Kitarrifännidele on see hea uudis. Gibsoni plaan astuda elektrikitarride turult elustiilibrändide mängumaale lihtsalt ei õnnestunud. Tagasi põhiväärtuste juurde.

See pole esimene ega tõenäoliselt ka viimane kord, kui kitarritootjad oma äri ümber peavad korraldama. Elektrikitarride turul domineerivad kaks suurt ja pikkade traditsioonidega tootjat – Gibson ja Fender. Mõlema ajaloos on olnud varemgi tõuse, mõõnasid ning ka dramaatilisi hetki.

Elektrikitarri põhimõtteline erinevus akustilisest kitarrist on selle massiivne, ühest puutükist valmistatud kere. Sellisel pillil peaaegu puudub kõlakastiga kitarri loomulik akustiline resonants, mis elektriliselt võimendatud heli moonutab. Elektripilli eesmärk on genereerida elektrilist signaali, mida saab võimendada ja töödelda.

Muusika­maailmas ei ole enam sellise suurusjärgu kitarrikangelasi nagu Jimi Hendrix, Kurt Cobain või Carlos Santana, kelle eeskujul noored tahaksid kitarristiks saada.

Fenderi elektrikitarri töötas välja Leo Fender (1909–1991), kelle loodud ja toodetud elektrikitarr tuli müügile 1948. aastal, kaks aastat hiljem sai see nimeks Fender Telecaster. Siit sai alguse Fenderi kitarride kuulsusrikas perekond, mille kõige levinum mudel on ikoonilise kujuga Fender Stratocaster (mõtle Eric Claptoni või Jimi Hendrixi peale). See on puhta ja õhulise heliga, sobib hästi roki, kuid veelgi enam bluusi ja funk’i mängimiseks.

Les Paul (1915–2009) oli andekas kitarrist ja elektroonik, kelle 1950ndate alguses palkas Gibsoni firma endale elektrikitarri disainima. Tema loodud Gibsoni kuulsaim mudel Gibson Les Paul on olnud tootmises oluliste muudatusteta alates 1952. aastast. Gibson Les Paul on massiivse ja pikalt kandva kõlaga rokikitarr (mõtle Led Zeppelini Jimmy Page’i ja Guns’n’Rosesi Slashi peale). Tänapäeval on nende kõrval veel palju häid kitarritootjaid, kelle hulgast mina isiklikult ­eelistan PRSi, mis on väiksem, kergem ja ühendab endas Fenderi laulvuse ja Gibsoni jõulisuse.

Viimase kümne aasta jooksul on elektrikitarride müük USAs kolmandiku võrra kahanenud. Üheks põhjuseks peetakse arvutite tulekut ­muusikatootmisse, kus kapuutsiga poiss saab magamistoas MacBookiga muusikat luua, ilma et peaks kitarri või klaverit õppima. Või seda, et muusikamaailmas ei ole enam sellise suurusjärgu kitarrikangelasi nagu Jimi Hendrix, Kurt Cobain või Carlos Santana, kelle eeskujul noored tahaksid kitarristiks saada. Samuti võib üheks põhjuseks olla see, et kitarr on pika elueaga toode ja neid on juba lihtsalt maailmas väga palju.

Üks asi on aga kindel – kitarrimuusika ei kao maailmast kuhugi. Kitarr ei ole surnud ja ka kuuldused Gibsoni surmast on enneaegsed.