La Roux “La Roux”
Mis on ometi duode comeback’i saladus? Eelmine aasta The Ting Tings ja
nüüd La Roux. Kas kombinatsioon “sünt ja naislaulja”
on asendamas traditsioonilist “meeslaulja-kitarr-bass-trummid”
ühendust kui parimat ajatu muusika loomise vahendit?
Pärast kõiki neid meediahoorade Britney Spearsi või Lady
Gaga armetuid katseid teha elektropoppi sähvatas järsku eikuskilt
Elly Jacksoni ja Ben Langmaidi duo, millel on kõik eeldused olla
modernse aja inimlik Eurythmics. Ben on küll märksa tagasihoidlikum
kui Dave Stewart ja laseb androgüünsel Ellyl särada, ent
võluval kombel on muusika kalgi, külma ja metalse Eurythmicsiga
võrreldes pehmem, soojem ja siiram. Kui Annie Lennox kõlas
enamasti haavamatu supernaisena, siis Elly kõlab nagu haavatav
meeleheitel armuke, olles intervjuudes tunnistanud, et plaat räägib
tema nurjunud, obsessiivsest armastusest.
La Roux’ trump oma
ülalmainitud konkurentidega võrreldes ongi emotsiooni tagasitoomine
elektrosse, mis asetab ta klass kõrgemale. The Beatles, Pet Shop Boys,
Nirvana, La Roux: jah, see debüütalbum tõestab nende kuulumist
sellesse popklassika paremikku. Sest kirglikud ja ajatud hetked tekivad
muusikas ainult juhtudel, kui kuulatu suudab sind veenda, et ta on valmis
surema nende ideede või viha nimel, millest ta laulab. Muusika
võib olla lihtsalt kaasakiskuv, aga kui sõnad ja esitus lisavad
läbiraputava emotsiooni, siis muutub see transtsendentseks, aeg ja ruum
kaovad ning sa oled fucking 58ndas dimensioonis. La Roux’ lood
“Quicksand” ja “Colourless Color” mind sinna viivad.
Kui Elly laulab/kurvastab “Early nineties décor, it was a
day for, we wanted to play, but we had nothing left to play for”, siis ma
ei tea absoluutselt, mis ta sellega mõtleb, aga ma tean, et need on
sõnad, mis kummitavad mu peas veel päevi ja tunduvad kõige
kurvemad, mida ma kunagi kuulnud olen. Äraväänatud
häälega “Am I your possession? Am I in demand? Oh, when you
turn to me, I’m in the quicksand” fläshib ajusse kõik
enda kirehetked, mis on võimatult palju haiget teinud. Kuna isegi
halvimad lood sel plaadil on sama head kui parimad Kylie “Feveril”,
siis olen ma relvitu ja tunnistan, et aasta 2009 esimene perfektne popalbum on
lõpuks ometi siin. 9