See Läänekõrb on üks müstiline paik. Näiteks on meile ammu selgeks tehtud, et Egiptuse kultuur võrdub Niiluse org. Kui poleks seda viljakat maariba, nn musta maad kesk kõrbe punast, ei oleks tekkinud ka Egiptuse tsivilisatsiooni. Olgu aga mainitud, et seda, kust Niiluse oru asustajad täpselt tulid, ei osata päris kindlalt öelda. Üks käibelolevatest teooriatest väidab, et tuldi läänest, kõrbesügavustest... Sealt, kus tuuled ammu enne püramiidiehitajatest vaaraosid pehmest liivakivist sfinkse ja püramiide välja lihvisid. 

Emake Loodus on Läänekõrbes tõesõna äärmiselt loominguliselt tegutsenud. Näiteks Valge kõrb kujutab endast tõelist looduslikku skulptuuriparki, kus tuuled ja liivatormid pehmest lubjarikkast kivimist aegade jooksul kõikvõimalikke fantastilisi olendeid ja asju välja on vorminud. Valge kõrb on kahtlemata ka Läänekõrbe osadest üks uhkemaid – kes kord seal päikeseloojangul nende majesteetlike vormide vahel ringi on jalutanud, ei unusta seda iialgi. Ning kui selgelt säravad tuhanded tähed ning lõkketuli, kui kaunilt kõlavad meie eskordi rütmikad laululood – ning siis vaikus. 

Valgele kõrbele vastandub teine Läänekõrbe osa – Must kõrb. Ning kui Valgesse kõrbesse sattudes tekib tunne, et oled sattunud Antarktika jäämägede vahele, siis Mustas kõrbes jalutades tuleb vägisi pähe mõte, et siit on küll üle käinud üks hirmus suur tulekahju, nii et kõik ümbrus söestunud on. Kui Valge kõrb on üks silmapiirile ulatuv valge lauskmaa, mida kaunistavad siin-seal kõrguvad looduslikud skulptuurid, siis Must kõrb on sellele vastandina kaljune... Sünkmusti koonusekujulisi künkaid kerkib siin taeva poole loendamatul hulgal, üks järsem kui teine. Kui end kokku võtta ja päikese kõrvetavates kiirtes hakata mõne mäetipu poole rühkima, on tasuks ebareaalsena näiv vaade – ümbruskond näeb välja kui hiiglaste lauamäng, millele mustad koonusekujulised mängunupud juba valmis on laotud. 

Ent suur Läänekõrb on sellest veelgi rikkalikum. Mööda tühja maanteed edasi kihutades hakkab näiteks ühel hetkel horisont sädelema, nagu teeks keegi seal silmapiiril välguga pilti. Tegu on piirkonnaga, millele kohalikud on andnud nimeks Kristallkõrb, sest tõesti – siin on kaljud kvartsiidist ning seejuures nii puhtast ja kaunist, et võtab ahhetama. Need siis niimoodi kaugele siravadki...

Pärast neid kaljuseid ja värvilisi kõrbenurki, mis oma maalilisuses ja majesteetlikkuses hingetuks võtavad, jõuab lõpuks ometi kätte ka unistuste kõrb... See, kus võimsad liivaluited voogavad ja lainetavad; kus miraažid sinetavad, päike kõrvetab ja ümbrus on kõik kolla-kollane. Kõrbes seismise tunne on selline, nagu oleks kahe tule vahele jäänud – liiv on nii tulipalavaks köetud, et kui see kinga sisse satub, ei ole muud lahendust kui koha peal hoogsat džiigi tantsima hakata ja kõvasti õhku ahmida. 

Ning nii uskumatu kui see ka ei näi, jääb pilt samaks kümnete kilomeetrite kaupa... Iga luite taga paistavad ainult järgmised järsud luiteharjad ja ikka vaid see kollane värv ning tuule puhutud kaunis lainemuster. 

Egiptuse Läänekõrbes on oaase päris mitu. Seejuures oaas ei ole iga üksik palmisalu või roheline lapike, mis kuskilt paistma hakkab, vaid need on suhteliselt suured – ühe oaasi läbimõõt on ikka kümnetes kilomeetrites, nii et sinna mahub ära hulk külasid, ports põlde, palju palmisalusid, arvukalt iidseid monumente ja muudki säärast. 

Allakirjutanu lemmikuks on Läänekõrbe kõige kaugem ja eraldatum oaas – Dakhla, endine Egiptuse viljaait, kust Rooma ajal viljalastid andamina ka Itaaliasse jõudsid. Dakhla oaasi küladest kõige suurem ning seega “pealinna” staatuses on linnake nimega Mut, mis on üllatavalt viks ja viisakas, täitsa korralik linnake kohe. Eks omal ajal Nõukogude Liidult saadud rahaga seda piirkonda seal putitati ning ehitati – väga suure perspek­tiivitundega. Tänavad on laiad, hooned korralikud ja suured ning – kui Kairos on põhimõtteliselt kaks valgusfoori, mida pidevalt töötamas võib näha, siis oaasides on kõik suuremad ristmikud reguleeritud töötavate fooridega. Oh imet, neid isegi järgitakse!

Ent mis siis, et oaasikeskustesse on inimesed endale suhteliselt mugava ja modernse pesa pununud. Sealsamas kõrval leidub ka ekstreemsust ja eksootikat – seda, mille pärast mind isiklikult sinna hüljatud maailmanurka alati nii väga tagasi kisubki. Näiteks Dakhla oaasi auks ja uhkuseks on El Qasri nimeline linnake, mis ehitatud keskaja lõpus, ent mis on tervikuna suurepäraselt säilinud. Inimesi ei ela seal enam ammu ning olgugi et hooned on ehitatud valdavalt mudatellistest ning palmitüvedest, ei ole nendega aastasadade jooksul midagi juhtunud. Igikuiv kõrbekliima säilitab kõik. Oliivi- ja jahuveskite ning sepikodade sajanditevanused sisseseaded on endiselt absoluutselt töökorras, kohalike juhtimisel pääseb neid suisa järele proovima ja nii mitmeidki hooneid seest uudistama. Majad on muidu uhked – kuni seitsmekorruselised – ning olgugi nende vahelaed tihtipeale hapraks ja auguliseks muutunud, on kõik endiselt nii olustikuline ja atmosfäärikas, et see on midagi uskumatut. 

Kohtumaja fassaadil on endiselt poomispuu; vangikongi uks käib algelise riiviga lukku; hoonete sissepääsude kohal on puust nikerdatud raidkirjadega sillused, mis kuulutavad vanamoelises araabia kirjas, kes selles majas elas ja millal see ehitati; tubades näeb möödunud sajandite eluviisi – paljudes kohtades annab sisseehitatud mööbel alates vooditest ja seinariiulitest suurepärase pilti möödaniku olmest. Kõik on nii hästi säilinud, et iga hetk ootaks justkui elanikke kuskilt nurga tagant välja astumas. Mõnes keldris mökitavad isegi kitsed. Ka tänavad on fantastilised ning tüüpiliselt araabiapärased – sageli pealt kaetud, et võimalikult palju jahedust hoida; kvartalid on üksteisest vaheustega eraldatud ning tänava­võrk ääretult segane, et kõik võimalikud vaenlased ära eksitada... Ühesõnaga, ajas tagasi rändamise tunne on totaalne.

Pisut eemal asub suur vana matuseala. Tohutu kaljuküngas on uuristatud täis nišše ja süvendeid, mis kõik kunagi matusepaiga eesmärki täitnud. Paljudes neist on veel siiani näha muumiaid – või seda, mis neist järel on. Eri sajanditel maetud lahkunud on olnud maiuspalaks nii kõrberebastele, hulkuvatele koertele kui teistele elukatele. Ühe kivi alt paistab välja kellegi mumifitseeritud käsi, teisal on süvendist pooleldi välja tiritud mingi tuvastamatu kehaosa, lõuendijäänused veel ümber tolknemas... Iidne, loomulikult. Mitu tuhat aastat vana. Egiptuses on muumiaid, hauapaiku, templeid ja muud arheoloogiliselt põnevat nii palju, et kes see jõuab seda kõike välja kaevata. 

Huvitavaid paiku on ka teistsuguseid – nii mõnelgi pool Läänekõrbes leidub kohti, kust on leitud uhkeid ning hästi säilinud kaljujooniseid. Neilt on näha, et siin on omal ajal olnud suur savann ning ringi jooksnud kaelkirjakud, ninasarvikud ja elevandid. On kristlaste keskusi – vanasti, kui kristlasi taga kiusati, saadeti nende vaimsed isad sageli kaugele kõbesügavusse pagendusse. Siin jätkasid nood aga oma tööd, kogusid enda ümber väikese koptide kogukonna ning nende tegevusest annavad tänapäeval aimu näiteks vanad kristlaste surnuaiad koos kirikute ja kabelitega, mis on kõik kaunilt maalingutega kaetud ja imelised. Üks uhkemaid sääraseid asub Kharga-nimelises oaasis, kus El Bagawati surnuaed on täis suurepäraselt säilinud matusekabeleid, kõik kirjatud fantastiliselt säilinud varakristlike maalingutega. Kui see asuks Euroopas, lastaks külastajaid neisse hiigelsuure piletiraha eest ning maalinguid näeks klaasi tagant ning kontrollitud tingimustes, piltigi ei tohiks teha. Siin võib neis aga väikese bakšiiši eest jalutada ja pilti teha, palju hing ihaldab. 

Loomulikult on vanu egiptuse kultuuri templeid ning ka kantse – siit kõrbest käis omal ajal läbi säärane karavanirada nagu Neljakümne Päeva tee, mida mööda veeti Sudaanist püütud neegerorje Niiluse orgu ja orjaturule; tee läbimarssimine võttis aega nelikümmend päeva ning iga päevateekonna lõpuks jõuti järgmisse kindlusse, kust siis peavarju ja kehakinnitust leiti. On ka lihtsalt mõnusaid palmisalusid – oaaside üheks leivanumbriks on praegu datlikasvatus ning õdusaid palmimetsi leidub siin üksjagu. 

Ent kõrbesse ei tohiks minna siiski mitte igaüks. Kõrbesse võib minna ainult see, kes armastab metsikust ning suudab looduse kätetööst rõõmu leida; ainult see, kes ei taha sealt eest leida viietärnihotelli, basseini ja ööklubi. Kui need kord sinna tekivad, on kõrb selle kõige otsesemas mõttes kadunud – pole enam siravaid taevatähti, üksildast kodulaagri lõkketuld luidete vahel ega kõrberebaste klähvimist.