10.10.2008, 00:00
Kus on kodu kus on kodu kus on kodukoht
Sügise hakul avati Tallinna südalinnas korraga kaks koduteemalist (ehte)näitust. Kadri Mälgu tundlik võrdlus.
Ulvi Haagenseni näitus “Sahver” A-galerii seifis (kuni 6.
oktoobrini) ja Ketli Tiitsari näitus “Koduigatsus”
HOP-galeriis (kuni 14. oktoobrini).
Ulvi Haagensen on
skulptori ja ehtekunstniku haridusega kunstnik. Sõja jalust
paadipõgenikena Rootsi ja sealt edasi Austraaliasse rännanud peres
sündinud kunstnikul on tõenäoliselt koduigatsus igavesti
veres. Egas muidu ei oleks Haagensen üheksakümnendate alguses tagasi
Eestisse saabunud ja lõpuks siin oma kodu rajanud. Sellest ajast
mäletame tema esimest esileastumist Vaal-galeriis, mis paljusid raputas.
Et kuidas saab korraga olla nii andekas skulptor kui ka joonistaja ja disainer.
Haagenseni loomingu kirjeldamiseks ei olegi õieti vormelit.
Ta on erandlik. Harry Liivrand on Haagenseni loomelaadi nimetanud traadist
hüperrealismiks. Ta pole tõest kaugel. Ent seal on veel midagi, mis
just sel näitusel end ilmutas. Nägemuslikkus. Vaatad, et on justkui
tass, ent kätte võtta ei saa. Tabamatu fiktiivne illusoorsus.
Midagi justkui on ja ei ole ka. Ja veel, mis tähtis – kodusoojus.
Seda on tunda isegi terasest väljajoonistatud kontuurides. Lauale
pudenenud lusikake, moosipurgid sahvris, mõni lambivari, noad-kahvlid
pilla-palla, lapsed rebimas laualina serva, käärid, lilleõis
vaasis, kõik see kaos, mis inimliku kodu juurde kuulub... koduse
igapäevaelu õnnistatud salasilmad.
Kui Ulvi Haagenseni
kellegagi võrrelda tohiks, siis Portugali skulptor Rui Chafes
võiks olla lähedane, ta töötab samuti kontuuriga ja rauas
ja terases. Ent Chafes on terav ja lõikav, Haagensen aga pehme kaarega
ja naiselik. Kuid sugulust seal on. Ka Chafes suhestab oma teosed
igapäevaeluga.
Ja veel. Kas te olete näinud kaunist
õhkhabrast naiskunstnikku, keevitusmask peas ja leeklamp käes,
ringi askeldamas? Mina olen. Ulvi Haagensen on oma keevitustehnikas
tööd kõik ise teostanud, meistrite abi kasutamata. Au talle.
Ja tööde esteetiline kvaliteet. Öelda nii
vähesega nii palju – see on meisterlikkus.
Sahvri
kujundus seifis on erakordselt hea. Tõepoolest nagu kodus –
kusagil üks suur sein ja siis üks väike intiimne nurgake, kus
vaikselt omaette olla.
Koduigatsus vaevab ka Ketli
Tiitsari, kes esineb Hop-galeriis.
Mõnda aega
võis Tiitsari ehteid pidada lähedaseks Amsterdami koolkonnale, kes
lakkamatult nõeluvad ja tikivad ja kõikjal ripnevad niidikesed.
Tiitsar on samuti mõnd aega Amsterdamis õppinud ja neid niidikesi
on tal ikka töödes rippunud ka. Sel näitusel on ta iseseisvunud,
niidikesi enam ei ripu. Kasetoht on tõeline leid. Koduigatsuse
kvintessents. Pildikesi ehk ei oleks seintele tarvis olnud, liig
otseütlevad, tööd kõnelevad enam. Näituse kujundus
on väga hea ja täpne. Pintseldatud plaadid, kes ei oleks eesti kodus
selliseid näinud.
Imetlen ka seda, et need kaks naist, kel
mõlemal väikesed lapsed kodus katta ja toita, on saanud hakkama
sellise vägiteoga. Aeg, me kallis vaenlane, ei ole neid seljatanud.
Ilmselt on ka head mehed seljataga.
Kokkuvõtteks, see
tõenäoliselt juhuslik kodunäituste duo on tähenduslik.
Olukorras, kus poliitikud kisklevad ja karglevad, kus maailmas kõnelevad
kuulid, on oluline, et eesti naised juhivad oma töödega
tähelepanu millelegi olulisele. Kodu. Kodukoht.