Kunsti Ekspressi kodudest
Eesti Ekspress saab 22. septembril 15. aastaseks. Siis ilmus nädalalehe proovinumber, veel poolpõrandaalusena - praktilistel põhjustel nagu möönaks ilmselt politiseeritud meediavälju uuriv Pierre Bourdieu. Esimene pärisnumber tuli välja nädal hiljem, 29. septembril. Kümnendat aastapäeva tähistas EE mälestusliku ja paljastusliku koguteosega “Eesti Ekspress. Uue elu sümbool”. 15 aastapäeva niisugune hard core kirjandussündmus enam ei märgi. Ajad on teised, ja avalik pihitool moest läinud. Kuid ka hulljulged ja riskialtid üheksakümnendad on möödas, uueks usuks pehmed väärtused ja sümboolne kapital ning investeerimisest kunsti tasapidi kujunemas arvestatav kapitalimahutus, mida ma kümme aastat tagasi ka ette ennustasin. Nii et mis oleks veel sümboolsem kui loomingulise edevuse, originaalsete mõtete, ektsentriliste aktsioonide ja ebakonventsionaalse korporatsiooniidentiteediga Eesti Ekspress tähistaks järjekordset juubelit toimetajate kodudes leiduvate kunstitööde näitusega. Eesti ajakirjanduse imagoloogias on see taas värske sõna.
EE-le iseloomuliku pealkirjaga (kuidas siis teisiti!) näitus “Kunstiekspress”, organiseerijaks ja koostajaks Pekka Erelt, pakub Viviann Napi galeriis nii subjektiivset, fragmentaarset ja lünklikku valikut eesti kunstist kui üldse saab. Kuid see polegi tähtis, selline tulemus nii taotluslik kui ka paratamatu, sest näituse koostamise printsiip tingis ise vastava tulemuse. Väljapaneku diapasoon on lai ja süsteemitu, üllatav ja meelevaldne, müüdikeskne ja hedonistlik nagu iga taoline väljapanek. Siin näidatav kunst on selle omanikele – EE toimetajatele - armas ja hinnaline, see kaunistab ja väärtustab nende kodusid, moodustades olulise osa kodusest, intiimsest sfäärist, kuhu võõraid harilikult ei lasta, kuid mis tuuakse nüüd avalikku ruumi. Rõhutaksin, et ühegi töö omanik pole kunstikoguja ent iga eksponent hindab kunsti, eriti selle traditsioonilisemas vormis. Sellepärast näebki galeriis ainult maali, graafikat ja fotot. Ainult tuntud ja arvestatavate kunstnike loomingut, klassikuid ja elavaid suurusi. Üle poolte teostest on publiku ees esmakordselt ja mõned teosed neist sulaselge klassika pitseriga.
Näitus manifesteerib küll EE kollektiivi ühtekuuluvust ja solidaarsust, kuid ei tegele korporatiivse identiteediga. Viimast väljendab visuaalsel tasandil ennekõike firmagraafika, see kuulus hüpnootiline viltune silmapaar. “Kunstiekspress” on kollektiivse kunstikogu efektne fiktsioon. Väljapanek on lihtsalt individuaalsete maitsete ja hinnangute summa, absoluutselt väljalõikeline ja pausidega. Jämedates joontes joonistub vaatajale eesti kunstiajalugu 1920. aastatest tänapäevani, Eduard Olest Ivar Kaasikuni, Johannes Greenbergist Jüri Arrakuni, Elmar Kitsest Sirje Rungeni. Seda näitust vaadates tuleb vägisi meelde üks mu lemmiraamatuid, Ernst Gombrichi “Kunsti lugu”, tahtlike kupüüridega (ja samas täiesti põhjendatud) kunstikäsitluse musternäide.
Psühholoogidele võiks huvi pakkuda kokkusattumus, et ükski eksponent, kel oli see võimalus, ei toonud näitusele Eduard Wiiralti töid. See räägib ise enda eest – lühidalt öeldes, omavahel kokkuleppimatult taheti panustada rohkem vähemtuntule, kuid mitte vähemväärtuslikule.
Pea iga teine töö sel näitusel on omamoodi legendiga, ajalooga, tutvustades autorit rohkem ebatüüpilisest vaatepunktist. Tõeliste sedöövrite, Eduard Ole lõpetamata autoportree (1926), Eerik Haameri maali “Heinavedajad” (u 1936), Karl Pärsimäe “Käsipõsakil naise portree” (1934-37) ja Johannes Greenbergi kompositsiooni “Kaks naist” (1938-39) kõrval ripuvad Adamson-Ericu “Autoportree” (1931) ja Andrei Jegorovi “Talvemaastik jõega” (1930. aastad). Vahemärkusena lisaksin, et eesti kunsti oksjoneeritakse välismaistel, peamiselt Skandinaavia kunstioksjonitel haruharva ning peale baltisakslaste ja vana hõbeda on seal pakutud vaid Wiiraltit, Adamson-Ericut, Jegorovit ja Leo Lapinit. Sel kevadel müüdi näiteks Helsingi Bukowskise juures kolm Jegorovi talvemaastikku. Muuseas, Lapinit esindab näitusel spetsiaalselt Eesti Ekspressist inspireeritud graafiline leht (1996) tema Riias ärakeelatud ropu teose reproga.
Veel üllatavaid töid. Kas mäletate veel nüüdseks reklaamimaailmas tegutsevat Toomas Volkmanni kui eesti foto uuendajat 1990. aastate algul? Tema aka Tristan Manni foto “Mina hiina kardinaga” (1993), Jüri Kassi-Ülle Marksi digitrükis töö “Handscapes” (2000, pälvis samal aastal Wiiralti graafikapreemia), Urve Küttneri fotoinstallatsioon (2002) või Valeri Vinogradovi suuremõõtmeline eskiis “Ants, Juskin sõn” (1997) samanimelisele maalile ja Laurentsiuse ja A.D. portreemaal “Pekka” (2002) on kõik omas žanris tähelepanuväärsed unikaalteosed. 1959 aasta Olev Subbi maal “Kalasadam” on samuti haruldane leid nagu ka Johannes Uigale ebaomases oranžis koloriidis peisaaž “Päike loojub” (1990).
Näitus “Kunstiekspress” kestab Viviann Napi galeriis 13. septembrini.
PEKKA ERELT:
Näitusest
Ekspressi kunstinäituse mõte tekkis mul kunagi üheksakümnendatel aastatel, kui Hansapanga galeriis oli pankurite kunstikogudest koostatud näitus. See näitus on koostatud ajakirjandusega seotud inimeste koduseintel rippuvaist taiestest, kunstikogujaiks ei julge küll ühtegi neist nimetada. Tulemusega olen rahul. Kokku sai autoritelt mitmekülgse valiku klassikast tänapäevani. Tinglikult on need ligi 30 tööd jagatud kolme rühma: klassika, pärastsõjaaegne ning kaasaegne kunst. Heade autorite head tööd, mille pärast ei pea häbenema. Miks just need autorid? Lihtsalt seepärast, et ekspresslaste koduseintel olid need. See pole näitus muuseumi kogudest, kust võib kõike leida. Nii et kui keegi oma lemmikut ei leia, ärgu siis tehku etteheiteid.
Piltidest näitusel
Minult on küsitud, räägi mõnest pildist. Arvan, et erilist tähelepanu väärib sel näitusel üks pilt. Johannes Greenbergi “Kaks naist” on kindlasti selle näituse üks paremaid töid ning kuulub kunstniku loomingu paremiku hulka. Ja kuulub ka nende piltide hulka, mida minagi väga hindan. Töö päritolu on tähelepanuväärne. See kuulus kunagi proua Pedussaare kogusse, kes oli Greenbergi elu armastus. Sellele vaatamata, et daam oli abielus arstiga. Sümpaatia oli vastastikune, kuid abielu lõhki ei läinud ning see omapärane kolmnurk kestis kuni Greenbergi surmani. Olgu veel lisatud, et kui Greenbergil amputeeriti käsi, oli opereerijaks proua Pedussaare abikaasa.
Endast
Ma ei ole kunstikoguja, Jaan Manitski on kunstikoguja. Olen omandanud mõne pildi uudishimust ja seetõttu, et mulle meeldivad head ja ilusad asjad. Muidugi ei saa salata, et kogujapisik on mul veres. Aga ma tegelen täiesti erinevate valdkondadega, mis aja jooksul vahetuvad. Koguda kuni surmani näiteks ainult marke, pole minu jaoks eneseteostus. Kogumine on looming, mitte rutiin. Seega peab pidevalt edasi arenema, põhjalikult tutvuma uute kogumisaladega. Arvan, kui inimene jääb ainult ühe valdkonna otsa istuma ja tal pole enam huvi millegi täiesti uue omandamise vastu, siis on ta vanaks jäänud.
HARRY LIIVRAND:
Noore ja natuke keigarliku Eduard Ole art decoliku elegantsiga autoportree on mu vaieldamatu lemmik nii kodus kui sel näitusel. Lõpetamatus ei vähenda töö sarmi ja esteetilist kvaliteeti (nagu Davidi proua Recamier’ ühe lõpetamata portree puhul). Töö on väidetavalt tehtud enne Ole Pariisi minekut 1927, kus Ole art decost pööraselt vaimustus ning mille tulemusena sündisid eesti kunstiajaloo sulnimad Pariisi akvarellvaated. Ostsin töö rubla aja lõpul Tallinnas kunstniku abikaasalt Helmi Olelt. Proua Ole rõhutas korduvalt, et see on parim Eduardi autoportree, et Eduard oli siis ja on endiselt kraade. “Endiselt”, see tähendas nii 90. aastast Ole! Kui Olega esmakordselt 1989 kohtusin, osutus Helmi Ole informatsioon adekvaatseks.
KALEV KESKÜLA:
Näitusel väljas oleva Andrei Jegorovi maali sain päranduseks oma vanatädilt. Vanatädi mees Bernhard Saealle-Koster oli 1930-ndail Tallinnas Liivalaia apteegis apteeker ja Jegorov käinud sealt ravimeid ostmas. Kunstnik pakkunud naturaalmajanduslikku vahetust: tasu ravimite eest oma piltidega. Nii kogunes apteekril täitsa mitu Jegorovi pilti: just selline kunst, mis inimesele arusaadav ja hea seinale panna. Nende hulgas on ka kaks saaniteed, mida kunstnik rahva tarbeks tirazheeris, see tähendab kordas sama motiivi.
Mulle on need pildid mälestuseks vanatädist, muistse põlve pärandus.
Kui oleks raha, võiks ju kunsti kogudagi, aga siiani pole seda probleemi veel olnud.
TIINA KAALEP:
Minu pildid on tulnud mu juurde kuidagi ise, igaüks omamoodi. Ma ei ole metoodiline kunstiostja, ehkki huvi on olnud ja aeg-ajalt käin ka oksjonitel. Siia näitusele toodud tööd on kõik kingitud, küll kinkijad teavad, miks ja millal need kingitused tehti. Ilmar Kruusamäe pilt on hästi intensiivne, temale koha otsimine pärast kolimist oli üsna keeruline, aga kuskil kirjutuslaua lähedal on ta ikka olnud. Midagi pole öelda, inpireeriv pilt nii oma meeleolu, kujundite kui võimsa legendi tõttu, mis seda konkreetset tööd saadab.
Neist kolmest siin väljapandust kõige tugevamalt on minu külge kasvanud Johannes Uiga maastik, mida silmitsedes tuleb ju sageli meelde, kui keeruline oli selle pildi maalinud kunstniku elu ja kuivõrd erandlik on see töö tema tavapäraselt tumedate ja süngetes toonides maastike seas.
TÕNU KAALEP:
Valeri Vinogradovi maal “Ants, Juskin sõn” rippus iroonilise kommentaarina kunstnike ja kriitikute suhetele vist 1997. aastal ühel suurel näitusel. Siin näeme selle töö varasemat varianti või eskiisi, mis hilisemaga võrreldes on räigem, kohmakam ja vähem kodanlik; mingis mõttes on Vinogradovi loomingu abstraktne osa olnud alati väga heakodanlik, ideaalne kompanjon Inspirast ostetud mööblile valges villas või pähklipuust paneelide ja Artemide lampidega pangakontoris. Siin on tegemist hübriidiga, töö on nagu spontaanne plakat ilma Vinogradovile omase korrektsuseta, nagu esimese pähetulnud mõtte julge esitamine. Intiimne, sest ei arvesta ka oma loomingus tahestahtmata kehtestunud reeglitega.
Valeri Vinogradov oli aastaid minu koridorinaaber Lasnamäel. Kui mina läksin tööle, tuli tema oma ateljeesse maalima. Kui mina jõudsin koju, oli ta juba läinud. Harva on kunstnikul vähemalt väliselt nii korrektne elustiil.
Aga see on vist paratamatu, et Lasnamäe tornide kahekorruselistes ateljeedes elab nüüdseks väga vähe kunstnikke. Juba on mõned lillaks värvitud seinte, tammepuust vaheuste ja halogeenlampidega kaunistatud ateljeed miljoni eest kinnisvarakuulutustes müüa, juba on kunstnikud kuskil mujal. Ja meie tolleaegne korrusenaaber Juske elab nüüd ka hoopis Altmetsas...
