Tundus, et “Hades Frakturi
s” oli peateemaks pealtvaataja vastutus fiktsiooni poolt ähmastatud
olukorras, kus tundub, et sa võid käituda kuidas tahes...
Inimeste tegevused ja reaktsioonid
põhimõtteliselt loovad maailma. Seepärast oleme me jah,
väga huvitatud üksikisiku vastutuse teemast. Meie tööde
tuumaks on luua keskkond, kuhu pealtvaatajad sulandatakse nendena, kes nad on.
Tegevused ja reaktsioonid on vältimatud.
Kunstnikena on meil
kohustus tegeleda rohkema kui meelelahutusega, püüda panna inimesi
järgi mõtlema. Üksikisiku vastutus ja see, kuidas ta
vastutusega erinevates olukordades hakkama saab, on meie tööde
üks põhiteemasid. Seda teemat publikuga koos uurides
püüame me jõuda küsimusteni nagu “Miks teevad
inimesed kurja?” või “Mis on sõja olemus?”
Tundub, et
püüd luua kaootilises maailmas korda ühendab kõiki
kultuure. Struktuuride rakendamine mitte ainult ei võimalda meil areneda
ja maailma mõista, vaid on ka kaitseks selle eest, mis on
mõttetu, mis on arusaamatu. Inimesed navigeerivad väga keerukates
reeglite, harjumuste ja tavade konstruktsioonides alateadlikult. Oma
installatsioonides neid konstruktsioone imiteerides ja pisut väänates
püüame näidata, kuidas inimühiskond maailma loob ja
taastoodab.
SIGNA projekte
2009 “Hadese Fraktuur” Schauspielhaus Köln (Köln, Saksamaa) – endises geiklubis “Hotel Timp” on end sisse seadnud müstiline surmavald Hadese ja Persephone valitsusel. Vaatajad saavad kuue tunni jooksul mängudes kogutud punktidega vangistatud hetääre surmavallast vabastada.
2007 “Dorine Chaikini instituut” Ballhaus Ost (Berliin, Saksamaa) – 14 päeva jooksul on avatud dissotsiatsiivsetele probleemidele – mälu katkemisele – keskendunud psühhoneuroloogia-keskus. Saabudes anti osalejatele uus nimi ja koos sellega haiguslugu.
Erinevate teraapiate abil püüti aidata külalistel oma fiktiivsete alter ego'de mälestustest üle saada.
2007 “Öö haiglas” – Turbinhallerne (Kopenhagen, Taani) – Fiktiivset haiglasse saavad korraga registreeruda 25 “patsienti” ja 12 tunniks. Kõik isiklikud asjad ja riided palutakse jätta registratuuri. Osalejad saavad saabudes ümbriku oma uue identiteedi seletusega.
Kogu tegevus allus haigla “personalile”, välja kirjutati “patsiendid” alles hommikul.
2005 “Ultra-laulatus (57 voodit)" – Festival de Mercosur (Cordoba, Argentiina) – külastajad viibivad mahajäetud haiglas, kus nende saatuse üle otsustab maagiline õnneratas ja isehakanud jumalanna.
2004 “The Black Rose Trick” – (Malmö, Rootsi) – vanas hotellis tegelevad 250 tunni jooksul külastajatega toateenindajad, sõdurid, medõed ja prostituudid, keda etendavad kümned näitlejad.