Mugav Brežnevi ajastu


Andrei Monastõrski kätleb pehmelt ja ei vaata mulle otsa. Jääb mulje, et ümbritsev melu jätab teda täiesti külmaks, mis ongi kohane budistliku filosoofia austajale. Budismiga tutvus Monastõrski 1970ndatel ja peab seda üheks oma suurimaks mõjutajaks, nagu ka Foucault’d ja saksa romantikuid.


Tallinnas on ta käinud aastast 1969. “Meie seltskonnal tekkis siis traditsioon suvitada Käsmus. Eesti oli ju alati justkui väike Lääs, siin valitses teistmoodi atmosfäär. Käsmu ei olegi nende aastatega eriti muutunud. Eestlased kuidagi oskavad sobitada uut ja vana,” arvab Monastõrski.


Uurin tagasihoidliku olemisega härralt, kuidas ta jõudis Murmanskist Moskvasse. “Teate, internet valetab, ma käisin lapsena Murmanskis ainult suvitamas. Tegelikult elasin siiski Moskvas. Seal läksin ka õppima filoloogiat, alustasin ju tegelikult poeedina. Kuigi juba siis oli meie ringi luulelugemistes suureski tajuda tegevuskunsti. Kogunesime Gogoli monumendi juures ning etlesime. Veider, kuid KGB meie vastu huvi ei tundnud.”


Isepäine luuletaja pidi siiski ülalmainitud organisatsiooniga lähemalt tutvuma. “Veidi hiljem osalesin meeleavaldusel Puškini väljakul. Mõne päeva pärast otsiti läbi mu korter ja see ei olnud kuigi meeldiv. Edaspidi püüdsin sääraseid olukordi vältida. Ma ei ole tegelikult kunagi otseselt püüdnud ümbritsevat ühiskonda mõjutada. See ei paku mulle pinget.”


Monastõrski leiab, et ta pole kuigi emotsionaalne, seda väidet kinnitab tema jahe kõnemaneer ja kaugusesse suunatud pilk. “Mulle ei ole vaja inspiratsiooni ega suuri tundepuhanguid, et luua. Ma lähtun eelkõige enda teoreetilistest konstruktsioonidest, raamatutest, puhtast infost ja budistlikust maailmanägemusest. Kaldun küll kohati depressioonile, kuid ei saa öelda, et see mõjutaks minu tegemisi.”


1970. aastad, kuhu jäi Kollektivnõje Deistvija õitseaeg, on Monastõrskil meeles kui mugav periood: “Ma ütleks, et kogu see marksistlik diskursus ja Brež­nevi ajastu olid mulle mugavad, tundsin end komfortselt. Ei tundnud ka seda, et oleks millestki puudust, teoreetilist kirjandust sai soovi korral alati kätte. Kui sa tahad saada targaks, siis sa ka saad, võimud ei saa sind segada. Praegustes Venemaa oludes ma tunnen end kehvemalt. Võimalik, et seetõttu, et kunst muutub järjest marginaalsemaks nähtuseks, kuigi mulle ei lähe tegelikult publiku arvamus ja galeriides esinemine korda. Ma ei tea, kas asi on minus, või ... Kõikjal maailmas kõrgkultuur hääbub. Tegelikult Moskva Vinzavodis (Moskva analoog meie Kultuurikatlale – Toim.) toimub suhteliselt põnevaid asju, meid külastavad ka olulised välismaa nimed. Sellegipoolest valitseb dekadentlik atmosfäär, kunst ei jõua enam ühiskonnaga rinda pista, eksisteerides väikese huvigrupi raames ja tarvis.”


Kunsti konserveerimine



Kunstihoones pakub Monastõrski oma värskemaid videoid ja installatsioone. “See näitus siin sündis tänu Ilja Sundelevitšile. Pean tunnistama, et minu kunsti puhul lähevad mis tahes katsed tuua see galeriisse ena masti luhta, kuid Tallinnas asi õnnestus. Ehkki, see ei ole mulle tegelikult oluline.


Varem, kui polnud võimalust filmida, kirjutasime kõik oma aktsioonid üksikasjalikult üles. Neid kirjeldusi on mul kümne raamatu jagu. Galeriis kaob ära see religioosne tunne, mis tekib aktsioonil osaledes. Mulle on oluline teha kunsti kusagil metsas või põllul, kohas, kus valitseb harmoonia. Selle kohta on mul mitmeid budismist lähtuvaid teooriaid.”


Samas ei suhtu rohelist ümbrust hindav kunstnik põõsastesse ja lilledesse kuigi suure heldimusega.


“Asi ei ole ilus, mulle on ikkagi oluline täpselt järgida konkreetseid skeeme, mida olen enne välja mõelnud. Improvisatsioon ei ole mulle oluline, tähtis on tegutseda täpselt ja kokkulepitule vastavalt.” Siinkohal tundub, et Monastõrski räägib pigem ideaalist kui tegelikkusest, sest kunstihoones eksponeeritud aktsioonide videotes näeb teda ja tema mõttekaaslasi itsitamas ja mängimas ning tihtipeale, sõltuvalt asjaoludest, loobutakse olukorra pingsast kontrollimisest.


Viimaste aastate aktsioonidest võtab osa ka suur pruunikaspunane koer Saluut, kellest kõneledes elavneb kunsti suurkuju korraks: “Ta nimi on Saluut. Ta käib ka meiega Käsmus puhkamas. Väga haruldane tõug, vaaraokoer.”


Vestleme suurejoonelisest installatsioonist “Purskkaev”, mis sai Tallinna Kunstihoones esimest korda esialgu planeeritud mõõtmed ja materjali – jahu. “1980ndatel perestroika ajal oli see töö väga aktuaalne. Tundub, et praeguse poliitilise olukorraga on see muutunud taas väga asjakohaseks.”


Uurin, miks Monastõrski ei lahkunud kodumaalt. “Tegelikult mingi hetk avastasin küll, et kõik on emigreerunud. Kabakov ja teised. Ilmselt tundsid nad end teisel pool raudkardinat paremini. Mina ei saa seda enda kohta öelda. Nõukogude olud mind ei mõjutanud. Mina ja mu kaaslased elasime ja elame siiani täiesti omas maailmas. Mul ei olnud kunagi tunnet, et keegi takistab mul kuidagimoodi kunsti teha. Ilmselt on see, mis me tegime, olnud liiga keeruline ja KGB-le ei jõudnud kohale, mis need inimesed metsas teevad. Mind ei huvita sotsiaalne kunst ja ma ei kavatse end võimu suhtes opositsiooni paigutada.”


Istume aknalaual ja Andrei Monastõrski vaatab üleskaevatud Vabaduse väljakut. Jutt läheb tagasi tema koerale ja koertele üleüldse. Ligi tuleb Ants Juske ja nõuab oma osa vene kaasaegse kunsti klassikast. Monastõrski noogutab mulle viisakalt, isegi naeratab korraks ja alustab järjekordse intervjuuga.


Andrei Monastõrski näitus kestab Tallinna Kunstihoones 12. oktoobrini.