“Laulud”
Heebrea keelest tõlkinud
Vello Salo ja Indrek Hirv. Kommenteerinud Vello Salo. Loomingu Raamatukogu
40, 2008.
Psalmide ehk laulude raamat on kõige rikkama
tõlketraditsiooniga osa Piiblist. Juba kesk- ja varauusajal
tõlgiti seda Euroopa rahvakeeltesse – küll
sõna-sõnalt või glosseerivalt, küll riimistatult ja
kohalikku värsisüsteemi surutult, sõltuvalt sellest, kas
tõlge oli mõeldud kloostris teksti tõlgendamisele toeks,
vagadele ilmalikele aadlidaamidele hingekosutuseks või hoopis
laulmiseks. Ka eesti piiblitõlke loos on psalmitõlge küllap
kõige pikemate tavadega. Rohkem kui sada aastat enne eestikeelse
trükipiibli ilmumist avaldas Heinrich Stahl 1638 oma käsi- ja
koduraamatu neljandas osas neljateistkümne psalmi tõlked. Tollal
siinmail kehtinud kombe kohaselt on need puised ja enam-vähem
vorm-vormilised ümberpanekud Martin Lutheri saksakeelsetest
tõlgetest. Aga üksikute fraaside täpsem vaatlus näitab,
et eesti psalmitõlke tegelik algus jääb veelgi kaugemale
aegade hämarusse.
Nüüd on Vello Salo ja Indrek Hirv
ilmutanud valimiku oma uustõlkest, millele nad sünnikoha järgi
on nimeks andnud “Pirita Psalter” ja mis peaks varsti ka
täiskujul ilmuma, saades kuuendaks eestikeelseks psalmiraamatu
tõlkeks. Nagu Vello Salo saatesõnas selgitab, on tõlge
sündinud Pirita kloostri “õeskonna huvides” ning
eestindamisel on sihiks seatud “loetav tekst, mida on eestlasel hea
valjusti palvetada ja kuulata”.
Targa teoloogi ja
sõnatundliku poeedi ühistööna ongi sündinud lausa
vägev eestikeelne religioosne luule, mida on tõesti hea lugeda.
Selge sihtkeele nimel on originaaliga ümber käidud paiguti ehk
vabamalt kui meil seni tavaks olnud, ent siiski pieteeditundeliselt. Kuni kolme
tuhande aasta taha ulatuva teksti tõlkimisel keelde, milles selle teksti
ümberpanemise katsed ulatuvad omakorda vähemalt neljasaja aasta taha,
on üks kõige keerulisemaid ülesandeid vana ja uue
ühendamine.
Sellega on Salo ja Hirv õnnestunult toime
tulnud, nii et tekst mõjub ühtaegu värske ja arhailisena.
Eesti piiblitõlke pikast loost on kaasa haaratud ilmselt
kõik, mis tõlkijaile mõnus ja mõjus tundus, nagu
õel ja õige, Issanda pale, surmavari ja surmavald ning koguni
lõukoer ja Jehoova, mis vahepeal juba “moodsamate” vastetega
asendada oli jõutud. Aga konkordantset täpsust ei ole
tõlkijad taga ajanud, nii et kui sisetunne on nõudnud, on
lõukoera asemel lõvi ja õela asemel jumalatu.
Konservatiivsem nautleja võiks ju nuriseda, et miks on otsustatud
mõni vana ilus heebrea metafoor ära kustutada. Miks on 7. psalmis
saanud meie “südame ja neerude läbikatsujast” meie
“südame ja meele läbikatsuja” või 63. psalmis
“õlist ja rasvast” lihtsalt “hea ja parem”? Miks
on 75. psalmi esimeses pooles “sarve tõstma” alles
jäetud, aga teises pooles mitte, seeläbi laulu algset
ülesehitust lõhkudes? Aga ju siis tundus tõlkijaile niimoodi
õigem. Luule tõlkimine luulena on nii intiimne
ettevõtmine, et lugejal on üksikute sõnade kallal norida
täiesti mõttetu. Tuleb lihtsalt tekstiga kaasa minna, kui selline
võimalus antakse. Ja “Pirita Psaltriga” saab kaasa minna.