Sajandi keskel toimus Lääne kultuurielus oluline muutus. Uuenduslik kunst on sellest ajast peale riiklikult tunnustatud ja suure meedia soosingus. Muutust on mitmeti seletatud, kuid tähtsamaks põhjuseks võib esiteks pidada liberaalse ideoloogia võitu konservatiivse üle, mida omakorda soodustasid progressiusu ajutine tugevnemine, teiseks vastandumine totalitaarsete riikide tsenseeritud kunstielule.

Harmoonia oli aga üürike. 60. – 70-ndail aastail kasvas nende kunstnike hulk, kes tahtsid väljendada radikaalset ühiskonnakriitikat, kuid samal ajal näis, et mitmes kunstiliigis pole enam võimalusi radikaalseteks vormiuuendusteks. Sellised kunstnikud ja nende toetajad hakkasid kritiseerima formalismi ja otsima võimalusi sotsiaalse sõnumiga kunstiks, näiteks tehes midagi, mis seab kahtluse alla mitte ainult senise kunsti, vaid just ühiskonnas kehtivad tabud, väärtused ja normid. Mõned sellised toesed on tõepoolest šokeerinud või ärritanud paljude inimeste religioosseid, poliitilisi või moraalseid veendumusi.

Ründava kunsti autoritel ja toetajatel on palju erinevaid motiive ning eneseõigustusi. Näiteks võib rõhutada Läänemaailma põhiväärtusi – isikuvabadust ja õigust eneseväljendusele. Teine võimalus on väita, et tuimunud ja massikultuuri poolt lollitatud ning manipuleeritud publikut saab ja tulebki ainult tugevate vahenditega raputada. Võimalik on lisada, et ühiskonnas valitsevad väärtused ja normid on isiksust ahistavad võimumehhanismid, millest saab vabaneda nende suhtelisust ja suvalisust näidates. Väidetakse, et praegune ühiskond on kriisis või lause katastroofi äärel ning kunst on kole sellepärast, et elu on kole. Meenutatakse kanaarilindu kaevanduses. Viidatakse sellelegi, et “suured jutustused” (kristlus, marksism, rahvuslus, nn. valgustuse projekt) olevat kaotanud usutavuse ja võimaluse nendega õigustada väärtusi ning norme. Maja, mis kaotab vundamendi, variseb kokku, aga ideoloogilise vundamendi kadumine ei avaldu kohe. Väärtusteadvus ja normid toimivad tühjuse kohal edasi, aga radikaalne kunstnik on see laps, kes julgeb hüüda, et kuningas on alasti.

Ideoloogiaid ei saa tõestada. Lääneriikides pole kohustuslikku ideoloogiat ning muidugi on palju inimesi, kes ei jaga ülaltoodud vaateid. Näiteks on neid, kelle jaoks mõni “suur jutustus” pole usutavust kaotanud ja nende väärtustel on kindel vundament. Sellised inimesed on küll enamasti ka ühiskonnakriitilised, kuid vastandlikult positsioonilt. Näiteks leiavad nad, et tänapäevane väärtuste pluralism on ohtlik ja meenutab hirmutavalt Rooma impeeriumi langusaegu. Mõnel juhul ründavad enesekindlad konservatiivid radikaalset kunsti seal, kus neil on rohkem jõudu, näiteks USA-s, ja süüdistavad just kunsti ühiskonna laostamises (ameerika neokonservatiivide üks ideolooge Daniel Bell). Ida-Euroopa konservatiivid on olnud arglikumad, sest pelgavad olla vanamoelised või saada märgistatud kui totalitaarse režiimi tagaigatsejad.

Siiski on Lääneriikide (ka USA) kultuurielus kõige tugevam liberaalide ideoloogia. Nemad lepivad pluralismiga, kuna austavad isikuvabadust, lepivad kunstis isegi anarhismiga, mis mõnes oma variandis ongi liberalismi radikaalne vorm ja mis annab mõnele meie anarhistile võimaluse ennast parempoolseks pidada. Kehtivat korda peab liberaal siiski parimaks kõigist halbadest võimalustest ja suhtub ka tulevikku optimistlikult, erinedes nii konservatiividest kui radikaalidest. Väärtuste vundamendi puudumine teda ei eruta. Seadusi tuleb täita, kuid need võivad piirata isikuvabadusi ainult niivõrd kui see on vältimatu teiste inimeste vabaduse tagamiseks. Kunstis toimuvatesse rünnakutesse kehtivate väärtuste ja normide vastu suhtub liberaal tolerantselt ning kaldub neid tõlgendama vänge, kuid ohutu meelelahutusena. Mõned radikaalid (näiteks 1960. aastate vasakmõtleja Herbert  Marcuse) on olnud sellest masendatud ja leidnud, et just tolerantsiga on Läänemaailm lämmatanud igasuguse reaalse opositsiooni.

Mõned radikaalid on siiski jätkanud ühiskondliku tolerantsi piiride testimist, kas veendumusest või lihtsalt äriprojektina. Ameerika kaasaja nimekas filosoof ja kunstikriitik Arthur C. Danto võrdleb selliseid kunstnikke terroristidega. Terroristid tungivad näiteks haiglasse ja tulistavad seal miinipildujatega, aga kui võimud neid vastu tulistavad, süüdistavad nad võime haigla puutumatuse rikkumises ja sõjakuriteos. Terroristlik kunstnik teeb midagi, mis väljaspool kunsti on karistatav, aga poeb karistuse vältimiseks kunsti piiri taha, mille ise just äsja kahtluse alla on seadnud.

Liberaalid on tõepoolest suutnud olla väga paindlikud. Traditsioonilisi kodanliku ühiskonna positsioone on samm-sammult loovutatud. Radikaalsel kunstil on kindlasti osa selles, et ühiskonnas on sallivus kasvanud ja näiteks mõned seksuaalsed sättumused, mis veel hiljuti olid häbiväärsed või koguni kriminaliseeritud, on nüüd muutunud peaaegu moeasjaks, erootika ja pornograafia piiri hägustumisest rääkimata. Tulemuseks on aga see, et peaaegu polegi enam midagi rünnata ja katsed lahtisest uksest sisse murda teostega, mille ainus või peamine sisu on mõne tabu või normi eiramine, mõjuvad piinlikult nagu habemega naljad. Seetõttu valdav enamik kunstnikke lepib afirmatiivse loominguga või püüab kriitilist sõnumit seaduse piirides väljendada. Siiski on ka neid, kes ei taha või ei suuda ülalkirjeldatud viisil kunstnik olla ning otsivad skandaalijanuse ajakirjanduse toel tolerantsi piiride testimise võimalust.

Üks väheseid norme, mis ka liberaalseimates riikides kunsti piirab, käsitleb lastepornot. Ka Eesti karistusseadustiku § 178 sätestab, et nooremat kui neljateistaastast isikut pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi valmistamise, hoidmise või näitamise eest karistatakse rahatrahvi või vangistusega. Seadust ei huvita autori motiivid ega see, kas pilti nimetatakse kunstiks või mitte. Seadus välistab vaidluse erootika ja pornograafia piiri üle ning muudab mõttetuks targutused, kas pilt on joonistatud, maalitud või arvuti abiga loodud. Tõsisem küsimus võib olla lapse vanuse määramine, kuid see pole meditsiiniekspertidele ülejõukäiv. Selle paragrahvi kohaldatavuse tõenäosus oli nii suur, et andis piisava põhjuse kunstnik Kiwa teoste eemaldamiseks Tartu Ülikooli Kunstigaleriist. Võib-olla leiab mõni, et seadus on ülekohtune, kuid õigusriigis on seaduse muutmiseks omad reeglid ja vähemalt lähitulevikus pole antud seaduse muutmine õnneks tõenäoline. 

Repro

Lasteporno näide: 1995. aastal Amsterdamis toimunud kümnepäevase “European Student Film Festivali” plakat korjati avalikest kohtadest ära juba teisel päeval ja festivalitoimkonnale määrati trahv.