Jaapani kirjaniku Haruki Murakami 25. oktoobril inglise keeles müügile tulnud opus magnum pealkirjaga “1Q84” meeldib või mitte, aga ükskõikseks ei jäta. Jaapanikeelse originaali tõlkeid tehakse juba neljakümnesse keelde, ka ingliskeelne lugejate maailm sai teost oodata mitu aastat.

Enam kui 900-leheküljeline romaan räägib… jah, kuidas seda nüüd öeldagi. Hoiatusromaan? Võib-olla. Armastusromaan? Kindlasti. Eelkõige aga Murakami meistriklass, kus ta paneb lugeja uskuma mida tahes. Pärast raamatu lugemist püüdsin minagi, nagu mitmed arvustajad enne mind, välja mõelda, mis on romaani “pealisülesanne”, mis on see, mis pärast lõpetamist leitmotiivina õhku rippuma jääb, kui laenata Stanislavskilt. Jõudsin lõpuks “vabaduse ja armastuseni”, aga ei jäänud sellega rahule. Mida Murakami ikkagi öelda tahab?

Nagu tavaliselt Murakami suurteoses, nii on ka uues romaanis tegu paralleelmaailmadega, mille vahel tegelastel on, kuigi suurte raskustega, võimalik liikuda. Antud juhul on selleks “ukseks” tähelepandamatu roostetav keerdtrepp ühel Tokyo kiirteel. Kui tavaliselt on Murakami paralleelmaailmad teineteisest üsna sõltumatud, paiknedes just nagu kõrvuti, siis nüüd on need kihtidena teineteise peal, nagu arvutis kujundatud graafiku eri kihid, millel võivad olla enam või vähem erinevad kujutised. Romaani tegevusaeg on aastas 1984 ja paralleelmaailm ehk uus maailm aastas 1Q84. Viimane erineb vanast selle poolest, et seal on oluline mõju pahaendelistel ja salapärastel “väikestel inimestel” ja taevas ripub Kuu kõrval veel üks väiksem kuu – lopergune ja rohekas. Salapärane Q aastaarvus tähendab küsimust – mis aasta või aeg see tegelikult on? Aastaarv viitab George Orwelli romaanile “1984”, kuid Suur Vend on asendunud “väikeste inimestega”. Viiteid ja osutusi kultuuriajaloole on raamatus palju, sedapuhku rohkem klassikalisest ja süvakultuurist ning vähem popkultuurist.

Peategelasi on kaks – kunagised klassikaaslased Tengo ja Aomame. Umbes kümneaastastena tekkis nende vahel hetkeks väga eriline side, teineteise “päriselt nägemine”, mis mõlemale igaveseks südamesse jäi. Kakskümmend aastat hiljem mõtlevad nad ikka pidevalt teineteisele, unistavad kohtumisest, kuid kumbki pole teinud katsetki oma armastust üles leida. Aomamest on saanud sporditreener ja mõrvar, kes rikka vanema daami tellimusel tapab naiste vastu vägivaldseid mehi; kunagine imelaps Tengo on matemaatikaõpetaja ja avaldamata kirjanik, kelle elu voolab rahulikult, kuid sihitult.

Tengo loeb kirjandusauhinna žürii liikmena läbi 17aastase kaunitari Fuka-Eri kohmakalt kirjutatud romaani, mille sisu teda ometi vapustab. Ta saab kavalalt toimetajalt Komatsult ülesande romaan varikirjanikuna ümber kirjutada, et see bestsellerina müügile paisata. Teos räägib salapärastest “väikestest inimestest” ja kannab pealkirja “Õhukookon” (ingl k Air Chrysalis). Fuka-Eri kirjutab, kuidas kahetollised väikesed inimesed, kes väljuvad surnud kitse suust, kasvavad poolemeetristeks ja ehitavad õhust piimjaid niite tõmmates suure spordikoti suuruse õhukookoni, mille sisse tekib inimese kuju. See on mõne elava inimese varikuju ehk dohta, “pärisinimene” ise aga on maza. Dohta võtab “väikestelt inimestelt” vastu teateid, maza aga interpreteerib neid. Niimoodi laiendavad väikesed inimesed oma võimu.

Fuka-Eri romaan tekitab sensatsiooni ning Tengo ja Komatsu satuvad hädaohtu, sest “väikeste inimeste” võim on selle saladuse avalikuks tegemise järel oluliselt vähenenud. Neile püütakse kätte maksta. Mängu astub salapärane Sakigake usulahk, mis on pidevas kontaktis “väikeste inimestega” ja saab nendega suhtlemisest mingit kasu. Aomame aga tapab Sakigake juhi, kes on tegelikult Fuka-Eri isa. Üleloomulike võimetega mees on haigustest nii puretud, et soovib ise oma surma ja lubab vastutasuks Aomamele taasühinemist Tengoga.

Murakamile iseloomuliku maagilise realismi võtmes toimub suur hulk sündmusi, millest omakorda suur hulk jääb vastuseta. Jutustuse käigus lähenevad Aomame ja Tengo liinid pidevalt teineteisele, sisse astub veel üks peategelane – Sakigake sekti tellimusel Tengo ja Aomame järel nuhkiv vastik eradetektiiv Ushikawa, kes sureb vana daami ihukaitsja Tamaru käe läbi jubedat surma.

Kui ligi 900 lehekülge aeglaselt edenevat, vahetevahel lausa lugeja reaalajas kulgevat romaani lugedes jõutakse Tengo ja Aomame kohtumiseni, on Murakami seda kirjeldanud nii lihtsalt, liigutavalt ja emotsionaalselt, et ülimeisterlikku kirjutamistehnikat pole näha ega tunda. Nagu öeldud, jätab romaan paljud loo tegevuse ja tegelaste seisukohalt olulised küsimused vastuseta. Ehk need polegi nii tähtsad, sest mis me nende detailidega ikka peale hakkaksime – näiteks kust “väikesed inimesed” tulevad, mis on nende eesmärk ja kuidas nad saavad olla nii targad, kui kogu romaani vältel peamiselt vaid “Ho-ho!” ütlevad…


Haruki Murakami
“1Q84”
Inglise keelde ­tõlkinud Jay Rubin ja Philip ­Gabriel. Alfred A. Knopf, 2011. 944 lk.