Roki sapise, ent sindrimasti leidliku õuenarri Frank Zappa ning rambelt lopsaka sumefunkija George Duke’i lobe läbisaamine 70ndatel on popiajaloo alahinnatud ime... aga ega see ju jõudnudki päris tihkelt mõlemakõlase tervikalbumini. Enne kui nüüd – sest „Drunk“ on just see plaat (ilma et kumbki kadunud katsetajatest siin häält teeks). Olgu, Duke’i on ikka rohkem; Zappalt peamiselt keelväljas-persepaljas huumorimeel, aga ka nii mõnedki struktuursed piruetid. 
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel