12.09.2008, 00:00
Kurbade silmadega kontseptualist
Anne Vetik vestles Moskva avangardi ühe esinumbri Andrei Monastõrskiga kunstniku personaalnäituse avamisel Tallinna Kunstihoones 2. septembril.
Andrei Monastõrski (59) on viimase paari aastaga esinenud nii Kasseli
“Documental” kui Veneetsia biennaalil. Poeedina alustanud kunstnik
tegi endale nime 1970ndatel Moskvas, tegutsedes sõprusringis, kuhu
kuulusid sellised seltsimehed nagu Ilja Kabakov ja Juri Leidermann. 1980ndatel
suurem osa rühmituse Kollektivnõje Deistvija osanikest lahkus
NSVList, Monastõrski aga jäi.
Mugav Brežnevi
ajastu
Andrei Monastõrski kätleb pehmelt ja ei
vaata mulle otsa. Jääb mulje, et ümbritsev melu jätab teda
täiesti külmaks, mis ongi kohane budistliku filosoofia austajale.
Budismiga tutvus Monastõrski 1970ndatel ja peab seda üheks oma
suurimaks mõjutajaks, nagu ka Foucault’d ja saksa romantikuid.
Tallinnas on ta käinud aastast 1969. “Meie seltskonnal
tekkis siis traditsioon suvitada Käsmus. Eesti oli ju alati justkui
väike Lääs, siin valitses teistmoodi atmosfäär.
Käsmu ei olegi nende aastatega eriti muutunud. Eestlased kuidagi oskavad
sobitada uut ja vana,” arvab Monastõrski.
Uurin
tagasihoidliku olemisega härralt, kuidas ta jõudis Murmanskist
Moskvasse. “Teate, internet valetab, ma käisin lapsena Murmanskis
ainult suvitamas. Tegelikult elasin siiski Moskvas. Seal läksin ka
õppima filoloogiat, alustasin ju tegelikult poeedina. Kuigi juba siis
oli meie ringi luulelugemistes suureski tajuda tegevuskunsti. Kogunesime Gogoli
monumendi juures ning etlesime. Veider, kuid KGB meie vastu huvi ei
tundnud.”
Isepäine luuletaja pidi siiski
ülalmainitud organisatsiooniga lähemalt tutvuma. “Veidi hiljem
osalesin meeleavaldusel Puškini väljakul. Mõne päeva
pärast otsiti läbi mu korter ja see ei olnud kuigi meeldiv. Edaspidi
püüdsin sääraseid olukordi vältida. Ma ei ole
tegelikult kunagi otseselt püüdnud ümbritsevat ühiskonda
mõjutada. See ei paku mulle pinget.”
Monastõrski
leiab, et ta pole kuigi emotsionaalne, seda väidet kinnitab tema jahe
kõnemaneer ja kaugusesse suunatud pilk. “Mulle ei ole vaja
inspiratsiooni ega suuri tundepuhanguid, et luua. Ma lähtun
eelkõige enda teoreetilistest konstruktsioonidest, raamatutest, puhtast
infost ja budistlikust maailmanägemusest. Kaldun küll kohati
depressioonile, kuid ei saa öelda, et see mõjutaks minu
tegemisi.”
1970. aastad, kuhu jäi Kollektivnõje
Deistvija õitseaeg, on Monastõrskil meeles kui mugav periood:
“Ma ütleks, et kogu see marksistlik diskursus ja Brežnevi
ajastu olid mulle mugavad, tundsin end komfortselt. Ei tundnud ka seda, et
oleks millestki puudust, teoreetilist kirjandust sai soovi korral alati
kätte. Kui sa tahad saada targaks, siis sa ka saad, võimud ei saa
sind segada. Praegustes Venemaa oludes ma tunnen end kehvemalt.
Võimalik, et seetõttu, et kunst muutub järjest
marginaalsemaks nähtuseks, kuigi mulle ei lähe tegelikult publiku
arvamus ja galeriides esinemine korda. Ma ei tea, kas asi on minus, või
... Kõikjal maailmas kõrgkultuur hääbub. Tegelikult
Moskva Vinzavodis (Moskva analoog meie Kultuurikatlale – Toim.) toimub
suhteliselt põnevaid asju, meid külastavad ka olulised
välismaa nimed. Sellegipoolest valitseb dekadentlik atmosfäär,
kunst ei jõua enam ühiskonnaga rinda pista, eksisteerides
väikese huvigrupi raames ja tarvis.”
Kunsti
konserveerimine
Kunstihoones pakub Monastõrski oma
värskemaid videoid ja installatsioone. “See näitus siin
sündis tänu Ilja Sundelevitšile. Pean tunnistama, et minu
kunsti puhul lähevad mis tahes katsed tuua see galeriisse ena
masti luhta, kuid Tallinnas asi õnnestus. Ehkki, see ei ole mulle
tegelikult oluline.
Varem, kui polnud võimalust filmida,
kirjutasime kõik oma aktsioonid üksikasjalikult üles. Neid
kirjeldusi on mul kümne raamatu jagu. Galeriis kaob ära see
religioosne tunne, mis tekib aktsioonil osaledes. Mulle on oluline teha kunsti
kusagil metsas või põllul, kohas, kus valitseb harmoonia. Selle
kohta on mul mitmeid budismist lähtuvaid teooriaid.”
Samas ei suhtu rohelist ümbrust hindav kunstnik
põõsastesse ja lilledesse kuigi suure heldimusega.
“Asi ei ole ilus, mulle on ikkagi oluline täpselt järgida
konkreetseid skeeme, mida olen enne välja mõelnud. Improvisatsioon
ei ole mulle oluline, tähtis on tegutseda täpselt ja kokkulepitule
vastavalt.” Siinkohal tundub, et Monastõrski räägib
pigem ideaalist kui tegelikkusest, sest kunstihoones eksponeeritud aktsioonide
videotes näeb teda ja tema mõttekaaslasi itsitamas ja mängimas
ning tihtipeale, sõltuvalt asjaoludest, loobutakse olukorra pingsast
kontrollimisest.
Viimaste aastate aktsioonidest võtab osa ka
suur pruunikaspunane koer Saluut, kellest kõneledes elavneb kunsti
suurkuju korraks: “Ta nimi on Saluut. Ta käib ka meiega Käsmus
puhkamas. Väga haruldane tõug, vaaraokoer.”
Vestleme suurejoonelisest installatsioonist “Purskkaev”, mis sai
Tallinna Kunstihoones esimest korda esialgu planeeritud mõõtmed
ja materjali – jahu. “1980ndatel perestroika ajal oli see
töö väga aktuaalne. Tundub, et praeguse poliitilise olukorraga
on see muutunud taas väga asjakohaseks.”
Uurin, miks
Monastõrski ei lahkunud kodumaalt. “Tegelikult mingi hetk
avastasin küll, et kõik on emigreerunud. Kabakov ja teised. Ilmselt
tundsid nad end teisel pool raudkardinat paremini. Mina ei saa seda enda kohta
öelda. Nõukogude olud mind ei mõjutanud. Mina ja mu
kaaslased elasime ja elame siiani täiesti omas maailmas. Mul ei olnud
kunagi tunnet, et keegi takistab mul kuidagimoodi kunsti teha. Ilmselt on see,
mis me tegime, olnud liiga keeruline ja KGB-le ei jõudnud kohale, mis
need inimesed metsas teevad. Mind ei huvita sotsiaalne kunst ja ma ei kavatse
end võimu suhtes opositsiooni paigutada.”
Istume
aknalaual ja Andrei Monastõrski vaatab üleskaevatud Vabaduse
väljakut. Jutt läheb tagasi tema koerale ja koertele
üleüldse. Ligi tuleb Ants Juske ja nõuab oma osa vene
kaasaegse kunsti klassikast. Monastõrski noogutab mulle viisakalt, isegi
naeratab korraks ja alustab järjekordse intervjuuga.
Andrei
Monastõrski näitus kestab Tallinna Kunstihoones 12. oktoobrini.