Räägi oma viimasest filmist Ema, mis esilinastub Eestis jaanuari algul. Seekord sa ise stsenaariumi ei kirjutanud?

Jah. Stsenaariumi autor on Leana ­Jalukse ja see on mikroeelarveliste filmide konkursi võidutöö.

Mikroeelarvelise filmi eelis on see, et saab kähku valmis teha. Raha on küll vähe, aga teekond ideest lõppsaaduseni on mõnusalt kiire, sujuv ja lühike. „Ema“ räägib emast, kes hooldab oma koomas poega, ning järk-järgult kooruvad välja sündmuse tagamaad. Selline kriminaallugu.

Jälle?!

Jah, aga seal on ka komöödia elemente. Tiina Mälberg Rakvere teatrist teeb uskumatu rolli. Keskealise naise frustratsioon lausa särab tema esituses!

Ja Jaan Pehk on nunnult kohmakas provintsipolitseinik.

„Emas“ kajavad natuke teise nurga alt „Magnusega“ sarnased teemad – eelkõige armastuse puudumine.

Su filmid kubisevad süngest noir’ist. „Magnuses“ ahvatleb mees oma poja enesetapule. Teises filmis tapab kena maniakk „väärtusetuid“ inimesi linguga... Ja siis rääkisid veel mingeist noir-stsenaariumidest, üks skandinaavia, teine araabia teemal, millele sa pole veel rahastust saanud?

Jah, rahaasjad on veel pooleli. See on kõige frustreerivam ja keerulisem asi filmitegemise juures.

Üks on Kjell Westö romaanil „Lang“ põhinev lugu traagilisest armukolmnurgast, enamik tegevust toimub pimedas metsas... Teine on mu originaalstsenaarium lääne naisajakirjanikust, kes röövitakse Siinais ja kes armub ühte oma röövijasse. Tekib küsimus, kas see on Stockholmi sündroom või tõeline armastus, mis ei tunne sõna otseses mõttes piire. Mulle meeldib see metafoor – oaas kõrbes... Kuidas kaks üksikut hinge leiavad oaasi keset kõrbe. Kõrbe ja araabia temaatika huvitab mind juba umbes viisteist aastat.