Kuressaarest Berliini ja tagasi
Ivar Kaasiku maalinäitus“Back to the Roots”
STRONG>
Kuressaare Raekoja Galeriis, lahti kuni 27. juulini.
Ivar Kaasiku suureformaadiliste, kuni 2-3meetrise küljepikkusega maalide
näitus oleks paremini sobinud modernistlikult neutraalsemale galeriipinnale kui
Kuressaare raekoja rustikaalsete võlvide alla, kuid ilmselt oli “kadunud poja”
efekt tugevaks stiimuliks, miks metallikunstniku haridusega 1992. aastast
Berliinis elav ja seal kuuldavasti juveliirina läbi löönud Kaasik kodusaarel
näitust kippus tegema. Ja paremat galeriipinda küll ehitusbuumi üle elavas
Kuressaares paraku pakkuda ei ole.
Seni on eesti maal, kus vähesed
potentsiaalid kõik arvel, kaotanud uuema aja emigratsiooni läbi tugevamatest
tegijatest näiteks Rein Tammiku, Ludmilla Siimu, Jaak Adamsoni, ka Inga Aru jt
- kes uuel asukohamaal on pidanud nii või teisiti olukorraga adapteerudes
madalama kunstialase “auastmega” kui kodumaal leppima. Nüüd on kapitalistlik
realism universaalseks reaalsuseks saanud (ehk teisisõnu kunstnikuks-olemisega
kaasnevad riskid ja ebakindlus ka Eestisse jõudnud) ja oleme tunnistajaks, kuis
ridamisi siin kunstnikuks õppinutest kujunevad läbilöögivõimelised, oma
käekirjaga tegevkunstnikud ka mujal. Toomas Altnurme, kelle isiknäitus Tallinna
Deco galeriis äsja avati ja kes aastaid Tais, Koreas ja mujal elanud, peab
Eesti kunstimaastikul olemist vaat keerulisemakski kui Aasias erialasest tööst
enda elatamist.
Sentimendist nõretavate allkirjade taga (“Kaali järve tekkimine”, “Punane
tulp”, “Sinine saar”, “Karujärv”, “Jaaniöö”, “Ülemaks kui hõbevara” jne) peitub
üllatuslikult täiesti cool maalija, kes piltpostkaartlikud, otsekui isamaaliku
ilupalvleja poolt klõpsitud snapshot`ilaadsed banaalsed loodusmotiivid laia
pintsli ja kiretu elegantsiga suurte, hõredavõitu pindadena maha maalib.
Erinevalt eesti marinistidest, kes hoolsa natuurivaatlemise tulemused üldjuhul
ikkagi järelakademistlikult kopitanud klimpjaks naturalismiks vormistavad, on
Kaasiku laadis suurejoonelist ja trenditeadlikku “ükskõiksust” - kuigi
rafineeritud kommertsist, raha lõhnast, ei pääse temagi.
Fragmentaarsed
kaadrid oleksid otsekui liikumise pealt tabatud – narratiivsete süþeede ja
“peategelaste” puudumine, koha ja paiga “tühistumine” (ja otsekui
kompensatsiooniks selle rõhutatud serveerimine pildiallkirjades) - võimendab
pidetust ja tühjusetunnet.
Valguva värvi ebaisikupära abil on
fotorealistlikud fragmendid kohati abstraktseteks ja üldistatud värvipindadeks
transformeeritud (Kollane tulp, Punane tulp). Kaasiku maalide veidi Saksa
romantismi mentaliteedist kantud vahendatud reaalsuse mõjust ei maksa ometigi
ennast eksitada lasta: formaalsete tunnuste alusel kord fotorealistlike, kord
“kosmogooniliselt” abstraktsete motiivide (“Sinine”, “Kaali järv”, “Taevavõlv”)
tegevuspaik on vaatamata ruumi-illusiooniga mängimisele ikkagi lõuendi
tasapind, õigemini distants kahe realiteedi - sügavuse/selle puudumise – vahel.
Illusionistlik ruumilisus on siin vaid kontseptuaalse mängu kõrvalnäht, mitte
eesmärk.
Valguse murdumine läätses ja saadud informatsiooni rakendamine kord
isoheeliat imiteeriva punakaspruuni värvi-välja teenistuses(“Oksad”), kord
fookusest väljas tagaplaani ja esiplaani dihhotoomia (“Jaanipäev”) teenistuses
jätab autorist mulje kui ratsionaalselt oma väljendusvahendeid kontrollivast
tüübist.
Eestis kunstis Ivar Kaasikule hetkel analoog puudub – tundub, et nii “lihtsat” võimalust kunstitegemiseks oleks nagu alahinnatud. Vast Ando Keskküla ja Urmas Pedaniku hüperrealistliku perioodi alguse ning hilise Mari Kurismaa mõned teeotsad sisaldavad Kaasikuga paralleelseid suundumusi. Gerhard Richteri, Saksa hetkel ühe edukaima maali getopiire ületava kunstniku vee, taeva ja pargimotiivide “mõtteka mõttetuse” eeskujuandev vaatamisformaat meenub aga küll. Sealtkaudu imbub töödesse ka tubli annus trantsedentaalsust ja blow-up`ilikku metafüüsikat.