Ulvi Haagensen on skulptori ja ehtekunstniku haridusega kunstnik. Sõja jalust paadipõgenikena Rootsi ja sealt edasi Austraaliasse rännanud peres sündinud kunstnikul on tõenäoliselt koduigatsus igavesti veres. Egas muidu ei oleks Haagensen üheksakümnendate alguses tagasi Eestisse saabunud ja lõpuks siin oma kodu rajanud. Sellest ajast mäletame tema esimest esileastumist Vaal-galeriis, mis paljusid raputas. Et kuidas saab korraga olla nii andekas skulptor kui ka joonistaja ja disainer.


Haagenseni loomingu kirjeldamiseks ei olegi õieti vormelit. Ta on erandlik. Harry Liivrand on Haagenseni loomelaadi nimetanud traadist hüperrealismiks. Ta pole tõest kaugel. Ent seal on veel midagi, mis just sel näitusel end ilmutas. Nägemuslikkus. Vaatad, et on justkui tass, ent kätte võtta ei saa. Tabamatu fiktiivne illusoorsus. Midagi justkui on ja ei ole ka. Ja veel, mis tähtis – kodusoojus. Seda on tunda isegi terasest väljajoonistatud kontuurides. Lauale pudenenud lusikake, moosipurgid sahvris, mõni lambivari, noad-kahvlid pilla-palla, lapsed rebimas laualina serva, käärid, lilleõis vaasis, kõik see kaos, mis inimliku kodu juurde kuulub... koduse igapäevaelu õnnistatud salasilmad.


Kui Ulvi Haagenseni kellegagi võrrelda tohiks, siis Portugali skulptor Rui Chafes võiks olla lähedane, ta töötab samuti kontuuriga ja rauas ja terases. Ent Chafes on terav ja lõikav, Haagensen aga pehme kaarega ja naiselik. Kuid sugulust seal on. Ka Chafes suhestab oma teosed igapäevaeluga.


Ja veel. Kas te olete näinud kaunist õhkhabrast naiskunstnikku, keevitusmask peas ja leeklamp käes, ringi askeldamas? Mina olen. Ulvi Haagensen on oma keevitustehnikas tööd kõik ise teostanud, meistrite abi kasutamata. Au talle.


Ja tööde esteetiline kvaliteet. Öelda nii vähesega nii palju – see on meisterlikkus.


Sahvri kujundus seifis on erakordselt hea. Tõepoolest nagu kodus – kusagil üks suur sein ja siis üks väike intiimne nurgake, kus vaikselt omaette olla.


Koduigatsus vaevab ka Ketli ­Tiitsari, kes esineb Hop-galeriis.


Mõnda aega võis Tiitsari ehteid pidada lähedaseks Amsterdami koolkonnale, kes lakkamatult nõeluvad ja tikivad ja kõikjal ripnevad niidikesed. Tiitsar on samuti mõnd aega Amsterdamis õppinud ja neid niidikesi on tal ikka töödes rippunud ka. Sel näitusel on ta iseseisvunud, niidikesi enam ei ripu. Kasetoht on tõeline leid. Koduigatsuse kvintes­sents. Pildikesi ehk ei oleks seintele tarvis olnud, liig otseütlevad, tööd kõnelevad enam. Näituse kujundus on väga hea ja täpne. Pintseldatud plaadid, kes ei oleks eesti kodus selliseid näinud.


Imetlen ka seda, et need kaks naist, kel mõlemal väikesed lapsed kodus katta ja toita, on saanud hakkama sellise vägiteoga. Aeg, me kallis vaenlane, ei ole neid seljatanud. Ilmselt on ka head mehed seljataga.


Kokkuvõtteks, see tõenäoliselt juhuslik kodunäituste duo on tähenduslik. Olukorras, kus poliitikud kisklevad ja karglevad, kus maailmas kõnelevad kuulid, on oluline, et eesti naised juhivad oma töödega tähelepanu millelegi olulisele. Kodu. Kodukoht.