(Kuri)kuulus vastu tahtmist
Soome filmikunsti must lammas Aki Kaurismäki on pidevas ja lakkamatus sõjas kõige ümbritsevaga - filmitööstusega, poliitikutega, kriitikutega, Hollywoodiga ja iseendaga. Sellegipoolest saab ta peagi algaval juubeli-PÖFFil elutöö auhinna. Kas vastuoluline Kaurismäki, kes muide ise oli kümme aastat tagasi esimese PÖFFi patrooniks, peab seda auhinda meeldivaks tänuavalduseks või tunneb ta end pigem vananeva poplauljana, kes on just andnud välja oma "Best of"-albumi, ei õnnestunud tema käest siiski teada saada. Mr. Kaurismäki oli nädalateks kadunud hämaratele radadele, kus tõenäoliselt vaid mr Kaurismäki ise orienteeruda suudab. Kui temagi...
Kuidas aga saadakse Aki Kaurismäkiks - meheks, kes alates 80ndatest on tootnud ühe viiendiku kogu selle aja jooksul Soomes tehtud filmidest, saanud praeguseks Soome filmikunsti võrdkujuks maailma filmiavalikkuse silmis ning kes on lisaks koos vend Mikaga rajanud Helsingisse hästitoimiva väärtfilmide kino?
Kui Aki vanem vend Mika Kaurismäki 70ndatel kuulsas Müncheni filmikoolis õppis, oli hoopis teda ootamas ees helge tulevik režissöörina. Aki käis venna filmides näitlemas ja teda režissöörina abistamas. Mõni aasta hiljem lavastasid nad filme koos. 1983. aastal tegi Aki oma esimese iseseisva filmi Dostojevski "Kuritöö ja karistuse" ainetel. 90ndatel, kui valmisid Leningrad Cowboyside filmid ja töötuse-triloogia esimene osa "Põgenevad pilved" (Cannes'is žürii eripreemia saanud film linastus aastal 1997 PÖFFil, toim), oli Aki Kaurismäkist saanud rahvusvaheliselt tuntud filmirežissöör.
2002. aastal kandideeris triloogia teine osa "Mees ilma minevikuta" parima võõrkeelse filmi Oscarile ja sai Cannes'is Grand Prix'. Käesoleval aastal valminud finaal "Äärelinna tuled" valiti samuti samas kategoorias Oscari-nominendiks. Umbes nii lihtsalt see käiski.
Ometi on ilmselt raske leida teist režissööri, kes ületootmist, pürgimist ja pidulikke auhinnagalasid sama kirglikult põlgaks kui Kaurismäki. Ühes kohmetus teleintervjuus, mille Kaurismäki oma vennaga kunagi 80ndate alguses andis, väitis ta filmitegemise kõige raskemaks osaks olevat selle, kuidas publiku soovidele vastu tulles säilitada oma moraalne puhtus. See probleem on jälitanud teda kogu loomingulise teekonna vältel.
Arrogantse mehena on ta mitmeid kordi lubanud filmitegemise maha jätta ja öelnud, et eelistab iga kell näha saalis miljoni asemel ühte inimest. Oma suurimaks ebaõnnestumiseks on ta lubanud pidada seda, kui mõni tema filmidest meelitaks saali meeletud rahvamassid. Ekstsentrilise soomlase arrogants ja põlgus tema lihtsate, väikeste inimeste eludest kõnelevate filmide taustal mõjus aga hoopis ligimeelitavalt - kuigi Kaurismäki kodumaal Soomes eelistatakse vist endiselt tema filmide asemel televiisorit vaadata, on tema viimaseid filme - "Mees ilma minevikuta" ja "Äärelinna tuled" - saatnud mujal Euroopas tohutu publikumenu. Suurim ebaõnnestumine on niisiis käes...
Kaurismäki on võtnud endale väga keerulise ülesande - tema filmide ja nende publiku vaheline suhe sisaldab ilmselt üht suurimat võimalikku konflikti. Enamik tema filmidest räägib ju elu heidikutest, kapitalistliku süsteemi ohvritest, vaestest, abitutest, luuseritest, kodututest. Ja seda ülima empaatiatundega. Aga see on ju täpselt see maailm, mida üks korralik, elus edasi jõudnud, kultuurne ja haritud kinok& ;uum l;lastaja on õppinud väljaspool kinosaali jälestama.
Kas pärast "Minevikuta mehe" vaatamist tõstis mõni kinokülastaja Kaurismäki kombel mõnel näoli poriloigus lamaval parmul pea veest välja ja mõõtis pulssi, kontrollimaks, on ta veel elus? Ega vist... Järelikult liigituvad Kaurismäki filmid laiema publiku jaoks siiski vaid kultuurseks meelelahutuseks, mida pärast sõprade ringis või ajalehe veergudel kirjeldada sõnadega "stiilipuhas ja minimalistlik koomika" või "põhjamaine flegmaatilisus".
Kui underground-punkbändi kontserdile tulevad sajad tuhanded inimesed, siis lakkab see olemast nii punk kui ka underground, ning kui revolutsionääri toetab kogu kehtiv võim, siis on revolutsioon läbi saanud. Kui aga omaenda kulude ja higiga paarisajale fännile tehtud ühiskonnakriitilised filmid viivad režissööri lõpuks Cannes'i või Oscari-gala punasele vaibale kallites disainerrõivastes staaride kõrvale kivistunult naeratama, kas siis see hetk annab nendele filmidele mingi teise tähenduse?
Kaurismäki on kogu elu püüdnud oma loomingu puhul vältida sõna "kunst" kasutamist. Kunst seostub tema jaoks millegi ebaausaga, mille tegemise käigus on inimesed oma mittemidagiütlemise peitnud "kunstilise" vormi taha.
Nüüdseks on ta vastu oma tahtmist paigutatud just sellesama "kunstiedetabeli" etteotsa. Kõigest sellest hoolimata pole aga Kaurismäki väsinud etableerumise vastu võitlemast - Cannes'i punasele vaibale Grand Prix'd kätte saama ilmus ta kõigi kiuste lootusetult ebakaines olekus, mille peale Soome tollane kultuuriminister teda avalikult noomis.
New Yorgi filmifestivalile jättis ta minemata, kui kuulis, et tema kolleegile ja sõbrale - iraanlasest režissöörile Abbas Kiarostamile - polnud tema rahvuse pärast Ameerika viisat antud. Oma viimase filmi "Äärelinna tuled" lasi ta parima võõrkeelse filmi Oscari nominentide nimekirjast maha võtta - seda protestina George W. Bushi välispoliitika vastu.
Ta väidab nostalgiliselt, et armastab Roosevelti Ameerikat, mitte riiki, mida juhib klounist president Bush. See kloun ja tema skaudist sõber Blair viivad meid maailma lõppu välja, kardab ta. Samal päeval, kui NATO peaks Soome tulema, ähvardab Kaurismäki loobuda oma Soome passist. Jätta see riigist lahkudes näiteks piirivalvuri kätte.
Kaurismäki provotseerivast isikust endastki on saanud meedia jaoks üks tema "stiilne" filmikangelane, kes peab kõnes pikki pause ja räägib lihtlausetega - üheski intervjuus Soome kuulsaima režissööriga ei unustata mainimast, mitu sigaretti ta intervjuu ajal tõmbab ning millist alkoholi ja kui palju ta samal ajal tarbib. Kaurismäkiga kohtumine olevat nagu mõnda tema filmi sattumine - sama elamuslik ja väärtuslik.
Kuid isegi väites, et igasugune laiem tunnustus toob kas või vastutahtmist kaasa teatud etableerumise, on Kaurismäkil selle kõige käigus õnnestunud siiski säilitada see kõige väärtuslikum - vabadus teha täpselt selliseid filme, nagu ta tahab. Ta pole oma õnneks mitte kunagi pidanud olulisel määral kokku puutuma rahastajate kummaliste nõudmistega ega produtsendikino varjukülgedega. Kaurismäki on oma filmide eelarved hoidnud piisavalt väikesed, et ta saaks need lood ise lavastada, ise kirjutada ja ise toota - nii polevat võimalust mitte k ellegagi tülli minna, väidab ta.
Kaurismäkile on alati olnud kõige olulisem rääkida lugu, millel on mingi moraalne, mitte kunstiliselt ambitsioonikas lähtepunkt. Ta eelistab rääkida ühte ja sama lihtsat lugu oma õnnetutest elu pahupoolel olevatest kangelastest filmist filmi üha uuesti ja uuesti, mitte otsida kaasaegsest ühiskonnast uusi teemasid. Jupide small-talk ja börsimaakleri abieluprobleemid ei tekita temas filmitegemise soovi. Heal järjel olevad inimesed ei eruta teda. Kaurismäki eelistab jääda oma liistude juurde.
Kunagi 70ndatel mõnda aega hulkurielu elanud Kaurismäki teeb filme inimestest ja teemadest, mis on talle südamelähedased ja mida ta valdab. Ja näitlejatega, keda ta usaldab. Kui näitleja peab ütlema repliigi, tõstab ta sõrme üles. Kui mõni Kaurismäkiga kogenematum näitleja peaks tahtma täpsemaid juhiseid, on alati variant uksest välja astuda ja enam mitte tagasi tulla.
Ometi on väljakujunenud maitsel ja harjumuslikel töömeetoditel ka pahupool. Kaurismäki filmide stiil ja minimalistlik näitlejatöö on muutunud kultuslikuks. "Kaurismäkilikkus" on muutunud märgiks, seletatavaks visuaalseks keeleks, mida võib põhimõtteliselt kasutada igaüks. Kaurismäki ise ei tunne loomulikult oma jäljendajate vastu vähimatki huvi, kuid ringiga on see ka talle endale kohati kätte maksnud.
Aastakümneid sama meeskonnaga samu kaamerarakursse ja stseenilahendusi kasutades võib ise ennast kordama hakata - kahe viimase filmi, "Ten Minutes Older" kasseti lühifilmi ja "Äärelinna tulede" puhul on see tuntav. Enam pole huvitav uusi asju avastada, kui on võimalik teha nii, nagu alati on tehtud. See on nagu stseen Coenite filmist "Barton Fink", kus produtsent karjub kuulsa stsenaristi peale, et ukse taga on kakskümmend inimest, kes suudavad Barton Finki stiilis stsenaariume märksa paremini kirjutada kui Barton Fink ise.
"Äärelinna tulede" võtetel õnnestus ühel noorel näitlejal pärast võtet operaatorilt küsida, kas ta oli piisavalt kaurismäkilik.
Soome filmikunst on viimastel aastatel tähelepanu pälvinud ka ilma Kaurismäki panuseta. Aleksi Mäkelä, Aku Louhimies ja teised noorema põlvkonna režissöörid, kes teevad hoopis teistsuguseid - tempokamaid, realistlikumaid ja ülesehituselt keerulisemaid filme, püüavad Kaurismäki varjust välja hüpata ja maailmale näidata, et Soome film ei koosne ainult Kaurismäki muinasjuttudest.
Kaurismäki väidab, et tal on uue põlvkonna üle siiralt hea meel, kuid uutest filmidest ei tea ta eriti midagi. "Kõik tõeliselt head filmid olen ma juba aastakümneid tagasi ära vaadanud, neid pole just palju juurde tulnud," usub ta. Filmikunsti hetkeseisu suhtub ta ülima pessimismiga - parimad ajad on tema arvates nagunii möödas - Hollywood on asendanud dialoogi relvadega. Selleks, et publiku tähelepanu võita, ei pea enam ekraanil tapma ühe, vaid vähemalt 300 000 inimest.
Kaurismäki näitlejaid on sõimatud inetuteks, kuid superstaar Bruce Willis kehastab tema meelest kõige koledamat ja andetumat näitlejat kõigist võimalikest. Hollywood on tema meelest koht, kuhu on kogunenud kamp amatööre, kes teevad kirjeldamatute rahasummade eest lapsemeelseid ja vägivaldseid filme. See kurvastab teda. Möödas on Kaurismäki jaoks ka ajad, mil filmides olid ühendatud kunst ja meelelahutus - ta usub, et sellega on kogu filmiajaloos hakkama saanud vaid Chaplin ja Buster Keaton.
Kaurismäki võtab nukralt omaks isegi süüdistuse, et tema filmid on muinaslood, millel pole reaalse eluga midagi pistmist. "Olen teinud palju halbu filme, jah. Aga mitte kunagi sitta. Ju siis on mul põhjust põgeneda oma õnnetu elu eest optimistlikesse muinasjuttudesse. Ma ei teeks mitte kunagi kurva lõpuga filme - elu on selleks niigi masendav."
Püüdes tuult väljal
3 nädalat tähtajani
Kuna nõusolek intervjuuks oli PÖFFi korraldaja Tiina Loki kontakte kasutades saadud, saadan Kaurismäki väidetavalt isiklikule meiliaadressile kirja küsimusega, millal tal oleks aega korra kohtuda ning juttu rääkida.
2 nädalat ja 2 päeva tähtajani
5 päeva vaikust. Helistan Kaurismäki kontaktisikule Kirsile, kellega on Kaurismäki intervjuu asjus kokku lepitud. Keegi ei võta toru.
2 nädalat ja 1 päev tähtajani
6 päeva vaikust. Helistan Kirsile. Keegi ei võta toru.
2 nädalat tähtajani
7 päeva vaikust. Helistan Kirsile umbes 3 korda päevas. Keegi ei võta endiselt toru.
1 nädal ja 6 päeva tähtajani
8 päeva vaikust. Aeg hakkab lõppema. Saadan Kaurismäki väidetavalt isiklikule meiliaadressile küsimused, mida olen nädal aega lihvinud.
Helistan Kirsile. Keegi ei vasta.
1 nädal ja 5 päeva tähtajani
9 päeva vaikust. Avastan, et olen küsimustesse jätnud ühe eestikeelse sõna. Kirjutan väidetavalt Kaurismäki isiklikule meiliaadressile vabandava kirja ja eestikeelse sõna tõlke.
1 nädal ja 4 päeva tähtajani
10 päeva vaikust. Helistan Kirsile. Keegi ei vasta. Jätan automaatvastajasse teate. Kirsi helistab mõne aja pärast tagasi: "Mul pole olnud võimalik mr Kaurismäkit veel tabada. Helistage homme tagasi."
1 nädal ja 3 päeva tähtajani
11 päeva - meiliboks on tühi. Helistan agent Kirsile. Keegi ei vasta. Muugin suhtlemiskoodi lahti: jätan automaatvastajasse teate - Kirsi helistab tagasi: "Mul puuduvad mr Kaurismäki koordinaadid. Palun helistage stuudiosse, sealt saate teada."
1 nädal tähtajani
14 päeva - meiliboks on tühi. Nädalavahetus möödas. Aeg stuudiosse helistada. Keegi ei vasta terve päeva.
6 päeva tähtajani
15 päeva - meiliboks on tühi. Helistan stuudiosse. Vastu võtab keegi naisterahvas, kes väidab, et on läbi lugenud kõik mu e-mailid ja et aitäh, väga tore, aga kas ma saaksin korra oodata. Ootan toru otsas umbes 10 minutit. Naisterahvas jätkab: "aga mr Kaurismäki viibib hetkel Stockholmis. Helistage sinna."
Helistan mingil numbril. See ei vasta.
5 päeva tähtajani
16 päeva - meiliboks on tühi. Vahepeal olen teistest Soome allikatest teada saanud, et Kaurismäki on siiski Soomes, kuid tõenäoliselt ebakaine ja tema asukoht on kõikidel inimestel, isegi ta vennal, teadmata. "Stockholm" võis vabalt olla nimeks mingile teatud ebakainuse astmele, milles mr Kaurismäki hetkel tõenäoliselt viibis.
4 päeva tähtajani
17 päeva - meiliboks on tühi. Helistan stuudiosse tagasi. Keegi mees vastab: "Kust te võtsite, et mr Kaurismäki Stockholmis on? Oodake palun korra."
Ootan toru otsas umbes 13 minutit. Mingi uus naine jätkab kõnet: "Mr Kaurismäki on Stockholmis. Ta tuleb homme. Helistage homme uuesti."
3 päeva tähtajani
18 päeva - meiliboks on endiselt tühi. Helistan uuesti stuudiosse. Keegi naine vastab: "Jah, küsisin mr Kaurismäki käest, kas ta tänaseks jõuab, ta ütles, et ei."
Ma väitsin, et tal läks segamini - mul on tähtajani veel 3 päeva, kas ta saaks üle küsida. Naine aga väitis, et ei saa kaks korda sama asja mr Kaurismäki käest küsida, sest ta ei saa praegu nii tühiste asjadega tegeleda. Oleks mul olnud vähemalt kokku lepitud.
Ma ütlesin, et oligi kokku lepitud. Naine vastu, et mr Kaurismäki kahjuks ei mäleta, et oleks olnud midagi sellist kokku lepitud.
Ja nii jäigi saladuseks, mida mr Kaurismäki arvab eesti filmist, Pimedate Ööde filmifestivalist, elutöö auhinnast ja veel paljust muustki.
