21.06.2007, 00:00
Kus on püha graal?
Askur Alas nautis montypythonlaste groteskihuumori pärle muusikalis "'Spamalot"'
Monty Pythoni “Spamalot”
Eric Idle Monty Pythoni filmi “Monty Python and the Holy Grail” põhjal.
Lavastaja Mike Nichols.
Mängitakse Londonis West Endi Palace Theatre’s.
Ootasin Monty Pythoni legendaarse filmi “Püha Graal” (1975) ainetel lavastatud muusikalist “Spamalot” palju. Aga mitte nii palju hüsteerilis-intelligentset sürrealistlikku huumorit, kui sain.
“Finland is the country where we dance, Finland is the country were we play!” Ei, see ei ole päriselt Soome rahvalaul, vaid sõnad muusikali avalalaulust “Fisch Schlapping Song”. Meeldivas melus läheb “kogemata” segamini “England” ja “Finland” ning lavale kargavad kümned Soome rahvariietes tegelased, kes koos põhjapõtradega esitavad Soome lippudega lehvitades “Soome rahvatantsu”, mille lahutamatuks osaks on partneri löömine kalaga.
Olin meeldivalt üllatunud Londoni West Endi teatris põhjanaabritele tasuta tehtavast reklaamist. (Enne Londonisse jõudmist nägid seda ameeriklased Broadwayl ja pärast Londonit lavastatakse muusikal Austraalias Sydneys). Mõnevõrra tuletas see reklaam meelde seda, kuidas Borat Kasahstani maailmakaardile pani. Soomlaste tögamine jätkub ka kavas, kus sõnade “moose” ja “musical” kõlasarnasus annab põhjust rääkimaks Soome uuest “moosicalist” “Moose Lake” (“Põhjapõtrade järv”).
Ent sama ootamatult kui Soome-teema ilmub, tunnistatakse see eksituseks ja edasi läheb kõik juba n-ö ootuspärast rada pidi. Filmi ja muusikali aluseks on legend kuningas Arthuri ja tema Cameloti (Camelot-Spamalot) ümarlauarüütlite Püha Graali otsingutest, mida Pythoni-poisid kujutavad hüsteeriliselt naljaka musta huumori võtmes. Näituseks stseen katkuohvritest, kellest üks ei taha kuidagi ära surra (“Not yet dead”), või talupoegadest, kes arutlevad erudeeritult pääsukeste rändeteekondade üle ja mõtisklevad, kas nad võiksid teoreetiliselt tuua Inglismaale kookospähkli.
Kuningas Arthur ilmub meie ette samamoodi nagu filmis – nähtamatu hobuse seljas, kannul truu teener Patsy, kes taob hobuse kabjaplaginat imiteerides kookospähkli koori kokku. Muide, aprilli lõpus püstitasid Monty Pythoni fännid Londonis Guinnessi rekordi samal ajal kookospähkleid kokku taguvate inimeste arvu osas. “Spamaloti” muusikalise juhi Michael Englandi dirigendikepi all mängis “maailma suurimas kookospähkliorkestris” laulu teisest Pythoni filmist “Briani elu” (Life of Brian, 1979) – “Always Look on the Bright Side of Life” – 5567 inimest.
Kuningas saab loomulikult oma püha missiooni graaliotsinguiks otse Jumalalt endalt, kellest tema suuruse tõttu mahuvad lavale ainult hiiglaslikud paljad jalad. Jumala häält teeb vana Python John Cleese isiklikult. Ahjaa, muusikali enda pani kokku vaid üks Python, Eric Idle, kes kirjutas ka mitu uut laulu.
Muusikalis on esindatud kõik see, mis filmile värvi andis – inglasi rõvedalt sõimavad prantslased (“I fahrt in your general direction”), Must Rüütel, kes ei alistu ka pärast seda, kui kõik ta jäsemed on küljest raiutud, Rüütlid-Kes-Ütlevad-Ni ja nõuavad põõsast (lihtsalt nii), kõrisid läbi näriv killer-küülik jpm.
Arthurit abistab lakkamatult Järve Emand (Lady of the Lake), keda kehastab võrratu Hannah Waddingha m. Algul poolmüstilist “Sõrmuste isanda” haldjaprintsessi meenutav kaunitar osutub hiljem tavaliseks naiseks, kes kuningaga abielluda tahab. Meeletu hääleulatus, võime aukartuseta parodeerida nii 30ndate džassistaare kui hilisemaid rock’ikuningannasid ning näitlejavõimed teevad tast kõige meeldejäävama tegelase. Üks parimaid esitusi oli “Diiva lament” (“The Diva’s Lament – Whatever Happened To My Part”), kus tehakse maatasa neidsamu tegelasi, keda ta ise esindab.
Siit koorubki tegelikult muusikali peamine uba – lõikav eneseiroonia. Oma koosa saab enamik popkultuuri osiseid, nii eespool mainit muusikastiilid kui ka muusikali žanr ise. Selles mõttes on see muusikal muusikalidest. Puutumata ei jää ka religioon ja monarhia, geid ja feministid, juudid ja prantslased, rääkimata soomlastest. Üks uutest lauludest ütleb, et “we won’t succeed in show business if we don’t have any Jews”. Kahtlemata eelkõige New Yorgi publikule mõeldud poliitiliselt ebakorrektne nali ei läinud ka siinpool Atlandi ookeani kaduma.
Ent veel vingem oli juba legendiks muutunud stseen “The Song That Goes Like This”, Andrew Lloyd Webberit parodeeriv võltspaatoselt särki seljast rebiv laul, kus peaosalised, Järve Emand ja kuningas Arthur, kerkivad udu seest laeva ninast ja laulavad “seda” laulu, sest igas muusikalis ju peab üks “selline” olema.
Pääsu pole ka homo-teemal, mis osavalt sisse toodud vapra rüütli Lanceloti abiga, kes päästab printsessi, kes osutub hoopis masohhistlikuks printsiks. Lancelot tuleb pärast mõningast järelemõtlemist kapist (raudrüüst) välja (“He’s name is Lancelot and he likes to dance a lot”) ja reedab oma diskotantsulembuse.
Lõpuks saame teada, et graal asub tegelikult igaühe enda sees. Täpsemalt – üks graal avastatakse lausa ühe pealtvaataja istme alt. (Soovitan istuda kohale D1.)
Teadaolevalt kavandab Eric Idle juba uut muusikali teise Pythoni kuulsa filmi “Briani elu” järgi. Pealkirjaks “Not the Messiah”. Jääme põnevusega ootama.
Eric Idle Monty Pythoni filmi “Monty Python and the Holy Grail” põhjal.
Lavastaja Mike Nichols.
Mängitakse Londonis West Endi Palace Theatre’s.
Ootasin Monty Pythoni legendaarse filmi “Püha Graal” (1975) ainetel lavastatud muusikalist “Spamalot” palju. Aga mitte nii palju hüsteerilis-intelligentset sürrealistlikku huumorit, kui sain.
“Finland is the country where we dance, Finland is the country were we play!” Ei, see ei ole päriselt Soome rahvalaul, vaid sõnad muusikali avalalaulust “Fisch Schlapping Song”. Meeldivas melus läheb “kogemata” segamini “England” ja “Finland” ning lavale kargavad kümned Soome rahvariietes tegelased, kes koos põhjapõtradega esitavad Soome lippudega lehvitades “Soome rahvatantsu”, mille lahutamatuks osaks on partneri löömine kalaga.
Olin meeldivalt üllatunud Londoni West Endi teatris põhjanaabritele tasuta tehtavast reklaamist. (Enne Londonisse jõudmist nägid seda ameeriklased Broadwayl ja pärast Londonit lavastatakse muusikal Austraalias Sydneys). Mõnevõrra tuletas see reklaam meelde seda, kuidas Borat Kasahstani maailmakaardile pani. Soomlaste tögamine jätkub ka kavas, kus sõnade “moose” ja “musical” kõlasarnasus annab põhjust rääkimaks Soome uuest “moosicalist” “Moose Lake” (“Põhjapõtrade järv”).
Ent sama ootamatult kui Soome-teema ilmub, tunnistatakse see eksituseks ja edasi läheb kõik juba n-ö ootuspärast rada pidi. Filmi ja muusikali aluseks on legend kuningas Arthuri ja tema Cameloti (Camelot-Spamalot) ümarlauarüütlite Püha Graali otsingutest, mida Pythoni-poisid kujutavad hüsteeriliselt naljaka musta huumori võtmes. Näituseks stseen katkuohvritest, kellest üks ei taha kuidagi ära surra (“Not yet dead”), või talupoegadest, kes arutlevad erudeeritult pääsukeste rändeteekondade üle ja mõtisklevad, kas nad võiksid teoreetiliselt tuua Inglismaale kookospähkli.
Kuningas Arthur ilmub meie ette samamoodi nagu filmis – nähtamatu hobuse seljas, kannul truu teener Patsy, kes taob hobuse kabjaplaginat imiteerides kookospähkli koori kokku. Muide, aprilli lõpus püstitasid Monty Pythoni fännid Londonis Guinnessi rekordi samal ajal kookospähkleid kokku taguvate inimeste arvu osas. “Spamaloti” muusikalise juhi Michael Englandi dirigendikepi all mängis “maailma suurimas kookospähkliorkestris” laulu teisest Pythoni filmist “Briani elu” (Life of Brian, 1979) – “Always Look on the Bright Side of Life” – 5567 inimest.
Kuningas saab loomulikult oma püha missiooni graaliotsinguiks otse Jumalalt endalt, kellest tema suuruse tõttu mahuvad lavale ainult hiiglaslikud paljad jalad. Jumala häält teeb vana Python John Cleese isiklikult. Ahjaa, muusikali enda pani kokku vaid üks Python, Eric Idle, kes kirjutas ka mitu uut laulu.
Muusikalis on esindatud kõik see, mis filmile värvi andis – inglasi rõvedalt sõimavad prantslased (“I fahrt in your general direction”), Must Rüütel, kes ei alistu ka pärast seda, kui kõik ta jäsemed on küljest raiutud, Rüütlid-Kes-Ütlevad-Ni ja nõuavad põõsast (lihtsalt nii), kõrisid läbi näriv killer-küülik jpm.
Arthurit abistab lakkamatult Järve Emand (Lady of the Lake), keda kehastab võrratu Hannah Waddingha m. Algul poolmüstilist “Sõrmuste isanda” haldjaprintsessi meenutav kaunitar osutub hiljem tavaliseks naiseks, kes kuningaga abielluda tahab. Meeletu hääleulatus, võime aukartuseta parodeerida nii 30ndate džassistaare kui hilisemaid rock’ikuningannasid ning näitlejavõimed teevad tast kõige meeldejäävama tegelase. Üks parimaid esitusi oli “Diiva lament” (“The Diva’s Lament – Whatever Happened To My Part”), kus tehakse maatasa neidsamu tegelasi, keda ta ise esindab.
Siit koorubki tegelikult muusikali peamine uba – lõikav eneseiroonia. Oma koosa saab enamik popkultuuri osiseid, nii eespool mainit muusikastiilid kui ka muusikali žanr ise. Selles mõttes on see muusikal muusikalidest. Puutumata ei jää ka religioon ja monarhia, geid ja feministid, juudid ja prantslased, rääkimata soomlastest. Üks uutest lauludest ütleb, et “we won’t succeed in show business if we don’t have any Jews”. Kahtlemata eelkõige New Yorgi publikule mõeldud poliitiliselt ebakorrektne nali ei läinud ka siinpool Atlandi ookeani kaduma.
Ent veel vingem oli juba legendiks muutunud stseen “The Song That Goes Like This”, Andrew Lloyd Webberit parodeeriv võltspaatoselt särki seljast rebiv laul, kus peaosalised, Järve Emand ja kuningas Arthur, kerkivad udu seest laeva ninast ja laulavad “seda” laulu, sest igas muusikalis ju peab üks “selline” olema.
Pääsu pole ka homo-teemal, mis osavalt sisse toodud vapra rüütli Lanceloti abiga, kes päästab printsessi, kes osutub hoopis masohhistlikuks printsiks. Lancelot tuleb pärast mõningast järelemõtlemist kapist (raudrüüst) välja (“He’s name is Lancelot and he likes to dance a lot”) ja reedab oma diskotantsulembuse.
Lõpuks saame teada, et graal asub tegelikult igaühe enda sees. Täpsemalt – üks graal avastatakse lausa ühe pealtvaataja istme alt. (Soovitan istuda kohale D1.)
Teadaolevalt kavandab Eric Idle juba uut muusikali teise Pythoni kuulsa filmi “Briani elu” järgi. Pealkirjaks “Not the Messiah”. Jääme põnevusega ootama.