“Laulud”

Heebrea keelest tõlkinud Vello Salo ja Indrek Hirv. Kommenteerinud Vello Salo. Loomingu Raamatu­kogu 40, 2008.


Psalmide ehk laulude raamat on kõige rikkama tõlke­traditsiooniga osa Piiblist. Juba kesk- ja varauusajal tõlgiti seda Euroopa rahvakeeltesse – küll sõna-sõnalt või glosseerivalt, küll riimistatult ja kohalikku värsisüsteemi surutult, sõltuvalt sellest, kas tõlge oli mõeldud kloostris teksti tõlgendamisele toeks, vagadele ilmalikele aadlidaamidele hingekosutuseks või hoopis laulmiseks. Ka eesti piiblitõlke loos on psalmitõlge küllap kõige pikemate tavadega. Rohkem kui sada aastat enne eestikeelse trükipiibli ilmumist avaldas Heinrich Stahl 1638 oma käsi- ja koduraamatu neljandas osas neljateistkümne psalmi tõlked. Tollal siinmail kehtinud kombe kohaselt on need puised ja enam-vähem vorm-vormilised ümberpanekud Martin Lutheri saksakeelsetest tõlgetest. Aga üksikute fraaside täpsem vaatlus näitab, et eesti psalmitõlke tegelik algus jääb veelgi kaugemale aegade hämarusse.


Nüüd on Vello Salo ja Indrek Hirv ilmutanud valimiku oma uustõlkest, millele nad sünnikoha järgi on nimeks andnud “Pirita Psalter” ja mis peaks varsti ka täiskujul ilmuma, saades kuuendaks eestikeelseks psalmiraamatu tõlkeks. Nagu Vello Salo saatesõnas selgitab, on tõlge sündinud Pirita kloostri “õeskonna huvides” ning eestindamisel on sihiks seatud “loetav tekst, mida on eestlasel hea valjusti palvetada ja kuulata”.


Targa teoloogi ja sõnatundliku poeedi ühistööna ongi sündinud lausa vägev eestikeelne religioosne luule, mida on tõesti hea lugeda. Selge sihtkeele nimel on originaaliga ümber käidud paiguti ehk vabamalt kui meil seni tavaks olnud, ent siiski pieteeditundeliselt. Kuni kolme tuhande aasta taha ulatuva teksti tõlkimisel keelde, milles selle teksti ümberpanemise katsed ulatuvad omakorda vähemalt neljasaja aasta taha, on üks kõige keerulisemaid ülesandeid vana ja uue ühendamine.


Sellega on Salo ja Hirv õnnestunult toime tulnud, nii et tekst mõjub ühtaegu värske ja arhailisena.


Eesti piiblitõlke pikast loost on kaasa haaratud ilmselt kõik, mis tõlkijaile mõnus ja mõjus tundus, nagu õel ja õige, Issanda pale, surmavari ja surmavald ning koguni lõukoer ja Jehoova, mis vahepeal juba “moodsamate” vastetega asendada oli jõutud. Aga konkordantset täpsust ei ole tõlkijad taga ajanud, nii et kui sisetunne on nõudnud, on lõukoera asemel lõvi ja õela asemel jumalatu.


Konservatiivsem nautleja võiks ju nuriseda, et miks on otsustatud mõni vana ilus heebrea metafoor ära kustutada. Miks on 7. psalmis saanud meie “südame ja neerude läbikatsujast” meie “südame ja meele läbikatsuja” või 63. psalmis “õlist ja rasvast” lihtsalt “hea ja parem”? Miks on 75. psalmi esimeses pooles “sarve tõstma” alles jäetud, aga teises pooles mitte, seeläbi laulu algset ülesehitust lõhkudes? Aga ju siis tundus tõlkijaile niimoodi õigem. Luule tõlkimine luulena on nii intiimne ettevõtmine, et lugejal on üksikute sõnade kallal norida täiesti mõttetu. Tuleb lihtsalt tekstiga kaasa minna, kui selline võimalus antakse. Ja “Pirita Psaltriga” saab kaasa minna.