Kunst kui ahelakõlin, vangistuse fenomen?
Vangistuse all ei mõtle ma siin isikliku vabaduse puudumist, mitte oletust, et vangis olles on inimene ehk rohkem motiveeritud raamatuid ja laule kirjutama. Pigem tähendab vangistus siin vaba inimese sotsiaalseid ja isiklikke sidemeid, suhteid ühiskonna, perekonna, sõpradega: asju, mis esmapilgul ei jäta muljet sunnivahenditest, kuid on seda siiski.
Viimane, näiliselt vastuoluline väide vajab lahtiseletamist. Mõistmaks oma tegevust ja võimalusi, muuhulgas kunsti tajumise olemust, peame vaatama päris juurte poole, puudutama korraks igavest küsimust, miks me siin oleme ja mida me teeme. Muidugi ei suuda keegi seda terviklikult mõista, kuid mitmed aluspõhimõtted on üldarusaadavad. Enamus inimesi aktsepteerib, et elusloodus on tekkinud pikaajalise evolutsiooni käigus, ning evolutsioonil on triviaalne, kuid võimas mootor: need geenid, kelle poolt ehitatud elusolendid järglasi ei anna, surevad välja. Paratamatult jäävad alles geenid, kes annavad rohkem hästipaljunevaid järglasi.
Seesama evolutsiooniteooria triviaalne aluspõhimõte hoiab käimas kogu evolutsiooniprotsessi, mis iseenesest on kõike muud kui triviaalne: lihtsa alusega evolutsioonimehhanismid evolutsioneeruvad ise üha suurema keerukuse suunas, umbes samamoodi, nagu lõpmatult keeruline matemaatika tekib triviaalsest ühe liitmise tehtest.
Nagu me kõik regulaarselt ja vahel valusalt tunnetame, on inimeste vabadus näiline. Me oleme karjaloomad, ühiskonna liikmed, ühiskonna sunnimeetodite poolt tõmmata-tõugata nii geneetiliselt, kasvatuslikult kui igapäevase suhtlemise ja lehelugemise kaudu. Reeglina ei tunneta inimesed taolist pidevat, pehmet sundi sunnina, vaid omaenda huvide, soovide ja püüdlustena. Ühiskonda samas ei huvita inimesed: ta on ise suur omaette loom, kelle huvidest ja mõtetest (kui tal neid on, aga kes teaks) pole meil tegelikult suuremat aimu. Ühiskonna jaoks oleme samasugused vähetähtsad osakesed, nagu rakud inimese jaoks. Keda huvitaks tema oma üksikute rakkude saatus ja huvid? Ometi on rakud eraldi elusolendid, kes - muuhulgas - on evolutsiooniliselt määratud meeleheitlikult paljunema. Organism ei lase rakkudel vabalt tegutseda, vaid sunnib ühise eesmärgi nimel spetsiifilisi funktsioone täitma. Ainult keemiliste kammitsate nõrkushetkedel asuvad rakud oma loomulikku raku-elu elama, muuhulgas vabalt paljunema, mis organismi jaoks tähendab vähki ja surma.
Nagu rakud meie sees, nii oleme ühiskonna sees geneetiliselt arenenud vastuvõtlikuks kontrolli- ja juhtmehhanismidele, mis ümbritsevad meid ämblikuvõrguna igast suunast, ning sunnivad igaüht täitma oma funktsioone, tegema rohkem ja efektiivsemalt tööd, kõik ühiskonna hüvanguks.
Valu on hea lihtne näide kontrollimehhanismist, mida me ise kuidagi kontrollida ei suuda. Valu rabab inimese jalust, seda ei ole võimalik mitte märgata. Piisavalt tugev valu saab igaühest jagu. Samas on valu näilikkus, ainult sisseehitatud kontrollimehhanism, mis sunnib pidevale ettevaatusele ja enese eest hoolitsemisele.
Ühiskonnas arenemine on karjaloomades aretanud valule sarnanevad mehhanismid ühiskonna kontrollile allumiseks. Kaaskodanike kiitus ja lugupidamine tekitab igaühes intensiivse mõnutunde, sõim, mõnitused, solvangud ja kurjustamine võivad olla niisama ebameeldivad ja piinarikkad kui füüsiline valu. Inimesed on ühiskondliku surve talumatuse ja sellele vastamise suutmatuse korral valmis ennast ära tapma. Igapäevane elu funktsioneeribki vastastikuse emotsionaalse mõjutamise kaudu: inimestele istutatakse pähe soovid ja ihad, mis neid sobivas suunas tööle panevad, kurjustamisega karistatakse vigu ja tegematajätmisi: see mõjub.
Ma ei usu, et emotsionaalne vastuvõtlikkus teiste inimeste jutu, hääletooni ja käitumise vastu on esmajoones kasvatuslik - selleks on need emotsionaalsed efektid liiga tugevad ning liiga üldlevinud, mitte ainult inimeste, vaid kõigi kõrgemate karjaloomade seas. Me oleme arenenud karjaloomadena piisavalt kaua selleks, et karjakontrolli-mehhanismid muutuksid geneetilisteks, sisse-ehitatud hoobadeks. See ei ole ühiskondlik kokkulepe vabade isikute vahel, vaid sisse-ehitatud ahelad, millega ühiskond inimesi rakkudena üheks suureks loomaks seob.
Teadupärast ei sünni mitte millestki midagi, ning evolutsiooni harilik, võibolla paratamatu põhimõte on uute funktsioonide ja omaduste teke olemasolevatest. Mitte tiivad ei kasva külge, vaid käpad muutuvad tiibadeks. Eksisteerivad organid, mehhanismid, närvid ja ajustruktuurid muutuvad ja võtavad seejuures uusi funktsioone.
Kui nüüd otsida, kust tuli kunst, siis needsamad sügavalt sisseehitatud ühiskondlikule survele allumise emotsionaalsed mehhanismid võivadki olla aluseks, mille tõttu me muusikat kuulame ja ilukirjandust loeme, ning see kõik on meile nii hämmastavalt oluline. Ma arvan, et kogu kunstifenomen rajaneb neilsamadel ürgsetel mehhanismidel, mis hoiavad koos suurt ühiskondlikku looma, sundides meid kiituse, laituse, suuniste ja teadetega käituma heade, kooperatiivsete, ettearvatavate, püüdlike karjaliikmetena.
Mis sellist hüpoteesi põhjendaks? Kõigepealt seesama tähelepanek, et evolutsiooni käigus tekivad uued võimed olemasolevatest, ning millelegi kunstitajust sõltumatule peab seegi võime baseeruma. Emotsioonid laiemas mõttes näivad olema pea ainus mõistetav kandidaat kunstitaju algmaterjali rolli. Emotsioonide roll ühiskondliku kontrollimehhanismina on samuti ilmne (et mitte küsida, milleks muuks ühiskondlikul loomal on vaja, et tema rakkudel oleksid emotsioonid?).
Ilmselt kõige universaalsem ja mõjusam on inimestele muusika ja näitekunst. Muusikat tajub inimene - paratamatult - samade väliste ja sisemiste mehhanismidega, millega kaaskodanike kõnet ja hääletoone, ning loomulikult on just need mehhanismid esmajoones timmitud kontrollifunktsiooni täitma, st põhjustama tugevaid emotsioone ja tundeid, mida indiviid ise kontrollida ei suuda (vastupidi, indiviidi kontrollitakse nende abil). Hääletooni nüansid on ühed ürgsemad kommunikatsiooniviisid, ning nende tajumine on seda tugevamini sisse istutatud. Koerad jms suured karjaloomad tunnetavad tooninüansse väga teravalt ja kiirelt, nii oma liigikaaslaste kui inimeste ja teiste loomade juures, samuti on neil kahtlemata olemas teatud tundlikkus muusika suhtes.
Kirjanduse mõju ei ole kunagi nii järsk ja intensiivne kui muusikal. Teksti suunav jõud ühiskonnas on paratamatult palju hilisema sünniga, samas detailsem ja nüansirohkem kui kõlaefektidel või kehakeelel (muidu me lihtsalt ei räägiks) ning tema kontrolliv efekt on pikaajalisema ja püsivama toimega. Tekst suudab kanda rohkem informatsiooni, kuid ei ole väga kiirelt mõistetav ja kasutatav. Solvang ja kiitus ning isegi neutraalsed suunised püsivad enamasti kauem meeles kui kõrgendatud hääletoon või naeratus. Kirjanduse mõju on paratamatult samalaadiline: kompleksne, detailirohke ja pikaajaline.
Kirjandus kunstina ei sisalda muidugi mingeid suuniseid või instruktsioone, ta ei käsuta meid midagi tegema. Kirjandus parasiteerib segastel ja raskeltmõistetavatel tunnetel, mis tavakontekstis panevad meid üht või teist suunist arvestama ja järgima, ning nõuavad seejuures omaloomingut ja läbitöötamist.
See kõik seletab veidi küsimust, miks me kunsti tajume ning millisest materjalist ta kokku pannakse, kuid ei seleta üldse küsimust, miks inimesed kunsti produtseerivad. Algpõhjuste tunnetamiseks distantseerume järgnevas üksikust kunstnikust, tema psühholoogiast ja isiklikest tungidest, püüdes küsimusele läheneda evolutsiooniliselt vaatenurgalt.
Kunsti produtseerimise tung on levinud kõikjal, ta on väga ürgne, ning vaevalt saab seda pidada ainult õpitavaks nö meemiks. Pigem peaksime arvama, et kunsti produtseerimine on ajalooliselt suurendanud isiku võimalusi järglasi saada, olles ühel või teisel moel evolutsiooniliselt tingitud. Inimühiskonnas sõltub isiku võime lapsi saada esmajoones vastassugupoole valmisolekust temaga lapsi saada (mitmete evolutsiooniteoreetikute arvates on see nimelt põhjus, miks me oleme mitmesoolised: partneri valik on evolutsiooni kiirendav mehhanism).
Üldteada arvamuse kohaselt armastavad naised kõrvadega, ning kõige tugevam afrodisiaak mehe juures on võim. Naised hindavad hämmastavalt kõrgelt sotsiaalset võimekust ja suutlikkust efektiivselt kommunikeeruda. Kunsti produtseerimine on kindlasti tugev tõend indiviidi võimekusest kommunikatsiooni vallas. Kunsti produtseeriv isik on ühiskondliku kontrolli mehhanisme tundlikult edasikandev närvirakk, ning sellisena on ka tema geenid väärt edasikandmist. See ei tähenda, et loomingut tehtaks naiste või meeste pärast või et kellelgi oleks peas mõte sobivate geenide edasikandmisest; pigem on ellu jäänud need ühiskonnad, kelle inimolevused on taolisel viisil käitunud.
Kunst ei ole vaba isiku, vaid karja fenomen, mis samuti kui valuaisting on igale üksikule inimloomale kaasasündinud. Me oleme üksteise külge aheldatud rakud suures ühiskondlikus loomas, ja kunst on meie ahelate kõlin.
Väljatõste: Needsamad sügavalt sisseehitatud ühiskondlikule survele allumise emotsionaalsed mehhanismid võivadki olla aluseks, mille tõttu me muusikat kuulame ja ilukirjandust loeme.
