Kuulake korralikult, keerake kõvemaks

Siim Nestor veetis aega hiphopkolmikuga Toe Tag, bändi värske kauamängiva üle vaieldes.

Laual on joogid. Kolm kokteilsalatit, mõned pirukad. Laua ümber mina ja Eesti hip-hopmuusika supertäht – ansambel Toe Tag. Selleks hetkeks olen nende uut heliplaati “Kõik on formuleerimise küsimus” kolm korda kuulanud, kuuldust üllatunud, ja arvan, et kogu intervjuu saaks joonde vaid ühe küsimusega.

See üks (ja rumal) küsimus on: Miks te just sellise plaadi tegite?

Toe Tag – muusika tootja Paul Oja (29 ), tekstide autor ja MC Henry “Genka” Kõrvits ja MC Revo Jõgisalu – kergitab viivuks küsivalt kulmu.

“Me tegime sellise plaadi sellepärast, et selline plaat t u l i,” mõmiseb Henry resoluutselt.

“Just,” kinnitab Paul. “Meil ei olnud mingisugust plaani, et nüüd tahame sellist värki teha. Tuli.”

“Lihtsalt tuli?” – on minu kord nõutu olla. “Mulle tundub, et olete maha istunud ja otsustanud.

Plaat paistab kontseptuaalse sõnavõtuna, läbimõeldud ja selgepiirilisena.”

“Ohoh!” kostab produtsent Paul. “Räägi meile ka sellest! On tõesti või?”

“Kasvõi produktsiooni poole pealt. Kui eelmine oli helide saluut, siis uus plaat on vaoshoitud, minimalistlik…”

“Ma vaidlen sulle vastu,” vaidleb produtsent. “Vastupidi on, kuula ikka korralikult.”

“Minu meelest,” – ütleb Genka – “ On hulllll säbru-läbru seal taustadel käimas.”

“Selle plaadi biitidega on kõvasti rohkem vaeva nähtud, kui eelmisel,” räägib Paul. “Ma ei kujuta ette – miks ta sulle minimalistlik tundub!? Väga palju asju on seal ju. Proge.”

“Kuula lugusid “Asfaldiorjad” või “Kopli-Ülemiste-Kopli”,” soovitab Genka. “Hulllll ludin käib.”

Ma nihelen: “Hea küll, aga vokaalseaded – eelmisel albumil olid nad pööraselt ja tihedalt seatud, siin on rahulikumalt võetud…”

Paul vangutab pead: “Ei ole noh! Minu meelest on märksa keerulisem kui varem. Viimane, kaheksaminutiline lugu, kasvav laulupeolugu, sa ei kujuta ette kui palju erinevaid träkke seal on.”

“Äkki ma kuulasin valet plaati?,”

“Äkki sa kuulasid Külaliste plaati?” spekuleerib Revo.

*
Toe Tag sai alguse väga ammustel aegadel. 90ndate keskel – kui Eesti noorsugu ei olnud veel nii kõrgesse hiphopipalavikku haigestunud. Keldribändina, et liikmed saaks hiphopi huvi välja elada.

Kaks noormeest Kalamajast (Henry ja Paul) ja nende sõber (Revo) esinesid pisikestel joobes räpipidudel Tallinna urgastes ja andsid esimese albumi “The Real Kuhnja Homophobes” välja aastal 1997, kui Paul oli veel keskkooliealine. Isepäi ei oleks nad kassetina ilmunud teost välja andnudki – see oli salvestatud aegunud tehnikaga, keegi neist ei teadnud täpselt milliseid nuppe stuudios keerata, Paul ei viitsinud uusi muusikapõhju teha – , aga sõbrad nõudsid ja nõudsid ja “Siis mõtlesime, et pohhui, anname välja.”. Nagu nad mulle ütlesid 12 aastat tagasi antud intervjuus.

Seejärel – kadus Toe Tag ära. Mitmeks-mitmeks aastaks. Kontserte nad andsid, aga suuremat kära Toe Tag ei tähendanud. Kuni nad veeretasid muusikalavale albumi “Legendaarne”.

Plaadist sai lahmakas sündmus.

Sealt luusis välja kolm hoogsalt tantsulöövat superhitti (“Deja Vu”, “Pankrot”, “Legendaarne”) ja albumist sai & uuml;ks enim ostetud CD Eesti maakamaral läbi aegade.

See oli see “perfektne pop”, mida mitmed kriitikud otsivad. Ühes annuses nii selget kommertsefekti kui ka pöörast katsetamist ning sõgedate ideede elluviimist. Uudselt kõlav metsik kaleidoskoop sõnadest ja helidest, kus nad painutasid eesti keelt ja liikusid diskopallide alt sujuvalt hüpnootilistesse helimetsadesse.

Areeni tolle aasta parimate plaatide valimisel tuli “Legendaarne” teisele kohale (neist eespool oli vaid keegi Franz Ferdinand). Samuti seisid nad selle kauamängiva süül Areeni kultuuripreemia nominentide seas.

“”Legendaarse” puhul tuli kõik kolaki,” ütleb Paul. “Siis hakkasime ju üle tuhande aasta koos muusikat tegema ja kõik, mis oli aastatega kogunenud, tuli kolinal. Mina ei olnud enne “Legendaarset” päris pikalt üldse muusikaasju näppinud. Siis tulid järjest kogu see pidu ja värk.”

“Sellist hullu ärplemist ja röökimist nagu “Legendaarsel” meil enam ei ole,” väidab Genka.

*
Reedel 1. mail on Toe Tagi kolmanda kauamängiva “Kõik on formuleerimise küsimus” ametlik ilmumisepäev. Pika, kolm minutit üle tunni kestva albumi materjal oli triol valmis juba aastal 2007. Osa biitidest purgistatud isegi aastatel ’03-’04.

Albumi poodi pakkimise “õiget hetke” ootas plaadifirma MFM ja mänedžer Peep Kala. Pauli hinnangul oleks kuulajad kaks aastat tagasi äkki plaadist paremini või siis vähemalt teistmoodi aru saanud. Ma olen kindel, et ainuski kõrv ei püüa kinni, et see muusika on kaks aastat maailmale näitamist oodanud.

Aga paneks “…Formuleerimise…” kõrvale siiski “Legendaarse”. “Legendaarne” hüples, kargles, puristas, rögistas, lärmas ja laamendas kui sädemeid pilduv showmasin, siis uus plaat selle kõrval… seisaks nagu paigal? Mitte päriselt. Isegi kui värske Toe Tag teeb ka kõiki nimetatud liigutusi, siis kogu võllahuumorist, klassikalisest ebaviisakusest ja sündsusetust kõnepruugist hoolimata, teeb ta seda mõõdetult ja vaoshoitult. Filmikunsti appi võttes: kui “Legendaarne” oli nooruslik ja komöödiline fantastika, siis “Formuleerimine” on riskantse vormi juures stiilne ja väljapeetud, aina uusi keerdkäike tegev cool detektiivilugu.

“Mulle on päris paljud öelnud, et seda plaati peab mitu korda kuulama,” lausub Revo.

“Eks ta rahulikum ole meeleolult,” on Paul ometi riivamisi nõus. “Rohkem hingele plaat, seda küll. Showd on vähem, või on show sügavam. Varem oli selline õllesummer, rahvashow.”

“Ise tüdineb ka sellest õllesummerist ära ju,” teatab Genka. “Kaua sa nende martidega oled koos igal pool!”.

Paul: “Mina küll tahaks olla martidega koos.”

“Jah,” naerab Genka. “Ma ka. Aga üks hetk hakkab pinda käima.”

“Raskem seedida. Tantsimist ei ole. Pigem kuulamine,” loetleb Revo.

“Eelmine kord viskasid inimestele ühe “Legendaarse” ja ühe “Pankroti” ja kõik olid…” siin teeb Genka teksti pausi ja vehib kätega õhus ja koputab lauale “Pankroti” rütmi – “… ja kõik olid jeee. Lihtne, noh! Näitasid inimestele Eckö nokamütsi ja räpp missugune!”.

“Uuel plaadil on suhteliselt palju aeglase biidiga lugusid,” räägib Paul. “Kui väljamaal o n kommerts- ja klubihiphopi keskmine beats per minut (lööke minutis – tõlkija) 100, siis Eestis peab olema vähemalt 115. Nagu näiteks meie “Legendaarne” või Cool D “Pole sinu asi see” ja “Kas sa kuuled”. Kõvasti kiiremad lood on Eestis edukad. Meie uus on üsna aeglase minekuga.”

Igaüks, kes end Toe Tagi uue heliplaadiga kammib, märkab ka tõenäoliselt, et plaati ei ole valmistanud bänd, kes ihkab sihikindlalt eelmise korra raevukast kommertsmenust kinni hoida.

Uut “Legendaarset” kirjutada. Või “Pankroti” korrata.

Esmase raksuga tundub, et nad ei ole üleüldse lõpmatusse ringlusse jõudvate raadiohittide kirjutamisele mõelnud. Ja et esimene singel “Palju õnne, inimesed!” oli kaheksaminutiline mõtlik oopus, mida ükski raadio päeval ei puuduta, siis: kas Toe Tag üldse hittidest huvitatud?

“Ega ei olegi,” vastab Genka. “Ei proovinudki hitte kirjutada. Võib olla on ka mõttekäigud raskemaks läinud. Et igaüks ei hammusta kohe läbi, mis teemaks on.”

“Peoteemad need ei ole. Popmuusika harilikud mõttekäigud samuti mitte,” ütleb Paul.

“Aga ma ei teinud neid sellisena spetsiaalselt, lihtsalt tulid,” ütleb Henry ja Paul küsib nüüd minult: “Kas lugu “Geenimutatsioon ja mõnuained” ei meenuta sulle ühte teist Eesti bändi?”

“Ei, vist mitte.”

“Puhas Smilersi lugu ei ole või?” avaldab Genka. Ja bänd irvitab laginal.

Paul: “Me ei teinud seda meelega. Kukkus niimoodi välja. Hiljem lindistasime taustavokaale, millega rõhutasime, et veel rohkem Smilers oleks.”

“Kas Toe Tagi publik kasvab koos teiega?”

“Meikäläise homied on kõik mukana,” teatab Revo.

Paul: “Eks paistab. Ei ole ammu oma publikut näinud. Missugune on üldse keskmine Toe Tagi fänn?”

“Revo sõbrad,” naerab Henry. “Ja sellised lapsed, kes ei räägi veel, kellele meeldib see karjumine.”

*
Vihjeid, linke ja kommentaare popkultuurile, kentsakatele kommetele ja perverssustele, elu ja olu globaalsele käekäigule ning siinsamas meie hoovis toimuvale on Genka “Formuleerimise” tekstidesse nii ohtrasti kirjutanud, et kohati on tunne justkui prooviks elektritoolil istudes wikipediat pähe õppida. Fantaasiarikas hiphop. Nagu peab. Ja et tegu on nimelt hiphopiga, ei häbeneta vulgaarsusi, tekstid on provokatiivsed ja mahlakalt ebatsensuursed. Jultunud otsekohesused pöörduvad aga ootamatult ja kärmelt – mina-tegelased vahetavad nii salakavalt rolle, et selle jälgimine milliselt toolilt nüüd Genka või Revo räpib, võtab aju hingeldama.

Varasemaga võrreldes – nagu juba kirjutatud – ei ole Toe Tagi värskel albumil ohjeldamatut ärplemist, näpuga vibutamist ja peojuttu. Veelgi diibim: “Formuleerimine” on kui murest murtud mehe sõnavõtt. Genka laulab siin plaadil sageli, veidraid ja iseäralikke karaktereid võttes, ja toonil, mis plaadil hõljuvat murelikkust omapuhku rõhutab. Kuulake palun jazztechno-ballaadi “Burkina Faso” või clashilikku dubi “Kõik teavad sinust kõike”, ja katsuge öelda, et see rõõmus plaat.

“Hmm,” mõtleb “luuletaja”. “Kuna need lood on kolme aasta vältel kirjutatud, siis ju ma olin kõik need aastad murelik. Eks ise olen ka vanemaks saanud. Näinud maailma teise pilguga ja rohk em, kõik see mõjutab.”

Paul: “Plaadi tööpealkiri oligi vahepeal “Suur mure”. Aga mitte seepärast, et plaat oleks murelik, pigem nalja pärast, üldise eluolu kirjeldamiseks.”

“Mulle tundub plaat kuidagi ekstra sobivat praeguse aja muserdavate uudiste vahele ning majanduslanguse ja üleüldise pessimismi kõrvale.”

“Ega meie ei teadnud kaks aastat tagasi, et majanduslangus tuleb,” lausub Revo.

Paul esitab taas küsimuse mulle: “Aga palju sa tead üldse muusikas mingeid hullult positiivseid ja elurõõmsaid lugusid? Enamus lugusid on eepiliselt masendavad ja minoorsed.”

“Ei ole.”

Paul: “Ütle mõni!”

“”Shiny Happy People”,” vastab Henry ja (Paul ütleb miskipärast: “Kirjanik. Madis. Kõiv.”) jätkab: “Kui ma käisin mõned aastad tagasi reisil Austraalia-Uus-Meremaa-Indoneesia, siis mul tõmbas murelikuks küll. Globaalses mõttes. Mine m**** kui lahe on igal pool, aga kuidas inimesed sellesse lahedusse suhtuvad on ikka täitsa p*****. Rääkisin kohalike tüüpidega suure vihmametsa ääres juttu. Tüüpidel raha ei ole, ja ütleb mulle, et tead ka palju see üks puu maksab, see maksab 50 000 krooni, arva kas ma võtan selle homme maha või ei võta? Ma ütlesin, et mine m****, siin metsas elavad orangutangid ju. Tüüp vastab, sul on muidugi tore, tuled siia, vaatad puud, aga meil on v****, homme võtan meestega puu maha, müün Hiina maffiale ja on jälle jee. Siis hakkadki mõtlema, et mineeee p****, noh! – ja et midagi teha ka ei saa, siis tõmbabki murelikuks.”

“Ma tahan veel selle popapiili asjus öelda,” ütleb Paul. “Kui sa võtad “Legendaarse” plaadi, siis seal oli ainult kaks hitti. Ülejäänud oli ka selline tõsisem. Ja samas, kui mingid ahvid, kes on suured arvamusliidrid, seletasid, et öö-ööö-ööö eesti räpparid ei kommenteeri Tallinna linna auklikke teid ja muid kuradi maailmahädasid ja tahavad ainult pappi saada ja kõik on jube legendaarne, siis mul on tunne, et see kriitika kindlasti mõjus ka mingil määral. Kasvõi alateadlikult, sellepärast võib see plaat ka selline olla.”

“Mis sa siin ikka ühe pedofiili kallal mölised,” räägib Genka. “kui kõik mädaneb ühest otsast, kui miljard inimest teeb asju, mida ei tohiks. Natuke tõmbas hipiasjaks ära tõesti, sest maailm on tegelikult jumala p*****.”

“Ei ole midagi ta nüüd nii üleni tõsine plaat,” kolistab Paul pahuralt lusikat salatikausikeses.

“Kui kuulad tõsiselt, leiad oma nutuasja üles, kui kuulad teise kõrvaga, siis on ikka naljakas ka.

Mis siin ikka ainult vinguda. Räägime midagi lõbusat palun! Jääb mulje nagu me oleks teinud mureliku kontseptalbumi, teema-albumi nagu King Diamondil.”

Henry: “Poolte lugude sõnu on võimalik kaheti mõista. Sealt tuli idee, et kirjutaks kõigile ülejäänud lugudele samuti nö teised sõnad, et kogu plaat oleks kaheti mõistetav, aga neis ülejäänud lugudes oli kõik siiski juba ära öeldud. Ei mahtunud enam.”

“Ma just soovisin öelda, et paljude lugude juures ei saa täpselt aru, kas sa mõnitad kedagi või räägid endast.”

“Eks ma olen alati eneseirooniline olnud,” vastab Genka. “Võtan kodus paljaks ja na eran peegli ees. Paljudesse lugudesse kütsime Pauliga oma elu ritta. Teiste oma ka. Kasvõi “Palju õnne, inimesed!” – milline enesepettus käib. Olen ise ju selline inimene, et lähen reede hommikul raadiosse ja mölisen seal kõigiga (Genka teeb Raadio 2s reedeti hommikusaadet “Silmad lahti” – aut.) ja siis kui keegi minuga möliseb, siis on “****, mida sa mölised!”. Või et “**** te kirjutate Kroonikas mu eraelust!” ja ise löön elu24 lahti ja loen eetris kes kellega käib. Täielik enesepettus, midagi pole teha. Selle loo võinuks veel pikemaks kirjutada.”

*
“Ma ikka loodan, et muusikasõber võab ka selle plaadi kuulata. Et ta ei kohku selle hiphopi sildi peale ära,” räägib Paul. Ja ma hea meelega kordaks kõigile muusikasööjatele ta sõnu.

Kui siiani on räägitud, mida “Formuleerimisel” ei ole, siis oleks viimane aeg rääkida sellest, mis seal on.

“Formuleerimine” on maskuliinse jõuga plaat. Eesti hip-hopis tavaliseks saanud tausta laulvate särtsakate neiuhäälte asemel kõlab siin valdavalt meestelaul. Vaid ühes loos hõiskab kaasa tütarlaps. Ülejäänud kõrged hääled tulevad Genka suust ja ülejäänud külalised on mehed.

Pedigree liider Bonne röögib sügavalt traatsoolikate põhjast loos “Pangaea”. Väga hästi töötab “Asfaldiorjades” rockiajaloost ülesotsitud laulja ja muusik Lauri Tõnspoeg. Hukatusse lämbuva häält teeb Evestus (“Kilekott”). Ja kui te loos “Kopli-Ülemiste-Kopli” jõuate sinna, kus stuudiosse vaid kitarrisoolot sisse mängima kutsutud Tarvo Valm laulab, mõistate ehk paremini ka grungerokkar Chris Cornelli ja Timbalandi hiljutist ühist šedöövrit.

Kui ma varem ütlesin plaadi kohta “minimalistlik”, mille peale produtsent ärritus, siis see ei olnud etteheide. Selgem oleks vist kasutada muusika iseloomustamiseks sõnu “elegantne” ja “soliidne”. “Formuleerimine” ei uhkelda küllusliku helide koormaga, ei ole mäsune ja rappiv, vaid väljapeetud, klaarilt detailne, tasakaalukalt arenev. Kokkuhoidlikus pisiasjadega teeb sellest plaadist just nimelt julge ja enesekindla. Ning vapustavalt musikaalse. Siinne suvaline üksik süntesaatori heli on kui keset avakosmost helkiv tilluke pärl. Mille ümber sütib teisi sarnaseid pärleid, mis aegamisi suuremateks taevakehadeks kasvavad, ja kui paugatab supernoova, siis ta paugatab rafineeritult.

“Seda ma proovisin siin plaadil küll,” ütleb helidekeemik Paul, “Et proovisin muusika sellisena kõlama panna nagu mängiks päris bänd. Et kõlaks laivis mängitud loogikaga. Kitarri, trummi, bassi panin alati mängima.

Ikka areng on toimunud ja mina isiklikult tunnen, et uuel plaadil on muusika nagu parem. Ja võib-olla, et… “professionaalne” on nõme öelda, aga noh jah… Mastaapsuse mõttes on uus plaat kordades hullem. Ise mõtlesime, et on liiga proge, et kõike on ülemäära palju.”

Üksikud uue plaadi lood on selgemate allikatega. Metsik metal ragistamine “Pangaea” näiteks.

Või kiiskav ja uljas prantsuse elektro-house “Asfaldiorjad” (kas mina ütlesin, et uuel plaadil ei ole hitte? Mkm, “Asfaldiorjad” on selge hitt ja see ei ole siin ainus – autor). Ent enamasti on ühte uute Toe Tagi loosse – mis on siin kõik erineva ollusega ja olekus – ammutatud mahlasid erinevatest anumatest. Ebalemata võib öelda, et “Formuleerimise” muusika on teinud inimene, kes elab suurtes kogustes head muusikat sisse ahmides – rocki, funki, jazzi, muidugi räppi, kõiksugu elektroonika ja tantsumuusika erinevaid vorme – , jälgib muusikat avara pilguga ja oskab enda kogemuse põhjal selle kõige peenema šmeki välja filtreerida. Et luua mitmekülgset, aegumatut ja üsna futut hip-hopmuusikat.

Ühesõnaga, mille on Toe Tag kodumaise popmuusika-klassiku “Legendaarne” kõrvale pannud?

Järjekordse meistriteose? Kahtlemata. Keerake – nagu Toe Tag hüüab – kõvemaks.

LAIENDATUD PILDIALLKIRI/SIDEBAAR

;Revo Jõgisalu sõidab lumelauda ja asus intervjuule järgnenud päeval;koos spetsialistiga oma motikat putitama. Genkaga tutvus ta sajandeid;tagasi ühes korvpallimeeskonnas, mille treeneri auks sai kirjutatud Toe;Tagi üldse esimene lugu “Depend Upon”. Muid ansambleid tal käsil ei;ole, ammustel aegadel müdistas aga räpakas rockgrupis Pornocore.

;Henry “Genka” Kõrvits on saatejuht Raadio 2s. Parasjagu on tal käsil ka;uute A-Rühma lugude kirjutamine ja salvestamine, samamoodi ka projekt;räppar Põhjamaade Hirmuga.

Koos Pauli ja DJ Questiga peavad nad;plaadifirmat Legendaarne, mis on välja andnud noort hiphopi ja ka;rocki. Näiteks plaat ultrakiirelt metalansamblilt Khillem, kus Henry;samuti vokaale röögib.

Paul Oja on sündinud melomaan – juba algklassides kandis ta rock- ja;metalbändide T-särke. Ta on kauaaegne DJ ja kindlasti üks osavaim sell;plaadimängijate taga Eestis.

Põhiala on tal hiphop, kuid ta võib ette;kanda keerulise, kiire ja efektse DJ-setti kümnetest erinevatest;muusikažanritest. Ajab plaadifirma asju ja on käivitanud paralleelse;karjääri tantsumuusika remixijana artistinime Tallinn Funk all.  

Toe Tagi plaadiesitluskontsert toimub 1. mail klubis Hollywood,;sündmusel Hip Hop Cafe. Trio uues live-koosseisus mängivad trummar;Kallervo Karu ja bassist Renno “The Joker”, taustu laulavad neiud Ülli;ja Elina.

Vaata ka Toe Tagi uut kodulehekülge aadressil www.toetagmusic.com , kus;asuvasse blogisse on bänd plaadiilmumisele eelnevatel päevadel igasugu;nodi üles riputanud. Näiteks B-pooltest, rariteetidest, remixidest ja;“muust ajuvabast” koosnev 20-minutlise mixi “Formuleerimise Mixtape”.